Ronk — mis on temas erilist? — Vahitorni VEEBIRAAMATUKOGU

Ronk — mis on temas erilist?

„ÄRGAKE!” KANADA-KORRESPONDENDILT

„Lind sa must ja kuri, .. su puri käind maailma lõpuni [———] Hukkav nokk mu rinnast kisu, sünge lumm mu hoonest vii!” Rõkkas lind: „Ei iialgi!” (Edgar Allan Poe, „Kaaren”)

KES võiks arvata, et selles süngevärvilises ja kurbliku kronksatusega linnus on midagi erilist? Asjatundmatule inimesele võib ta esmapilgul vaid suure varesena näida. Ronk ehk kaaren ei köida nii kiiresti pilku kui tema värvirikas sugulane sininäär oma helesinise rüüga. Ja kuigi ronk on liigitatud laululindude hulka, ei pea just paljud tema kronksumist mingiks eriliseks lauluks. Ära aga alahinda seda lindu. Kuigi tal puudub meloodiline laul ning värvikas välimus, korvab ta selle rikkalikult muul moel. Rongal on oma ilu ja võlu. Tõepoolest, paljud linnuteadlased liigitavad ronga omaette klassi.

Eraldustunnused

Ronk (Corvus corax) on suurim ning väärikaim kogu vareslaste (Corvidae) sugukonnas. Ta võib kaaluda üle kahe korra rohkem kui vares ja ta on umbes 0,6 meetrit pikk ning tema tiibade siruulatus on ligikaudu 1 meeter. Ta erineb varesest suurema noka ning pika kiilukujulise saba poolest. Lähem vaatlemine paljastab ka rongale iseloomulikud turris kurgualused suled. Ta on tuntud liugleva lennu poolest, samal ajal kui varesed vehivad lennates tiibadega.

Ronk on liigitatud suurimaks lõhisjalgseks linnuks. Vaadeldes seda suurt lindu oksal istudes puhkamas, võid sa imestada, kuidas ta oma istmelt maha ei kuku. Tal on iga varba küljes tugev küünis, et oksast kõvasti kinni hoida; kuid tema kinnihoidmise saladus peitub kaasasündinud haakuvas seadises. Lihased ja kõõlused vajutavad linnu varbad automaatselt kokku, kui ta oksast kinni haarab. Ronk saab oma tugevate universaalsete jalgadega ka kõndida ning siblida, seega on ta hästi varustatud toidu otsimiseks mitmesuguselt pinnaselt.

„Musta piksenoole” levikuala ning lend

Väga vähesed linnud on nii üldlevinud kui ronk. Ta on tõepoolest rändaja. Teda võib leida paljudest põhjapoolkera paikadest. Ta elutseb väga mitmesugustes elupaikades, milleks on kõrbepiirkonnad; Kanada ja Siberi okaspuumetsad, kus ta teeb kõrgete puude otsa okstest ning muust kättesaadavast materjalist põimitud pesa; Põhja-Ameerika ja Skandinaavia rannakaljud; tundrad ning Põhja-Jäämere saared. Ronga levikuala iseloomustab metsik loodus, sest tavaliselt on ta metsiku ja asustamata alade lind.

Näiteid tema mitmesuguste asupaikade kohta võib leida piiblimaal, kus elab kahesuguseid suuri musti ronke. Üks alamliik asustab suuri kõrbealasid lõunas, teine aga põhjapoolseid alasid. Mustad rongad pesitsevad kuristikuäärsete kaljude varjatud kohtades ning lõhedes. Jehoova kasutas ronki, et toita Eelijat ajal, mil see varjas end Kriti jõe ääres (1. Kuningate 17:3—6). Nende elukohta kirjeldab ka Jesaja jutustus, kus räägitakse ronkadest, kes elutsevad Edomi ’tühjuses’ (Jesaja 34:11).

Rongad on imepärased lendajad. Neid on ilus vaadata, kui nad liikumatuil tiivul laiades kaartes liuglevad, jälgides allpool olevat maa-ala, et toitu leida. Nad sooritavad ilma vaevata õhuakrobaatikat — tehes kukerpalle ning lennates mõnda aega isegi selili —, eriti pulmalennu ajal, ning tundub, nagu teeksid nad seda vahel vaid meelelahutuseks. Ronga lendu kirjeldab tabavalt Bernd Heinrich raamatus „Ravens in Winter”: „Ta sööstab keereldes nagu must piksenool taevast või kihutab sundimatute, kergete tiivalöökidega.” Ta lisab, et ronk on „meisterlendur ja veel enamgi”. Ronga lennu jõulisust on ka arvatud põhjuseks, miks Noa valis ta esimeseks olendiks, keda peale veeuputust laevast välja saata (1. Moosese 8:6, 7).

