Uus-Meremaa tillukesed valgusekandjad

„ÄRGAKE!” UUS-MEREMAA KORRESPONDENDILT

ÖÖ OLI pilkaselt pime — kuupaisteta ja pilvitu. Kui laagri tuled kustusid, tundus meile, nagu oleksime kirgaste tähtedega ümbritsetud universumis. Läksime mööda järsku rada kitsa kuristiku põhja, kus asus kuumaveeallikas. Kummalgi pool auravat vett kasvasid taimed. Laskusime vette ning lõõgastusime pärast pikka matkapäeva. See maa seest pulbitsev looduslik kuumaveeallikas asus meie ööbimispaiga lähedal autoturistide kämpingu juures.

Vaatasin, kuidas täht kiiresti üle taeva lendas. Pöördusin, et öelda seda oma naisele, kuid seda tehes komistasin ning plartsatasin vette. Minu hämmastuseks kustusid ühtäkki mitmed tähed — ja kadusid! Ja kui ma sellest üllatunult rääkima hakkasin, oli terve täheparv justkui pühitud! Näis, nagu oleks minu süü läbi universumisse auk tekkinud!

Kui püüdsin arvata, mis juhtunud oli, süttisid tähed üksteise järel uuesti ning nüüd nägin, et üks parv oli mulle lähemal kui ülejäänud tähtede kogum. Tegelikult olid mõningad neist vaid käeulatuse kaugusel. Olime esimest korda näinud Uus-Meremaal elavaid jaanimardikaid. Nad olid meie kohal roheluse nähtamatutel müüridel ning nende nõrgalt helendavad tulukesed sulasid ühte tähise taevaga.

Kuigi jaanimardikat kutsutakse ka jaaniussiks, pole ta siiski uss, vaid putukas. Uus-Meremaa jaanimardikas erineb teistes maakera paikades elavatest jaanimardikatest. Tema nimi Arachnocampa luminosa võib jätta mulje, nagu oleks ta mingisugune helendav ämblik. Kuid ka see pole tõsi.

Varsti pärast meie esimest ootamatut kohtumist jaanimardikatega nägime neid uuesti Uus-Meremaa Põhjasaarel Waitomo koobastes. Lubage mul kirjeldada meie paaditeekonda jaanimardikate grotti, kuhu läksime neid tibatillukesi olendeid vaatama.

Waitomo grott

Jaanimardikate imeline koobas on kaunilt valgustatud, et oleks näha stalaktiitidest ja stalagmiitidest koosnevat suurepärast kunstiteost, mis on moodustunud paljude aastatuhandete jooksul. Igas piirkonnas süütas meie giid põlema tuled, ning me olime hämmastunud, nähes võluvaid moodustisi ja käike — üllatavat ning tundmatut maa-alust imedemaad. Meie sammud kajasid kõhedusttekitavalt, kui kogunesime pimedusse laskuvate treppide juurde. Kui meie silmad pimedaga ära harjusid, nägime kõrgel ülal väikseid roheka valgusega tulukesi. Need olid jaanimardikad!

Jõudsime paadisillani ning astusime paati. Paadisillast kaugenedes sukeldusime pilkasesse pimedusse. Siis kui olime pööranud ümber nurga, nägime otse oma pea kohal midagi, mida võiksin võrrelda miniatuurse Linnuteega — koopa lagi oli jaanimardikaid lausa täis tikitud. Kirjanik George Bernard Shaw nimetas seda kohta „kaheksandaks maailmaimeks”.

Võluv jaanimardikas

Kui meie matk lõppes, innustas meid vaimustus jaanimardikatest nende kohta rohkem teadmisi omandama. Ja see, mida teada saime, oli sama meeliköitev kui nähtugi. Uus-Meremaal elav jaanimardikas on alguses tibatilluke vastne, kelle tagakeha tipul tuluke juba põleb ning kes koob võrgendi nõrest ja siidjast võrgendiniidist, mida eritavad suuõõnes asuvad eri näärmed, ning kinnitab selle groti laele. Tegelikult on see võrgend tunnel, kus vastne saab edasi-tagasi liikuda.

Kuna jaanimardikas vajab eluks toitu, õngitseb ta endale kuus kuni üheksa kuud toidupoolist. Kuigi oma saagi õngitseb ta õhust, tuleb see kohale vee kaudu. Elutähtis jõgi toob sinna suurel hulgal sääselisi, kevikulisi ja ühepäevikulisi, keda meelitab kohale valgus. Nende püüdmiseks laseb jaanimardikas oma võrgendist alla hulga siidiniite (vahel isegi kuni 70). Iga niit on kleepuvate korrapäraste nõretilkade rida, ning üheskoos meenutavad need niidid väikseid rippuvaid pärlikeesid.

Kõige huvitavam on jaanimardika juures valgus, millega ta õngitsemisniite valgustab. Uus-Meremaal elav jaanimardikas kuulub putukate hulka, kelle helendumine pole seotud närvisüsteemiga. Ometi võib ta tulukese kustutada, millal tahab. Tema helenduselund paikneb tagakeha tipul olevas rasvikus ning osa vastse hingamissüsteemist toimib valguse peegeldajana, suunates valgust allapoole. Ta kustutab tulukese, piirates hapniku või keemiliste ainete hulka, mida valguse saamiseks vaja läheb.

Kuid valgus tunneli lõpus pole aga see lootustandev märk, milleks putukas seda peab. Ta lendab niidikeste surmatoovasse haardesse, kus arvamuste kohaselt võib keemiline aine putuka vähehaaval tuimastada. Tundes rabeleva ohvri võnkumist, riputab vastne end ebakindlalt võrgendist alla ning tõmmates oma keha kokku, tirib ta niidi endale suhu.

Pärast kuus kuni üheksa kuud kestnud õngitsemist ja toitumist vastne nukkub ning saab seejärel valmikuks. Kas täiskasvanuelu talle ka rõõmu toob, pole sugugi kindel. Kestab ju tema elu siis vaid kaks või kolm päeva, sest valmikul pole suud, seega ei ole tal ka võimalik toituda. Oma järelejäänud aja pühendab ta paljunemisele. Isane valmik viljastab emase hetkel, mil nad oma kookonist välja murravad. Emasel võib munade ükshaaval munemine terve päeva aega võtta ning pärast seda ta sureb. Andes oma osa sädelevasse galaktikasse, mis toob inimestele tohutut rõõmu, saab selle tillukese Uus-Meremaal elava valgusekandja 10 kuni 11 kuu pikkune elutsükkel läbi.

[Pilt lk 16]

Kõrvaloleval leheküljel: Jaanimardikate grotti sisenemine

[Pilt lk 17]

Ülal: Jaanimardikate valgusemäng groti laes

[Pilt lk 17]

Paremal: Jaanimardikate õngitsemisniidid

[Piltide allikaviide lk 16]

Pildid lk. 16—17: Waitomo Caves Museum Society Inc.