Lugejate kirju
Lapsendamine. Tänan teid artiklisarja eest „Lapsendamise rõõmud ja raskused” (8. mai 1996, inglise keeles). Ma olen ise adopteeritud laps ja ma pole kunagi osanud sel teemal oma kasuvanematega rääkida. Seetõttu oli tõesti erutav saada selleteemaline „Ärgake!”. Mitte ükski artikkel pole varem mu südant niivõrd puudutanud kui need.
F. R. M., Brasiilia
Ma olen lapsendatud, ja hiljuti otsustasin ma oma tõeliste vanemate kohta välja uurida niipalju kui vähegi võimalik. Kuigi ma sain olulisi andmeid oma vanemate kohta, sain ma teada ka seda, et mu ema andis mind lapsendada, kui olin kolmekuune. See haavas mind väga sügavalt! Mõtlesin iseeneses, kuidas ta küll võis niiviisi käituda. Kuid kast „Kas mu poeg hakkab mind otsima?” aitas mul näha olukorda ka ema seisukohast. Kuidas see väike artikkel mind küll aitas!
C. S., Ameerika Ühendriigid
See oli mulle üks mõrumagus artikkel. Andsin oma poja ära 23 aastat tagasi. Toimisin nii, kuna teadsin, et ei suuda tema eest hoolitseda. Ma mõtlen iga päev, kuidas tal küll läheb? Missugune on olnud tema elu? Kas ma näen teda veel kunagi? Süütunne on vahel väljakannatamatu. Kuid siiski ma tänan Jehoovat väga tema armastuse ja halastuse eest.
S. F., Ameerika Ühendriigid
Kuigi meil on omal poeg, oleme abikaasaga kaalunud ühe väikese tüdruku lapsendamist. See artikkel aitas mul näha nii selle häid kui halbu külgi ja aitab meid otsuse langetamisel.
J. G., Ameerika Ühendriigid
Mulle jäi mulje, et te ei soovitanud lapsendada raskeid lapsi. Aga mis saab sellistest lastest, kui nad lükatakse kõrvale? Ka meil on praegu mõningaid probleeme oma adopteeritud pojaga. Kuid missuguseid probleeme võiksid sellised lapsed tekitada ühiskonnale siis, kui nad ei saa kunagi tunda perekonna armastust ja kaitset?
D. M., Saksamaa
Meie süda valutab kõigi nende laste pärast, kes ei ole tunda saanud armastavate vanemate hoolitsust. Neid artikleid ei kirjutatud mitte selleks, et laita maha „raskete” laste lapsendamist, vaid et ergutada abielupaare realistlikult ’arvama kulusid’, mis sellega kaasnevad. (Võrdle Luuka 14:28.) Tulevastel kasuvanematel oleks hea kaaluda, kas neil on tõesti nii emotsionaalseid, vaimseid kui ka materiaalseid ressursse, mis on vajalikud selliste laste vajaduste rahuldamiseks. Nad peaksid arvesse võtma ka seda, kuidas võib mõjuda lapsendamine teistele praegu kodus kasvavatele lastele. (Toimetus.)
Meil on peale oma kolme lapse veel viis adopteeritud last. Oleme saanud tunda, just nagu teiegi kirjutasite, nii ääretut rõõmu kui ka südamevalu. Kõik meie lapsed on Jehoova kiitjad, välja arvatud meie poeg. Pärast seda, kui me ta 16-aastaselt lapsendasime, ahistas ta seksuaalselt meie kolme tütart. Adopteerimisagentuur ei andnud meile tema tausta kohta mingit teavet. Kui kellelgi on soov last adopteerida, tuleks tema tausta kohta enne võimalikult palju infot koguda — eriti kui tegemist on vanema lapsega. Teie artiklid olid hästi kirjutatud ja tõid selgelt esile olukorra mõlemad küljed.
P. B., Ameerika Ühendriigid
Ma kurvastasin väga, saades teada, et mõnedel kasuvanematel on nii halbu kogemusi. Lapsendasime abikaasaga kaks imekena last ja nad on toonud meie ellu vaid rõõmu. Oleme nendega alati avameelselt rääkinud nende lapsendamisest. Aitasime neil mõlemal aru saada, et nende emad ei ’andnud neid ära’, vaid korraldasid asjad nii, et nende eest hoolitsetaks, kuna nad ise polnud sel ajal võimelised oma lapse eest hoolt kandma. Meile öeldakse tihti, kui õnnelikud meie lapsed on, et me nad adopteerisime. Kuid tegelikult oleme õnnelikud hoopis meie.
B. M., Ameerika Ühendriigid