Kohanemisvõimelised ja osavad vargad

Looduseuurijad peavad ronka üheks kohanemisvõimelisemaks ning osavamaks linnuks. Ühes allikas öeldakse: „Tema kavalus on legendaarne.” Ükskõik missugusesse olukorda ronk ka ei satuks, ei jää ta kohanemisel uute tingimustega hätta, seda eriti siis, kui on tegemist toidu hankimisega. Muidugi on kasuks ka see, et ta pole toidu suhtes valiv! Ronk sööb peaaegu kõike, mida ta kätte saab — puuvilja, seemneid, pähkleid, kala, raipeid, väikseid loomi, jäätmeid. Ja ta ei hooli ka sellest, kust ta oma toidu leiab, ning põhjapoolse levikuala külmas temperatuuris kasutab ta abinõuna isegi lume alt kaevamist, et otsida läbi prügikotte. Rongad lendavad päevade kaupa ka jahimeeste ning kalurite järel, kuna nad tajuvad kuidagimoodi, et võivad nii varsti ühe kõhutäie saada.

Corvidae ehk vareslaste sugukonna liikmed on kurikuulsad varastamise poolest, ning rongad pole erandiks. Nad ei põlga toidu varastamist teistelt lindudelt ja loomadelt, ning on täheldatud ka seda, kuidas nad koertele vingerpussi mängivad. Kaarnapaarist üks juhib koera kõrvale, samal ajal sööstab sinna teine ning napsab ära koera toidu — ja nii teevad nad kordamööda. Kanada eskimode kunstis on riukalikku ronka kujutatud varastamas kalu, mis kalur jää alt püüab.

Ronkadel on eriline side huntidega ning neil on harjumuseks hundikarjade järel lennata. Nad söövad huntide jahisaaki, kuid tundub, et neile meeldib ka siis naljakaid tempe teha. Huntide uurija L. David Mech annab teada sellest, kuidas ta nägi ronki hunte vembutamas. Ta jutustab loo ühest rongast, kes taarus ümber lamava hundi, sikutas nokaga selle sabast ning hüppas siis kõrvale, kui hunt temast kinni haarata püüdis. Kui aga hunt vargsi ronga poole hiilis, lasi lind tal mõnekümne sentimeetri lähedusele tulla, enne kui ta lendu tõusis. Siis laskus ta umbes ühe meetri kaugusele hundi selja taha ning kordas seda vembutamist. Üks teine jutustus räägib rongast, kes hundikutsikatega kulli mängis. Kui kutsikad mängimisest tüdinesid, istus ronk ja kronksus niikaua, kui need mängu jätkasid.

Ajakiri „Canadian Geographic” viitab Loodeterritooriumil Yellowknife’is eetris olnud raadiosaatele, milles räägiti ronkadest, kes istusid kaubanduskeskuste kaldus metallkatustel, oodates ilmselt pahaaimamatuid jalakäijaid alt mööduvat, et neile lumehunnikuid kaela veeretada. Pole siis ime, et haidad, rahvas Kanada läänerannikult, nimetavad ronka suliks!

Häälitsused ja õppimisvõime

Ronga „sõnavara” on erakordselt lai ja mitmekesine. Peale kõige äratuntavama, madala ja läbitungiva kronksatuse — mida arvatakse olevat märguanne tajutavast häirest — on tema häälitsuste kohta öeldud, et need toovad esile õrnust, rõõmu, üllatust, erutust ja viha. Rongad oskavad oma hääle ulatuses imiteerida ka teiste lindude häälitsusi, eriti tõetruult esitavad nad varese repertuaari.

Selle üle, mil määral võib ronka rääkima õpetada, on mõningad vaielnud. Oma raamatus „Bird Brains” toob Candace Savage tõendeid selle kohta, kuidas kodustatud ronki on õpetatud inimkõnet matkima. Legendi järgi sai kirjanik Edgar Allan Poe ronga, keda ta püüdlikult õpetas ütlema sünge kronksatusega „ei iialgi”, ning see inspireeris teda kirjutama oma kuulsat luuletust „Kaaren”, mis kirjeldab „noort meest oma armsamat leinamas”.

