Kas meie saatus on geenides?

„VAREM me arvasime, et meie saatus on tähtedes. Nüüd me teame, et suures osas peitub meie saatus meie geenides.” Need sõnad James Watsoni suust on tsiteeritud raamatu „Exploding the Gene Myth” alguses (autorid Ruth Hubbard ja Elijah Wald). Kuid kohe pärast seda Watsoni ütlust on toodud R. C. Lewontini, Steven Rose’i ja Leon J. Kamini sõnad: „Me ei tea ühtegi tähelepanuväärset sotsiaalse käitumise joont, mis oleks kodeeritud inimese geenidesse nii, et seda ei ole võimalik sotsiaalsete tingimustega mõjutada.”

Eelmainitud raamatu kaaneümbrisel tuuakse ära osaline sisukokkuvõte ning see algab otsustava küsimusega: „Kas inimeste käitumine on geneetiline?” Ehk teisisõnu, kas inimeste käitumise määravad tervenisti ära geenid, mis kannavad edasi organismi pärilikke bioloogilisi tunnuseid ja omadusi? Kas teatavat laadi ebamoraalne käitumine peaks olema lubatav, kui see on tingitud geenidest? Kas kurjategijaid tuleks kohelda kui oma geneetilise koodi ohvreid, kes võivad väita, et geneetilise eelsoodumuse tõttu on nad vähem vastutusvõimelised?

Pole kahtlustki, et teadlased on sel sajandil teinud palju kasulikke avastusi. Nende avastuste hulka kuulub ka hämmastav DNA, meie geneetilise olemuse niinimetatud detailplaan. Geneetilises koodis peituv informatsioon on köitnud nii teadlasi kui asjatundmatuid. Mida on siis geeniuuringute käigus tegelikult leitud? Kuidas kasutatakse neid avastusi nüüdisaegse bioloogilise programmeerituse ehk ettemääratuse doktriini toetuseks?

Kuidas on lugu liiderlikkuse ja homoseksualismiga?

Vastavalt artiklile, mis ilmus ajalehes „The Australian”, väidetakse mõnede geeniuuringute põhjal, et „liiderlikkus on ilmselt meie geenides. [——] Näib, et meie reetlik süda on loodud seesuguseks”. Mõtle, millist hävitust võib selline suhtumine külvata abielus ja perekonnas, kuna see annaks igaühele võimaluse vabandada oma kombelõtva eluviisi puuduliku vastutusvõimelisusega!

Ajakirjas „Newsweek” käsitleti homoseksualismi pealkirja all „Pärilikkus või kasvatus?”. Artiklis sedastatakse: „Teadus ja psühhiaatria püüavad leida selgust uutes uurimustes, mille kohaselt homoseksualism võib olla tingitud geenidest, mitte kasvatusest. [———] Gay-ringkondades tervitavad paljud rõõmuga vihjeid sellele, et homoseksualismi juured on kromosoomides.”

Seejärel tsiteeritakse artiklis dr. Richard Pillardi, kes ütles: „Geneetilise teguri olemasolu seksuaalse orientatsiooni määramisel tähendab suhtumist: ’See pole puue ja inimene pole selles süüdi.’ ” See keegi-pole-süüdi-hoiak leiab kinnitust ka homoseksualismi uurija Frederick Whitami tähelepanekus, et „kui inimestele öeldakse, et homoseksualism on bioloogiline, hingavad nad tavaliselt kergendatult. See vabastab perekonnad ja homoseksualistid süütundest. See tähendab ka seda, et ühiskond ei pea tundma muret millegi seesuguse pärast, nagu seda on gay õpetajad”.

Mõnikord esitatakse neid niinimetatud tõendeid homoseksuaalsete kalduvuste geneetilisest määratusest massimeedias nii, nagu need oleksid faktiliselt tõestatud ja lõplikud, mitte aga võimalikud ja hüpoteetilised.

