Aken emakasse

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

ARENENUD sünnieelsed uurimismeetodid võimaldavad arstidel nüüdisajal järjest täpsemini diagnoosida mitmeid füüsilisi ja vaimseid kahjustusi, mis sündimata lapsel võivad olla. Enam kasutatavaid menetlusi on ultraheliuuring ja amniotsentees.

Ultraheliuuring on kudesid mittepurustav protseduur, milles kasutatakse inimkõrvale kuuldamatuid kõrgsageduslikke helilaineid, et tekitada kompuutriekraanile emakas oleva lapse kujutis. Amniotsenteesi puhul võetakse süstlaga prooviks lootevett — vedelikku, mille sees laps emakas asetseb — ning uuritakse, kas selle keemilises koostises leidub märke lootekahjustuse, näiteks Downi tõve kohta.

Taoline meditsiinitehnoloogia koos valikulise abordiga on paiskunud ühiskonda otsekui kaljurüngas tiiki ning põhjustab meditsiinieetika vetes suuri laineid.a Paraku ei ole selle maailma väärtussüsteem kindlaks aluseks, millelt lähtudes moraalseid ja eetilisi küsimusi lahendada, vaid pigem sarnaneb see pekslevas lainemurrus eksinult ulpiva parvega.

Tehnoloogia on tõuke andnud sellele, et valikulist aborti tehakse ka mõnel niisugusel maal, kus seadus selle kohta veel midagi ei sätesta. Ühendriikides viimase 15 aasta jooksul korraldatud 13 küsitluses on järjekindlalt 75 kuni 78 protsenti küsitletuist olnud arvamusel, et kui loote tõsise väärarengu kohta on ilmseid tõendeid, peaks rasedal naisel olema seaduslik õigus aborti teha. Mõnel maal peetakse ainuüksi „oletatavat puuet” piisavalt mõjuvaks põhjuseks rasedus katkestada.

Austraalias võitis hiljuti üks ema kohtuasja, mille ta oli oma lapse väärarengu tõttu algatanud arsti vastu, kes ei olnud suutnud tema varase raseduse ajal punetisi diagnoosida. Kui põdeda seda haigust varase raseduse ajal, võib see lootel tõsiseid arenguhälbeid põhjustada. Ema väitis, et arsti ebapädevus röövis temalt võimaluse aborti teha.

Kommenteerides selle juhtumi juriidilisi ja eetilisi külgi, ütles õigusala uurija Jennifer Fitzgerald ajakirja „Queensland Law Society Journal” 1995. aasta aprillinumbri ühes artiklis: „[Rasedal naisel] pole mitte üksnes vaja otsustada, kas ta soovib endale last, vaid ta peab otsustama ka, millist last ta soovib.” Seejärel arutleb Fitzgerald küsimust, milline puue annab küllaldaselt alust seaduslikuks abordiks. „Kas jänesemokk, hundikurk, kõõrsilmsus, Downi tõbi või vahest lülisambalõhestus?” Mõnes paigas on selleks lapse sugu, kusjuures eriti soovimatud on tütarlapsed!

Kas emakas on „puutumatute” paik?

Mis saab lootest, kui inimese genoom teadlaste ees avaneb ning aken emakasse võimaldab näha sinna lausa mikroskoopilisel tasemel? Kas väiksemagi puudega isendid kõrvaldatakse? Tõsi on see, et viimastel kümnenditel võib täheldada abortide arvu kasvu-, mitte kahanemistendentsi. Kuna arstide ees kõrgub säärane abordilaine koos selle harjapealse hagelemisvahuga — nagu eespool mainitud juhul —, on nad mures. Arusaadavalt võib selline olukord ajendada neid meditsiini eest veelgi enam välja astuma, näiteks nõudma mingite uuringute tegemist, kusjuures mitte niivõrd ema ja lapse heaolu pärast, kuivõrd enese kaitseks. Seega „võidakse hakata tegema rohkem sünnieelseid uuringuid — ja ka valikulisi aborte”, kirjutab Fitzgerald. Ta lisab, et tekkida võib „just nagu kastisüsteem, kus ’puutumatutest’ saavad ’hävitatavad’ ”.

Aga mis siis, kui ema sünnitab puuetega lapse, kuigi talle anti võimalus — ja ehk isegi soovitati — aborti teha? „Võib-olla saabub aeg, mil vanematele öeldakse, et nad ärgu oodaku oma puuetega laste eest hoolitsemiseks riigitoetust, sest nemad otsustasid lapse ilmale kanda, kuigi neil oli võimalus aborti teha,” ütleb Fitzgerald.

Läbi sõrmede ei tohiks vaadata ka sõnumile, mille valikuline abort edastab meie hulgas elavaile puuetega inimestele. Kui ühiskond pühib sündimata lapsed väärarengu pärast minema, kas võib see panna puuetega inimesi tundma ennast teistele veelgi tülikamana? Kas raskendab see veelgi nende toimetulekut negatiivse arvamusega, mis neil enesest juba niigi võib olla?

Tõsiasi, et nüüdisühiskond on valmis heitma sündimata lapsed kõrvale, just nagu töölised heidavad praakosad tootmisliinilt kõrvale, klapib isikupildiga, mille Piibel maalib inimestest, kes elavad selle kurja maailma „viimseil päevil”. Seal on ennustatud, et üldiselt võttes puudub inimestel „loomupärane kiindumus” (NW) (2. Timoteosele 3:1—5). Kreekakeelne sõna aʹstor·goi, mis on tõlgitud väljendiga „ilma loomupärase kiindumuseta”, viitab perekonnaliikmete vahelisele loomulikule sidemele, nagu ema armastus oma laste vastu.

Praeguse maailma tüürita inimesed, „keda õõtsutatakse ja kõigutatakse igas õpetuse tuules”, moodustavad igal juhul terava kontrasti nendega, kes järgivad usaldusväärset Jumala Sõna (Efeslastele 4:14). Otsekui hinge ankur hoiab Piibel meid tormisel merel moraalselt kindla ja kõigutamatuna. (Võrdle Heebrealastele 6:19.) Niisiis, kuigi kristlased tunnustavad tõsiasja, et tugeva väärarenguga idulane või feetus võib iseeneslikult aborteeruda, on paljas mõtegi piiluda emakasse uurimaks, kas laps on allesjätmiseks piisavalt terve, neile ülimalt vastumeelt.b (Võrdle 2. Moosese 21:22, 23.)

Kristlase otsustavust jääda laitmatuks tugevdab Jumala tõotus saabuvast ajast, mil „ükski elanik ei ütle: ’Ma olen haige!’ ” (Jesaja 33:24, NW; 35:5, 6). Jah, kuigi puuetega inimestel on praegu raske ning nende hooldajad peavad ennast nende heaks ohverdama, siiski „neil, kes Jumalat kardavad, käib käsi hästi” (Koguja 8:12).

[Allmärkused]