Tasmaania — väikese saare ebatavaline lugu

Tasmaania — väikese saare ebatavaline lugu

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

„SEE oli esimene maa, mida me Lõunameres kohtasime, ja kuna ükski Euroopa rahvas ei tundnud seda veel, panime sellele [meie] kõrgeaulise kindralkuberneri järgi nimeks Anthony van Diemeni maa.” Need sõnad kirjutas hollandlane Abel Tasman 1642. aasta 25. novembril, päev pärast seda, kui ta avastas Tasmaania saare, millest sai Austraalia vanuselt teine osariik.a Tasman ei näinud seal inimesi, küll aga nägi ta kaugel lõkkesuitsu ja lähedalasuvatel puudel sälke, mis olid lõigatud poolteisemeetriste vahedega. Ükskõik kes need sälgud sinna ka ei lõiganud, pidid nad kasutama kas mingit kummalist ronimisviisi või siis olema hiiglased, kirjutas ta. Tegelikult olid need sälgud mõeldud ronimiseks.

Pärast seda kadus Van Diemeni maa meresõitjate reisikirjeldustest 130 aastaks, kuni prantslase Marion du Fresne’i ja inglase Tobias Furneaux’ reisini. Kapten James Cook jõudis sinna aastal 1777, ja sarnaselt du Fresne’iga tegi ta tutvust selle saare omapäraste elanike aborigeenidega. Tema saabumine aga tähendas tragöödia algust. „Mõningate rahvaste arvates sillutas [Cook] teed tsivilisatsioonile ja religioonile,” ütleb John West raamatus „The History of Tasmania”, „[kuid] sellele rassile [aborigeenidele] osutus ta surmatoojaks.” Mis viis sellise traagilise tagajärjeni?

Tasmaaniast saab „impeeriumi vangla”

Sundasumisele saatmine ehk pagendus oli Briti karistusviis, ja Tasmaania sai üheks Briti karistuskolooniaks. Aastatel 1803 kuni 1852 pagendati Inglismaalt Tasmaaniasse kõikvõimalike kuritegude eest alates palveraamatute varastamisest kuni vägistamiseni umbes 67500 meest, naist ja last, kellest mõned olid alles seitsmeaastased. Enamik sunnitöölisi töötas aga kolonistide heaks või valitsuse projektidel. „Karistuskolooniasse saadeti vaid vähem kui 10 protsenti,” ütleb teatmeteos „The Australian Encyclopaedia”, „ja paljud, kes sinna ka saadeti, olid seal vaid lühikest aega.” Peamine karistuskoloonia asus Tasmani poolsaarel Port Arthuris, kuid kõige sõnakuulmatumad sunnitöölised saadeti Macquarie sadamasse, mis läks ajalukku „piinapaigana”. Kitsale sadamasuudmele pandi ähvardav nimi — Põrguväravad.

Raamatus „This Is Australia” iseloomustab dr. Rudolph Brasch algusjärgus koloonia teist tähtsat tahku — sealset vaimsust või õigemini selle puudumist. Ta kirjutab: „Austraalias [muidugi mõista ka Tasmaanias] jäeti usk algusest peale tähelepanuta, seda ei peetud millekski, või siis kasutas ülemkiht seda ära oma huvides. Koloonia rajati ilma õnnistust palumata ja näib, et alles hiljem tuldi mõttele pidada Austraalia pinnal esimene jumalateenistus.” Samal ajal kui Põhja-Ameerika palverändurid kirikuid ehitasid, „põletasid lõunamaa esimesed uusasukad oma esimese kiriku, et põgeneda [kirikus] istumise igavuse eest”, ütleb „The History of Tasmania”.

Nende niigi laostunud moraali rüvetas veelgi enam rummiküllus. Rumm tagas nii tsiviilisikule kui ka sõdurile „kindla võimaluse rikastuda”, ütleb ajaloolane John West.

Küll aga tuli vahel puudu toidust. Neil perioodidel pidasid vabakslastud sunnitöölised ja kolonistid jahti tulirelvadega, aborigeenid aga jälitasid loomi odadega. Arusaadavalt kasvasid pinged. Nüüd oli plahvatusohtlikusse segusse vaja lisada veel valgete rassilist üleolekutunnet, rohkelt rummi ja lõhestavaid kultuurierinevusi. Eurooplased tõmbasid piire ja ehitasid tarasid; aborigeenid küttisid ning elasid nomaadielu. Plahvatuseks oli tarvis vaid ühtainust sädet.

Rahvas kaob

Mais 1804 see säde süttiski. Salk, mida juhtis leitnant Moore, avas põhjuseta tule jahtipidavate aborigeenidest meeste, naiste ja laste pihta, tappes ja haavates paljusid. Algas „must sõda” — odad ja kivid kuulide vastu.