Ajakirjas „New Statesman & Society” avaldatu aga mõjub kui külm dušš sellisele liialdatud retoorikale: „Pimestatud lugejal võib vägagi tõenäoliselt jääda kahe silma vahele kindla ja paikapidava füüsilise tõendusmaterjali puudulikkus — või tegelikult see, et teadusmaailmal pole üldse mingit alust skandaalseks väiteks, et kombelõtvus on ’kodeeritud mehe geenidesse ja progammeeritud tema ajju’.” Ka David Suzuki ja Joseph Levine väljendavad oma raamatus „Cracking the Code” muret praeguste geeniuuringute pärast: „Kuigi on võimalik väita, et geenid mõjutavad käitumist üldises plaanis, on hoopis teine asi näidata, et konkreetne geen — või paar geeni või isegi paarkümmend geeni — tegelikult reguleerib konkreetseid üksikasju looma käitumises mingi keskkonna mõjul. Siinkohal on õige küsida, kas on keegi leidnud — määranud molekulaarsel tasandil täpse asukoha ja teinud geenitehnoloogilisi katseid — mõne sellise DNA lõigu, millel on prognoositav mõju konkreetsetele käitumisjoontele.”

Geenid, mis viivat alkoholismi ja kuritegevuseni

Alkoholism on paljusid geeniuurijaid aastaid huvitanud. Mõnede väiteil on uurimused näidanud, et alkoholismi kujunemine sõltub teatavate geenide olemasolust või puudumisest. Näiteks „The New England Journal of Medicine” teatas 1988. aastal, et „viimase kümnekonna aasta jooksul on kolm sõltumatut uurimust andnud veenvaid tõendeid, et alkoholism on pärilik”.

Kuid mõned sõltuvushaiguste asjatundjad on nüüd seadnud kahtluse alla väite, et alkoholism oleneb suurel määral bioloogilistest teguritest. Aruanne 1996. aasta 9. aprilli ajalehes „The Boston Globe” nentis: „Alkoholismigeeni ei ole veel silmapiiril ning mõningad uurijad tunnistavad, et tõenäoliselt õnnestub neil heal juhul leida vaid pärilik valmidus, mis lubab mõnel inimesel juua liiga palju ilma purju jäämata — ja see omadus võib luua soodsa pinnase alkoholismile.”

Ajalehes „The New York Times” anti ülevaade Marylandi ülikoolis peetud konverentsist teemal „Pärilikkuse ja kriminaalse käitumise vaheliste seoste uurimise tähendus ja tähtsus”. Idee kuritegelikule teele viiva geeni olemasolust on ligitõmbavalt lihtne. Paljud kommentaatorid näivad agaralt selle mõttega kaasa minevat. Üks teaduskirjanik teatas väljaandes „The New York Times Magazine”, et kurjus võib olla „sisestatud nendesse keerdunud kromosoomidesse, mis vanemad meile eostumise hetkel kaasa annavad”. Ajalehes „The New York Times” ilmunud artikkel teatas, et pidev diskussioon kuritegelikule teele viivate geenide üle viib arvamusele, et kuritegevus „saab alguse ühest ja samast asjast: aju arenguhälvetest”.

Harvardi psühholoog Jerome Kagan ennustab, et tulevikus saab geenitestide abil kindlaks määrata, millistel lastel on vägivaldseid kalduvusi. On avaldatud lootust, et kuritegevust on võimalik ohjeldada sotsiaalsete ümberkorralduste asemel hoopis bioloogilise manipulatsiooni abil.

