Noored küsivad:

Kas ma peaksin oma patu üles tunnistama?

„Mul on nii häbi, ma ei tea, mida teha. Ma tahan minna oma vanemate juurde, aga mul on nii häbi.” (Lisa)a

NII kirjutas üks meeleheitel noor naine. Paar aastat oli tal olnud romantiline suhe ühe uskmatuga, kuni ühel päeval oli ta alkoholist mõjustatuna mehega seksuaalvahekorras.

Kurb küll, aga selliseid asju juhtub aeg-ajalt tõesti isegi kristlike noortega. Mida nooremad ja kogenematumad oleme, seda enam vigu me tõenäoliselt teeme. Kuid üks asi on mõni väiksem möödalaskmine, hoopis teine aga ränk üleastumine, nagu näiteks seksuaalne ebamoraalsus (1. Korintlastele 6:9, 10). Kui midagi taolist juhtub, vajab noor abi. Probleem on selles, et pole just kerge oma eksimusi üles tunnistada.

Ühel kristlikul tüdrukul oli abielueelne seksuaalvahekord. Ta otsustas selle oma kogudusevanematele üles tunnistada ning isegi planeeris päeva, mil ta seda teeb. Kuid ta lükkas selle päeva edasi. Hiljem lükkas ta selle jälle edasi. Nii möödus terve aasta!

„Midagi ei ole varjul”

Kui oled sooritanud raske patu, siis pead sa aru saama, et on väga rumal sellest vaikida. Üheks põhjuseks on see, et tõde tuleb harilikult nagunii päevavalgele. Mark lõhkus väikese lapsena ära ühe keraamilise seinakaunistuse. Ta meenutab: „Ma püüdsin seda hoolega kokku liimida, kuid ei võtnud kaua aega, kui mu vanemad märkasid selles pragusid.” On tõsi, et sa pole enam väike laps. Kuid enamik vanematest tunnetab harilikult, kui nende lastel on midagi korrast ära.

„Püüdsin varjata oma probleeme valedega,” möönis 15-aastane Ann, „kuid lõpuks läksid asjad sellest ainult hullemaks.” Valed tulevad enamasti ilmsiks. Ja kui su vanemad avastavad, et sa valetad, on nad ilmselt üpris löödud — isegi rohkem löödud, kui nad olnuks siis, kui oleksid kohe neile asja ausalt ära rääkinud.

Mis veelgi tähtsam, Piibel ütleb: „Midagi ei ole varjul, mis ei saaks avalikuks, ei ole ka midagi salajas, mis ei saaks teatavaks ega tuleks ilmsiks” (Luuka 8:17). Jehoova teab, mida me oleme teinud ja mida teeme. Sa ei saa tema eest rohkem varjata kui Aadam (1. Moosese 3:8—11). Aja jooksul võivad sinu patud ka teistele ilmsiks saada (1. Timoteosele 5:24).

Vaikimine võib sind ka muul viisil kahjustada. Laulik Taavet kirjutas: „Kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud-kondid mu päevasest oigamisest! Sest päevad ja ööd oli su käsi raskesti mu peal” (Laul 32:3, 4). Püüe hoida asja saladuses võib sinult tõesti emotsionaalselt kõrget hinda nõuda. Ärevus ja süütunne, samuti ka hirm saada paljastatud, võivad sulle suurt südamevalu põhjustada. Sa võid hakata sõpradest ja perekonnast eemale hoiduma. Võid isegi tunda, et oled Jumalast endast ära lõigatud! „Tundsin süümepiinu, et olin Jehoovat kurvastanud,” kirjutas noormees Andrew. „See painas mind pidevalt.”

Vaikusest läbimurdmine

Kas on mingit võimalust selles emotsionaalses segaduses kergendust leida? Jah, on küll! Laulukirjutaja ütles: „Oma patu ma andsin sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni .. Siis andsid sina mu patu süüteo andeks!” (Laul 32:5; võrdle 1. Johannese 1:9). Ka Andrew leidis tõelist kergendust, kui oma patu üles tunnistas. Ta meenutab: „Pöördusin Jehoova poole ja anusin temalt andestust.”

Sa võid toimida samuti. Palveta Jehoova poole. Ta küll teab, mida sa oled teinud, kuid räägi talle siiski sellest alandlikult oma palves. Palu andestust, ära hoia end tagasi sellepärast, et tunned end abi saamiseks liiga patusena. Jeesus suri selleks, et võiksime oma ebatäiusele vaatamata puhtaina Jumala ees seista (1. Johannese 2:1, 2). Samuti võid sa paluda jõudu vajalike muudatuste tegemiseks. Laulu 51 lugemine võib sulle Jumala poole pöördumisel eriti suureks abiks olla.

Räägi oma vanematele

Ei piisa vaid sellest, kui tunnistad oma patu Jumalale. Sul on kohustus sellest ka oma vanematele rääkida. Neil on Jumala antud käsk kasvatada sind „Jehoova distsipliinis ja vaimses suunamises” (Efeslastele 6:4, UM). Nad saavad seda teha ainult siis, kui teavad sinu probleeme. Loomulikult pole sul oma kodustele ehk kerge ega meeldiv neist asjust rääkida. Kuid pärast esmast reaktsiooni püüavad nad ilmselt oma tundeid valitseda. Neil võib olla isegi hea meel, et sa usaldasid neid niivõrd ja avaldasid neile oma probleemi. Jeesuse tähendamissõna kadunud pojast jutustab ühest noormehest, kes langes seksuaalsesse ebamoraalsusse. Aga kui ta lõpuks selle üles tunnistas, võttis isa ta lausa avasüli vastu! (Luuka 15:11—24.) Pole mingit kahtlust, et ka sinu vanemad tulevad sulle samamoodi appi. Lõppude lõpuks nad ju armastavad sind.

