„Kui olen nõder, siis olen vägev!”

KASVASIN üles Petalumas, ühes linnakeses, mis asub California osariigis San Franciscost põhja pool. Mu ema oli mõnevõrra usklik, kuid isa suhtus religiooni üsna põlastavalt. Olen ise alati uskunud looja olemasollu, kuid ma lihtsalt ei teadnud, kes ta on.

Olin kasvuaastatel rõõmsameelne laps. Millise erilise soojusega ma neid muretuid päevi küll meenutan! Ma ei osanud uneski aimata, et minu organismis on toimumas midagi sellist, mis hiljem minult hulga vabadust röövib. Mulle meenub, kuidas ma 1960. aastal keskkooli viimases klassis parimale sõbrale sõrmedes valu kurtsin.

Peagi hakkasid jalad niivõrd valutama, et ema viis mind San Francisco haiglasse, kuhu jäin umbes kuueks päevaks. Olin tollal 18 ning uuringu tulemustest selgus, et ma põen reumatoidartriiti. Hakkasin saama kulla naatriumtiosulfaadi süste, seejärel prednisooni ja siis kortisooni. Sain neid süste ühtekokku 18 aastat, kusjuures iga ravim suutis leevendada valu üksnes mõneks aastaks, siis selle toime järk-järgult nõrgenes ja ma olin sunnitud uuele ravimile üle minema. Taolist pidevat valu oli võimatu ignoreerida, mistõttu hakkasin meeleheitlikult teistsugust arstiabi otsima. Olen leidnud kuigivõrd abi mõningatest alternatiivravimeetoditest. Õnneks pole mul enam selliseid valusid, nagu oli siis, kui haiguse kulg oli organismis eriti aktiivses staadiumis.

Ühel päeval 1975. aastal leidis mu poeg juhuslikult mu ema märkmiku, milles olid ülestähendused minu imikuea kohta. Tuli välja, et kui olin kuuekuune, määras arst mulle suurenenud harkelundi tõttu röntgenravi. Minu meelest võibki kiiritusravi, mida ma väiksena sain, minu praeguse olukorra põhjuseks olla. Kui see tõesti oli nii, tehti sellega kohutav viga!

Abiellusin 1962. aastal. Aastal 1968, haiguse algstaadiumis, töötasin koos abikaasa Lynniga pagaritöökojas, mille omanikud me olime. Tavaliselt ärkasime hommikul umbes kella 4 paiku ning mees tegi taigna ja jäi puhuti senikauaks, kuni leivad ahjus olid, jahukottidele tukkuma. Lõikasime leivad viiludeks ja pakkisime need, misjärel Lynn toimetas need laiali. Kord astus pagariärist läbi üks kindlustusagent ja rääkis meile Jumala tõotatud Kuningriigist. Kuuldu meeldis meile, kuid olime tööga väga hõivatud. Meie leivaklientide ring üha laienes, ja see lisas meie õlule veelgi rohkem tööd. Missugune rõõm, kui üks teine pagariäri meie oma ära ostis! Lynn hakkas nüüd nende heaks töötama ja mina läksin tööle ilusalongi. Artriit aga üha süvenes ja seepärast suutsin ainult kolm päeva nädalas töötada, kuni lõpuks olin sunnitud töölt päris lahkuma.

Sel ajal külastas meid järjepidevalt üks Jehoova tunnistaja ning pakkus ajakirju „Vahitorn” ja „Ärgake!”. Annetasin talle iga kord ja võtsin ajakirjad vastu, mõeldes, et teen talle sellega heateo. Kui ta oli lahkunud, panin ajakirjad reeglina riiulisse, ilma et oleksin neid avanudki, ja need jäid sinna mõneks päevaks, kuni üks meist nad alati ära viskas. Täiesti kahetsusväärne lugu, kuna nüüd me mõistame nende ajakirjade vaimset väärtust. Ent tollal tundusid usuasjad meile üsna tähtsusetud.

Mõistame oma vaimseid vajadusi

Ühel õhtul arutlesime abikaasaga selle üle, et elu peaks tähendama midagi enamat kui vaid söömist, magamist ning taolist hirmsat töörügamist. Hakkasime otsima vaimseid väärtusi, mis meie elus puudusid. Meie huvi keskendus ühele väikesele kirikule meie tänavas, kuid me ei leidnud sealt loodetud hingelist meeleülendust. Kirikuliikmed rääkisid enamasti kohalikest probleemidest.

Eelmainitud Jehoova tunnistaja oli toonud meile ajakirju juba aasta, ent ma toimisin nende ajakirjadega ikka endistviisi, kuni ma viimaks lugesin 1968. aasta 8. oktoobri „Ärgake!” numbrit, mille pealkirjaks oli „Kas aeg on lähemal, kui sa arvad?”. Loetu paelus mind ja minu rõõmuks avaldas see mu abikaasale samasugust mõju. Hakkasime uurima ning imesime tõde endasse otsekui käsnad. Meile ei saanud kunagi küllalt nendest imelistest asjadest, mida õppisime. Aastal 1969 meid ristiti.