Ronga õppimisvõimet pole aga kahtluse alla seatud. Kui linde võiks intelligentsuse järgi ritta seada, siis tundub, et ronk võiks selle nimekirja eesotsas olla. Välibioloog Bernd Heinrich täheldab, et ronka „on peetud linnuriigi ajuks”. Ta ütles, et „kui rongad proovile panna, näitavad nad üles taiplikkust”. Ühe katse puhul mõtles ronk kuue tunniga välja, kuidas saada kätte nööri otsas rippuv lihakamakas, samal ajal kui varesed ei saanud sellega hakkama ka kolmekümne päeva jooksul. Ronki on isegi loendama õpetatud. Ronga mõistus võib ehk aidata kaasa ka tema pikale elueale, sest rongad elavad vabaduses rohkem kui 40 aastat ning vangistuses kuni 70 aastat. Muidugi tuleb ronga kogu andekus panna tema Looja tarkuse arvele.

See lind on laialt tuntud ning need, kes on tema erilistest omadustest teadlikud, austavad teda. Temast räägitakse rahvaste legendides kogu maailmas. Ta on saanud kuulsaks tänu vanaaja ning nüüdisaja kirjanikele. (Vaata kasti lk. 24.) Jah, ronk on väga huvitav lind. Aga mida võib öelda tema ilu kohta?

Omamoodi ilu

Kas pole sa kuulnud ’ronkmustadest kiharatest’? (Ülemlaul 5:11.) Ronga küütlev must sulekuub oma metalliläikelise sinaka ja violetse värvivarjundiga ning tema kõhu all olevad suled, millel on vahel rohekas toon, annavad tõelise tähenduse sõnale „ronkmust”. Kujutle, kui silmapaistev on see läikiva sulestikuga kõrgel hõljuv suur ronk oma tühjas asustamata kõrbekodus. Või kujutle, milline kontrast on selle sädeleva pigimusta linnu ja värske puhta valge lume vahel. Ronga ilu on jäädvustanud kunstnikud. Kunstnik Robert Bateman meenutab: „Mind kütkestasid Yellowstone’i pargi imelised lumised nõlvad, võimas ja särav maastik, mis sobis hästi kokku ronga jõulise kujuga.”

Võib tõesti öelda, et ronk on oma ilu, ajaloo, levikuala, lennu, kavaluse ning vastupidavuse poolest eriline lind.

[Kast lk 24]

Ronk legendides ja kirjanduses

LEGENDID:

Egiptuse, hiina, kreeka, semiidi ja siberi legendides kujutatakse ronka tormide ning halva ilma ettekuulutajana. Võib-olla on sellistele legendidele andnud tõuget Noa ja veeuputus.

Siberi legendides sümboliseerib ronk elu ja loomist ning Põhja-Ameerika põliselanikel on ta looja-jumal.

Aafrika, Aasia ja Euroopa legendides ennustab ronk surma.

KIRJANDUSES:

Rongal on au olla esimene lind, kelle nimi on Piiblis konkreetselt ära toodud (1. Moosese 8:7).

Shakespeare’i teostes kujutatakse ronki peamiselt kurjakuulutavate ning õelatena („Julius Caesar”, „Macbeth”, „Othello”), kuid samas ka heategijatena, kes toidavad hüljatud lapsi („Titus Andronicus”, „Talvemuinasjutt”).

Romaanis „Barnaby Rudge” kujutas Charles Dickens ronka inimeste lõbustajana.

Oma luuletuses „Kaaren” seostas Edgar Allan Poe ronka kaotatud armastuse ning meeleheitega.

[Kast lk 25]

Mida me võime õppida

Rongalt on meil üht-teist õppida. See oli Jumala enda Poeg, kes ütles: „Pange tähele kaarnaid! Nad ei külva ega lõika; neil ei ole varakambrit ega aita, ja Jumal toidab neid” (Luuka 12:24). Kuna ta elab tihti tühjades kohtades, tuleb tal toitu kaugelt otsida. Ronkadel on elu jooksul vaid üks paariline ja nad on kohusetruud lapsevanemad. Pesitsemise ajal peavad nad pidevalt toitu hankima, et vaigistada oma näljaste poegade karedat kisa. Kui Jehoova andis Iiobile õppetunni loomistöödes peegelduvast tarkusest, tõi ta näiteks ka kaarna (Iiob 38:41). Kuna Jumal hoolitseb ronkade eest, kes olid Moosese Seaduses ebapuhtaks kuulutatud, võime olla kindlad, et ta ei hülga rahvast, kes tema peale loodab.

[Piltide allikaviide lk 23]