Muidugi võid sa karta, et haavad oma vanemaid. Kuid mitte pattude ülestunnistamine ei haava neid, vaid hoopis selle patu sooritamine! Ülestunnistamine on esimene samm, mis aitab seda valu leevendada. Varemmainitud Ann rääkis oma vanematega ja tundis pärast seda ääretut kergendust.b

Teiseks takistuseks ülestunnistamisel on häbi ja piinlikkus. Ustav kirjatundja Esra polnud küll ise pattu teinud, kuid kaasjuutide patte tunnistades ütles ta: „Ma häbenen ja mul on piinlik tõsta oma palet sinu poole, mu Jumal!” (Esra 9:6). Kui oleme midagi valesti teinud, on häbitunne tegelikult täitsa kohane. See näitab, et sinu südametunnistus ikka veel töötab. Ja mõne aja pärast see häbitunne vaibub. Andrew väljendas seda nõnda: „On ääretult raske ja piinlik oma tegu üles tunnistada. Kuid kergendust toob teadmine, et Jehoova annab palju andeks.”

Pöördu kogudusevanemate poole

Kui oled kristlane, siis ei lõpe see asi veel oma vanematele ülestunnistamisega. Andrew ütleb: „Ma teadsin, et pean minema oma probleemiga kogudusevanemate juurde. Millist kergendust tõi teadmine, et nad tahavad mind aidata!” Jah, Jehoova tunnistajatest noored võivad abi ja julgustuse saamiseks kogudusevanemate juurde minna ja isegi peavad seda tegema. Ent miks ei piisa lihtsalt sellest, kui palvetad Jehoova poole ja jätadki asja nii? Sellepärast, et Jehoova on usaldanud kogudusevanematele vastutuse ’valvata sinu hinge’ (Heebrealastele 13:17). Nad võivad sind aidata, et sa jälle pattu ei langeks. (Võrdle Jakoobuse 5:14—16.)

Ära peta end mõttega, et võid end ise aidata. Kui sa oleksid selleks tõepoolest piisavalt tugev, kas oleksid siis üldse pattu langenud? On selge, et pead otsima abi väljastpoolt. Andrew võttis julguse kokku ja tegi seda. Mis nõu ta annab? „Ma innustan igaüht, kes on sooritanud raske patu, avama oma süda Jehoovale ja ühele tema karjasele.”

Ent kuidas siis kogudusevanema poole pöörduda? Mine selle juurde, kellega tunned end piisavalt vabalt. Sa võiksid alustada, öeldes: „Ma pean midagi rääkima”, „Mul on üks probleem” või isegi „Mul on üks probleem ja ma vajan sinu abi”. Kui oled aus ja aval, võid nõnda tõesti näidata oma kahetsust ning soovi end muuta.

„Mul on hirm, et mind eemaldatakse”

Kas see on võimalik? On õige, et ränga patu sooritamine võib viia eemaldamiseni, kuid mitte ilmtingimata. Eemaldatakse need, kes ei kahetse, kes kangekaelselt keelduvad end muutmast. Õpetussõnades 28:13 öeldakse: „Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile, aga kes neid tunnistab ja need hülgab, leiab armu!” Tõik, et pöördusid abi saamiseks kogudusevanemate poole, näitab sinu soovi end muuta. Kogudusevanemad on eelkõige parandajad, mitte karistajad. Neil on kohustus kohelda Jumala rahvast lahkuse ja austusega. Nad tahavad aidata sul ’õgvendada teeradu oma jalgadele’ (Heebrealastele 12:13).

Peab möönma, et kui on tegemist pettusega või on juba pikka aega rängalt patustatud, siis võivad veenvad „õiged meeleparanduse teod” puududa (Apostlite teod 26:20). Mõnikord on tagajärjeks eemaldamine. Ja isegi kui patustaja kahetseb, lasub kogudusevanematel kohustus teda mingil viisil distsiplineerida. Kas saad nende otsuse peale vihaseks või kibestab see sind? Kirjas Heebrealastele 12:5, 6 ergutas Paulus: „Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära saa araks, kui tema sind noomib! Sest keda Issand armastab, seda ta karistab; ta peksab igat poega, keda ta vastu võtab.” Ükskõik kuidas sind ka ei distsiplineeritaks, suhtu sellesse kui tõendisse, et Jumal sind armastab. Pea meeles, et tõeline kahetsus aitab sul taastada head suhted meie halastava Isa Jehoova Jumalaga.

Oma patu ülestunnistamine nõuab muidugi julgust. Kuid nii tehes saad sa seada asjad korda mitte ainult oma vanematega, vaid ka Jehoova Jumala endaga. Ära lase hirmul, uhkusel või piinlikkusel endast võitu saada, nii et keeldud abist. Pea meeles: Jehoova „annab palju andeks” (Jesaja 55:7).

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 12]

’Innustan igaüht, kes on patustanud, avama oma süda Jehoovale.’ (Andrew)

[Pilt lk 11]

Vanematele patu ülestunnistamine võib viia vaimse paranemiseni