Paljud eurooplased kohkusid aborigeene tabanud veresaunast. Kuberner Sir George Arthur oli nii suures ahastuses, et väljendas oma soovi teha ükskõik mida, „kompenseerimaks kahju, mida valitsus aborigeenidele tahtmatult põhjustanud oli”. Niisiis algatas ta programmi „koguda” nad kokku ning „tsiviliseerida”. „Mustaks piiriks” kutsutud kampaania käigus tungis läbi võsastiku umbes 2000 sõdurit, kolonisti ja sunnitöölist, püüdmaks kinni aborigeene, et asustada neid ümber ohututesse paikadesse. Kuid see missioon osutus häbiväärseks äparduseks; nad said kätte vaid ühe naise ja poisi. Siis alustas silmapaistev metodist George A. Robinson üht palju lepitavamat lähenemiskatset, mis ka korda läks. Aborigeenid usaldasid teda ning võtsid vastu tema pakkumise asuda ümber Tasmaaniast põhja pool asuvale Flindersi saarele.

Marjorie Barnard kirjutab Robinsoni saavutuste kohta oma raamatus „A History of Australia”: „Kuigi ta sellest vist ise päris hästi aru ei saanud, oli tema lepitus tegelikult juudalik tegu. Õnnetud pärismaalased isoleeriti Bassi väinas asuvale Flindersi saarele, kus Robinson nende järelevaatajaks sai. Nad jäid nõrgaks ning surid.” Sunniviisilise elu- ja toitumisviisi muutmisega läks korda see, mida püssidega teha ei suudetud. Ühes allikas öeldakse, et „viimane puhtavereline Tasmaania aborigeen oli Fanny Cochrane Smith, kes suri 1905. aastal Hobartis”. Asjatundjate arvamused lähevad aga selles lahku. Mõned ütlevad, et viimane oli Truganini, naine, kes suri Hobartis 1876. aastal, teised aga, et see oli naine, kes suri Kangaroo saarel 1888. aastal. Tasmaania aborigeenide segaverelisi järeltulijaid on aga veel tänapäevalgi elu ja tervise juures. Seda episoodi inimkonna kuritegude lõppematus loetelus on õigustatult nimetatud „osariigi suurimaks tragöödiaks”. Pealegi rõhutab see Piiblil põhinevat tõsiasja, et „inimene valitseb inimese üle, et temale kurja teha” (Koguja 8:9).

Tasmaania silmapaistvad kontrastid

Kui sul poleks tänapäeval võimalik külastada muuseume, raamatukogusid või vanglavaremeid, oleksid sa vaevalt teadlik selle ilusa saare tuleristsetest. Tasmaania on ekvaatorist umbes sama palju lõuna pool kui Rooma, Sapporo ja Boston põhja pool. Nii nagu Tasmaania ajalugu, on ka selle geograafia täis teravaid kontraste, kuigi ükski selle saare osa pole merest kaugemal kui 115 kilomeetrit.

Tasmaania kogupindalast hõlmavad metsad 44 protsenti ning rahvuspargid 21 protsenti. Selline suhe on haruldane! Raamatu „The Little Tassie Fact Book” järgi on „Lääne-Tasmaania maailmapärand üks viimaseid suuri rikkumata paraskliimaga metsikuid alasid maailmas”. Nii lõhelasterikkad sademetest toituvad järved kui ka jõed ning kosed toidavad Euphoria Tirucalli, eukalüpti, mürdi, musta akaatsia, Doryphora sassafras’i, Eucryphia lucida, kõrge sellerjugapuu ja Franklini dakrüüdiumi metsi, kui mainida vaid mõningaid. Pole siis ime, et vaatepildid, mida pakuvad kõrgel asuvad kesk-lääne platoo tasandikud ning selle tihti lumega kaetud tipud, meelitavad loodusearmastajaid sinna ikka ja jälle tagasi.

Kuid „maailmapärandi” kaitsmist ei saavutatud mitte niisama lihtsalt. Siiamaani on keskkonnakaitsjate huvid vastuolus nende huvidega, kes tahavad kaevandustöid teha, paberit valmistada ja hüdroelektrienergiat toota. Kaevanduslinna Queenstowni kuumaastikku meenutav maa-ala on ilmne tõend ressursside mõtlematu tarvitamise tagajärgedest.

Kannatanud on ka siinsed loomad, eriti kukkurhunt, hallikaskollane koerasarnane kukruline. Kuna tal on seljal ja saba algusosas tumedad ristivöödid, kutsutakse teda mõnel pool ka tasmaania tiigriks. Kahjuks aga sai see kõhn, kartlik lihasööja kodulinnu ning lamba maitse suhu. Tema pea eest pakuti rahalist autasu, ning 1936. aastaks kadus ta sootuks.

Teine ainulaadne Tasmaania kukruline on kukkurkurat, keda võib aga veel praegugi kohata. Oma võimsate lõugade ja hammaste abil võib see tugev 6—8-kilone raisasööja kogu surnud känguru kere koos kolbaga kinni pista.