Aja möödudes muutus püstitõusmine ja mahaistumine ning kõndimine mulle üha vaevalisemaks. Pidin tohutult pingutama, et autosse istumiseks ja sealt välja tulemiseks jalgu põlvist kõverdada. Ent õppisin elama piirangute ja valuga, mis mind ühtepuhku nutma pani. Korrastasin vaid oma meiki ning me läksime ikka koosolekule või põlluteenistusse. Käisin ukselt uksele, niikaua kui suutsin. Katsusin iga nädal korra või paar põlluteenistuses osaleda, kuni jäikus ning valu põlvedes ja jalgades selle lõpuks võimatuks tegi. Tihtilugu tundsin hirmu, et kukun ega suuda enam püsti tõusta. Saan abi Jehoovaga rääkimisest. Mõnikord hüüan tema poole läbi rohkete pisarate.

Kuid alati polnud võimalik pisaratestki abi saada. Reumatoidartriit võib inimesel ka silmade kuivust põhjustada. Teinekord oli kuivus niivõrd suur, et mul oli raskusi lugemisega. Sel puhul kuulasin Piibli kassette. Tihtipeale kõndisin ringi suletud silmadega, kuna silmalaugude liigutamine ärritas silmi. Sama hästi oleksin võinud ka pime olla. Mõnikord tuli iga viie minuti järel silmatilku kasutada. Mis veel hullem, pidin silmadesse salvi panema ja siis neid viis-kuus päeva kinniplaasterdatuna hoidma, kuni olukord paremaks muutus. Võideldes pikaajalise haigusega, mille paranemist pole mõtet selles süsteemis loota, on üsna raske tänulikuks jääda.

Aastal 1978 pidin hakkama ratastooli kasutama. Seda otsust polnud kerge teha. Olin seda lükanud edasi niikaua kui vähegi võimalik, kuid enam polnud mul valikut. Teadsin, et see päev kord saabub, kuid lootsin Jumala uue maailma enne tulevat. Lynn ostis kõrge ja laia viierattalise pöördtooli, mida joonestajad kasutavad. Sain sellega majas ringi liikuda.

Kuna ma ei suuda oma kätt eriti kaugele välja sirutada ega oma konksus ja deformeerunud sõrmedega asjadest hästi kinni haarata, mõjub katse end millegi poole küünitada üsna rusuvalt. Kasutan siis oma haaramiskeppi, millega saan asju põrandalt üles tõsta, kappi avada ja nõusid sealt välja võtta või siis üht-teist külmkapist välja koukida. Õpin aina paremini oma keppi kasutama ja suudan tänu sellele mõningaid majapidamistöid teha. Võin süüa teha, nõusid pesta, pesu triikida ja kokku panna, põrandat pesta. Tunnen oma oskuste paranemise üle omajagu uhkust ja olen rõõmus, et suudan siiski mõneti majapidamistöödes kaasa aidata. Ent see, mille tavaliselt suutsin ära teha mõne minutiga, võtab nüüd aega paar tundi.

Annan tunnistust telefoni teel

Aega see küll nõudis, aga lõpuks võtsin siiski julguse kokku ja tegin katset kuulutustööga telefoni teel. Ei uskunud, et olen selleks suuteline, kuid nüüd ma tõesti teen seda rõõmuga ja üsnagi tulemusrikkalt. Minu suureks üllatuseks sarnaneb see ukselt uksele tööga selles mõttes, et mul on võimalik samamoodi inimestega Jehoovast ja tema eesmärkidest rääkida.

Üks minu esitlus algab nii: „Tere, kas ma räägin mr.——? Siin mrs. Maass. Olen inimestega lühidalt vestelnud, ja kui teil on hetk aega, kas ma võiksin ka teiega rääkida? (Tavaliselt vastatakse: „Millest siis?”) Kas pole kohutav näha, mis tänapäeval maailmas toimub? (Lasen kommenteerida.) Sooviksin teiega jagada üht Piibli mõtet, mis annab meile tõelise tulevikulootuse.” Seejärel loen ette Meie Isa palve ja võimaluse korral ka 2. Peetruse 3:13 kirjakoha. Mõningate inimestega, kellele olen helistanud, olen lasknud teistel kristlikel õdedel või Lynnil enda asemel edasi tegelda.

Aastate jooksul on mul olnud hulganisti suurepäraseid vestlusi ning ma olen saanud huvilistele brošüüre, ajakirju ja raamatuid saata. Mõned inimesed on hakanud telefoni teel Piiblit uurima. Üks naisterahvas, kellega ma vestlesin, lausus, et talle piisab vaid omapäi uurimisest. Kuid pärast mitmeid selleteemalisi arutelusid nõustus ta piibliuurimiseks meie poole tulema, kui olin talle oma olukorrast rääkinud.

Üks teine kord, kui olin parasjagu helistamas, andis automaatvastaja uue telefoninumbri. Helistan alati kohalikel telefoninumbritel, ent kuigi see ei olnud kohalik number, tundsin, et pean sinna helistama. Mõne minuti minuga vestelnud, lausus telefoni vastu võtnud naisterahvas, et ta sooviks koos oma abikaasaga saada kokku tõeliste kristlastega. Nõnda läksimegi Lynniga nende koju, mis asus umbes tunni sõidu kaugusel, ja alustasime nendega uurimist.