Aruannetes, kus käsitletakse neid käitumise oletatavaid geneetilisi aluseid, puudub pahatihti selgus ja konkreetsus. Raamat „Exploding the Gene Myth” teatab uurimusest, mille viis läbi psühhogeneetik Lincoln Eaves, kes olevat enda sõnul leidnud tõendeid depressiooni geneetilistest põhjustest. Uurinud naisi, kes arvati olevat depressioonialtid, „väitis [Eaves], et [nende naiste] depressiivne ellusuhtumine ja olek võisid suurendada taoliste raskuste ettetulemise tõenäosust”. Milliste „raskuste ettetulemise”? Uurimuses osalenud naisi oli „vägistatud, rünnatud või töölt vallandatud”. Kas tõesti depressioon põhjustas need traumaatilised sündmused? „Kus on siin loogika?” jätkab eelmainitud raamat. „Naisi oli vägistatud, rünnatud või töölt vallandatud ning nad olid masendunud. Mida traumeerivama sündmuse oli naine üle elanud, seda kroonilisem oli depressioon. [—] Geneetilist seost oleks olnud mõtet otsida siis, kui ta [Eaves] oleks leidnud, et depressioon ei ole seotud ühegi elukogemusega.”

Sellessamas väljaandes öeldakse, et need lood on kirjutatud „samas vaimus enamiku praeguste [psühho]geneetika valdkonda puudutavate aruannete puhul, ja seda nii massimeedias kui teadusajakirjades. Neis on läbisegi huvitavaid fakte, kinnitamata oletusi ja aluseta liialdusi geenide rolli kohta meie elus. Enamiku kirjutiste puhul torkab teravalt silma nende ebamäärasus”. Edasi öeldakse raamatus: „On kaks täiesti eri asja, kas seostada geene tunnustega, mis kanduvad edasi vastavalt Mendeli pärilikkusseadustele, või selgitada keerukaid haigusseisundeid, nagu vähk või kõrge vererõhk, oletatavate geneetiliste ’kalduvustega’. Veel ennatlikuma järelduse teevad teadlased, väites, et geeniuuringud võivad aidata selgitada inimeste käitumist.”

Ent seoses kõige eelöelduga on meile ikka veel selgusetud need ühtelugu üleskerkivad küsimused: „Miks näib mõnikord, et mõned käitumisjooned tükivad meie elus võimust võtma? Kas me saame taolistel puhkudel olukorra peremeheks jääda? Kuidas me saame oma samme juhtida?” Järgmisest artiklist võib olla abi neile küsimustele vastuste leidmisel.

[Kast/pilt lk 6]

Kas geeniteraapiale pandud lootused on täitunud?

Mida arvata geeniteraapiast (patsienti siirdatakse uusi, terveid geene eesmärgiga ravida kaasasündinud pärilikke haigusi)? Mõned aastad tagasi suhtusid teadlased sellesse väga lootusrikkalt. „Kas me oleme astunud geeniteraapia ajastusse?” küsib 1995. aasta 16. detsembri ajakiri „The Economist” ning ütleb: „Otsustades selle praktiseerijate ametlike avalduste ning enamiku ajakirjanduses avaldatu põhjal, võiks küll nii arvata. Kuid nimekate Ameerika teadlaste nõukogu ei ole päris sama meelt. Rahvusliku Tervishoiuinstituudi juhataja Harold Varmus palus neljateistkümnel tunnustatud teadlasel selles vallas arvamust avaldada. Pärast seitsmekuulist põhjalikku kaalumist ütlesid nad eelmisel nädalal avaldatud aruandes, et kuigi geeniteraapia on paljutõotav, on selle praeguse hetke saavutustega ’üle pakutud’.” Uurimuses osales 597 patsienti, kellel on kas adenosiindeaminaasi puudulikkus või mõni muu neist kümnekonnast haigusest, mida arvatakse olevat võimalik ravida võõrgeenide lisamisega. „Teadlaste nõukogu arvates ei ole ükski neist patsientidest katses osalemisest silmanähtavat kasu saanud,” ütleb „The Economist”.

[Pildid lk 7]

Ükskõik mida geneetilise eelsoodumuse kohta ka ei väidetaks, võivad inimesed oma tee ise valida