Tasmaania on tuntud ka salenokk-tormiliuguri poolest, keda kutsutakse veel lammaslinnuks. Alustades Tasmani merest, teeb ta Vaiksele ookeanile praktiliselt tiiru peale ning tuleb siis igal aastal samasse liivasesse pesaurgu tagasi — see on suursaavutus, mis toob tõesti au tema Kavandajale ja Loojale.

Tema öiste haudekolooniate lähedal elutseb üks teine lind, kes „lendab” vee all — armas väikese nokaga kiloraskune sulekera, keda kutsutakse kääbuspingviiniks. See on küll pingviinidest väikseim, ent kõige lärmakam! Tema häälitsused ja liigutused on kord nõrgemad, kord tugevamad, vahel aga lausa ülekeevad. Armunud pingviinipaar võib isegi esineda duetina, et kinnitada teineteisele oma kiindumust. Kahjuks on aga paljud lõpetanud oma elu kalapüügivõrkudes, surnud õlireostuse pärast ning ka plastmassesemete tõttu, mida nad on toidu pähe söönud, või on langenud koerte ja metsistunud kasside saagiks.

Saare rahulikum osa

Kui vaatad keskplatoolt põhja või ida poole, võid näha Tasmaania tsiviliseeritumat osa: viljeldavaid šokolaadipruune põlde, looklevaid jõgesid ja ojasid, alleesid, mida ääristavad puud, ning smaragdrohelisi karjamaid, kus siin-seal on lambaid ja veiseid. Põhjapoolse Lilydale’i linna lähedal olevad lavendliistandused, mis on kogu jaanuari õites, lisavad sellele maakoha mosaiigile kahvatulilla tooni ning meeldiva aroomi.

Derwenti jõe kallastel, mitte kaugel õunapuuaedadest, mille järgi Tasmaaniat Õunasaareks kutsuma hakati, asub pealinn Hobart, mille elanikkonna arv on 182000. Seal paistab silma hiiglaslik ja sünge 1270 meetri kõrgune Wellingtoni mägi. Selgel päeval saab sellelt tihti lumega kaetud linnavahilt kogu allpool asuvast linnast hea ülevaate. Hobart on tõesti muutunud sellest ajast, mil leitnant John Bowen ja tema 49 kaaslast, sealhulgas 35 sunnitöölist, 1803. aastal esimest korda Risdon Cove’i randa maabusid. Jah, purjelaevu ning kriuksuvaid laevakaari ei ole enam, kuid kord aastas tuletab vanu aegu meelde Sydney-Hobarti pingutusinõudev jahtide võidusõit, kus värvikirevad spinnakerid ja voolujoonelised laevad täie kiirusega hõiskavast rahvamassist möödudes otse Hobarti südamesse suunduvad.

Tagakiusamise maast saab vaimne paradiis

Geoffrey Butterworth, üks 2447 delegaadist Jehoova tunnistajate 1994. aasta „Jumalakartuse” piirkonnakonvendil Launcestonis, meenutab: „Mäletan aega, mil kogu Tasmaanias oli vaid 40 tunnistajat.” Nüüd on seal umbes 26 kogudust ja 23 kuningriigisaali.

„Kuid alati pole kõik nii hästi läinud,” lisab Geoff. „Näiteks aastal 1938 kandsime koos Tom Kitto ja Rod McVillyga plakateid, mis reklaamisid avalikku piibliteemalist loengut „Vaata näkku faktidele”. See oli karm valereligiooni paljastus, mida pidi edastatama raadiovõrgu kaudu Londonist. Sel ajal kui ühinesin oma kaaslastega, ründas neid üks noortekamp. Politseinikud vaid vaatasid pealt! Tormasin neile appi, kuid sain varsti ka ise hoobi osaliseks. Siis aga kahmas üks mees mu särgist kinni ning vedas mind eemale. Selle asemel et mind lüüa, karjus see mees: „Jätke nad rahule!” Siis ütles ta vaikselt minule: „Sõber, ma tean, mida tähendab olla tagakiusatud, olen iirlane.””

Jehoova õnnistas neid esimesi pioneere, sest nüüdseks on Jumala Kuningriigi hea sõnum jõudnud selle 452000 elanikuga saare kõikidesse osadesse. Paljud esimeste sunnitööliste ja aborigeenide järeltulijad ootavad aega, mil nad saavad puhastatud maal võtta vastu kõiki nii musti kui valgeid, kes tapeti niivõrd ebaõiglaselt neil varasematel aegadel, sest Piibel tõotab, et tuleb „õigete ja ülekohtuste ülestõusmine” (Apostlite teod 24:15). See muutus on nii suur, et ’endised asjad ei tulegi enam meelde’ (Jesaja 65:17).

[Allmärkus]

a Nimi Tasmaania võeti ametlikult kasutusele 1855. aasta 26. novembril. Vanim osariik on Uus-Lõuna-Wales.

[Kaardid/pildid lk 25]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Ülal: Cradle’i mägi ja Dove’i järv

Ülal paremal: Kukkurkurat

All paremal: Edela-Tasmaania vihmamets

Austraalia

TASMAANIA

[Allikaviide]