Siiani valmistab mulle suurt rõõmu rääkida teistele Jehoovast ning tema tõotusest uute taevaste ja uue maa kohta, kus õigus elab. Hiljuti ütles mulle üks naine, kellega olin mitu kuud vestelnud: „Mil iganes ma teiega räägin, tajun, kuidas ma ammutan uusi teadmisi.” Mõistan, et saan inimestele jagada teadmisi, mis viivad igavesse ellu ja toovad säärast rõõmu, mis isegi minusuguse vigase välimusest võib välja paista. Aeg-ajalt suudan teenistuses rohkem teha, kuid sooviksin alati palju-palju enam teha! Tean, et Jehoova näeb igaühe olukorda ja hindab seda, mida suudame teha, ükskõik kui vähe seda tundub olevat. Olen tihtipeale mõelnud Õpetussõnad 27:11 peale, kus öeldakse: „Ole tark, mu poeg, ja rõõmusta mu südant, et võiksin vastata sellele, kes mind teotab!” Tahan väga kuuluda nende sekka, kes tõestavad, et Saatan on valetaja.

Kuigi mul pole kerge koosolekutele saada, annavad need iga kord palju indu juurde. Jehoova on selleks, et oleksime vaimselt hästi toidetud, niivõrd palju imelisi korraldusi teinud, et soovin neist täiel määral kasu saada. Kui õnnelikud me küll oleme, et ka meie kaks last on tõele pühendunud! Tütar Terri on ühe toreda vennaga abielus ja neil on neli last, kellesse olen väga kiindunud. Kui südantsoojendav on küll näha, et meie lapselapsedki armastavad Jehoovat! Poeg James on otsustanud koos oma naise Tuesday’ga Jehoovat teenida Brooklyni Beetelis, New Yorgis asuvas Jehoova tunnistajate peakorteris.

Jehoova väe abil saabub maine paradiis

Püüan pidevalt silme ees hoida Jehoova imelist tõotust paradiisliku maa kohta. Juba praegu valmistab tema loodu oma mitmekülgsusega suurt rõõmu. Naudin kaunist päikeseloojangut. Tunnen rõõmu lillede mitmekesisusest ja nende lõhnast. Ma armastan väga roose! Mul pole kuigi tihti võimalik väljas viibida, ent kui võimalus avaneb, naudin iga sooja päikesekiirt. Sulen silmad ja kujutlen kaunist vaatepilti: mägede vahel laiub põllulilli täis aas, kus oleme koos oma perega lõbusalt aega veetmas. Näen ühte oja vulisemas ning rohkesti mahlakaid ja magusaid arbuuse, mida jätkub kõigile! Igal võimalusel joonistan ma pilte neist asjust, mis aitavad mul hoida mõtteid tulevasel tõotatud maisel paradiisil. Neid pilte joonistades kujutan ennast seal olevat. Tean, et Jehoova suudab tegelikuks muuta need kujutluspildid, mis mulle praegu väga armsad on.

Armastan sageli mõlgutada Jakoobuse 1:12 kirjakoha üle, kus öeldakse: „Õnnis see mees, kes ära kannatab kiusatuse; sest kui ta on läbi katsutud, saab ta elukrooni, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad.” Paulus võrdles oma haigust ’saatana ingliga, kes teda rusikaga lööb’. Ta palus, et Jehoova selle puude kõrvaldaks, kuid talle öeldi, et Jumala vägi saab täie võimuse tema nõtruses. Vaatamata oma nõtrusele tuli Paulus hästi toime, mis tõestas, et temas tegutseb Jumala vägi. Paulus lausus: „Kui olen nõder, siis olen vägev!” (2. Korintlastele 12:7—10). Tunnen, et see vähene, mida ma oma piirangutele vaatamata suudan praegu teenistuses teha, on võimalik ainult Jumala väe abil.

Johannes pani kirja ühe väga julgustava jutustuse. See räägib mehest, kes oli 38 aastat voodisse aheldatud. Koos teiste haigetega oli tal kombeks ühe tiigi ääres lamada, südames hingitsev lootus ja suur soov end selle vees kosutada. Ta ei suutnud küünitada end veeni, millel ta uskus tervendava jõu olevat. Ühel päeval nägi teda Jeesus ja küsis: „Kas sa tahad terveks saada?” Missuguste rõõmupisaratega ma sellele küsimusele küll vastaksin! „Jeesus ütles temale: ’Tõuse üles, võta oma voodi ja kõnni!’ ” (Johannese 5:2—9). Meiesuguseid, kes niisugust kutset kuulda igatsevad, on palju! (Jutustanud Luretta Maass.)

[Pilt lk 24]

Mõtlesin lapse peale, kes armastab inimesi, ja siin ta on, rõõmsalt üle aasa kõndimas

[Pilt lk 25]

Kui olin reipas meeleolus, kujutasin vallatut poissi karkudel, koer tema jalge ees karglemas

[Pildid lk 26]

Kogun põlluteenistuseks telefoninumbreid

Telefoninumbrit valimas