„Kui lind miskit vihmaga püüab . . . ”

„Ärgake!” Nigeeria-korrespondendilt

KUI meie väike kogudus Lõuna-Nigeerias sai kätte „Kuningriigi sõnumi” traktaadid nr. 34, mida levitati ülemaailmselt, jagasime neid eksemplare suure innuga oma territooriumi kõikides osades. See polnud sugugi kerge töö. Meie territooriumil asuvad asundusfarmid, kus kasvatatakse maniokki, jamssi ning muid toidutaimi. Need asundused asuvad sügaval troopilistes vihmametsades. Nendeni jõudmine on raske, kuid mitte võimatu. Pealegi on see Jumala tahe, et hea sõnum jõuaks kõikide inimesteni, isegi farmeriteni džunglis (1. Timoteosele 2:3, 4).

Niisiis asusime 1995. aasta 16. oktoobril kell 7.30 kaheksateistkümnekesi teele Abomgbada-nimelise asundusfarmi poole, mis asus umbes 3,5 kilomeetri kaugusel. Osa teest pidime sumama läbi oja. Vesi ulatus vöökohani.

Jõudmaks samal päeval järgmise asunduseni, pidime kahlama läbi suurema oja. Sellest läks läbi ainult neli venda ja üks õde. Ülejäänud grupp jäi maha.

Leidsime sel päeval palju kuulvaid kõrvu. Ka metsaannid tõid meile rõõmu, pidasime neid oma tasuks. Teel olles korjasime ning sõime metsikute viljapuude vilju. Kohtasime külalislahkeid farmereid, kes hindasid seda, et olime näinud vaeva nendeni jõudmiseks; nad andsid meile apelsine, kustutamaks meie janu. Saime rääkida umbes 250 inimesega ning jagasime ära kõik traktaadid, mis meil kaasas olid.

Suur väljakutse

Kaks päeva hiljem seisime aga tõelise väljakutse ees. Kaheteistkümne kilomeetri kaugusel asus Ose Anasi, asundus, kus poldud tõenäoliselt kunagi organiseeritult kuulutatud. Mõningad kõhklesid, kas minna sinna. Urasi jõge ületada oleks olnud riskantne ning pealegi ei osanud paljud meist ujuda. Läbi kahlamine võis olla ohtlik teravate puutüügaste tõttu. Mudased kohad olid libedad ning kukkumine oleks võinud tekitada vigastusi. Mõningad käsitsi tehtud sillad polnud kuigi tugevad. Selles piirkonnas oli madusid, krokodille ning ojad kubisesid kaanidest.

Kuusteist meie hulgast otsustas aga kõigest hoolimata edasi minna. Kõndisime umbes poolteist kilomeetrit, enne kui jätkasime teed kanuuga, et sõita üle kiirevoolulisest ja ohtlikust Urasi jõest. Kanuuni jõudmiseks pidime laskuma alla järsust mäest. Oli parajasti vihmaperiood ning jõgi ajas üle. Kogu sealne pinnas on savine, seepärast on seal vihmaperioodil väga libe. Kui me kanuust välja astusime, avastasime, et jalgrajast oli saanud oja, mis oli kohati meetrisügavune. Siis algasidki tõelised raskused.

Kahlasime mööda seda jalgrajast saanud oja umbes pool tundi. Maapind oli nii libe, et nii mõnigi meist kukkus mudasesse vette, mistõttu märjaks said ka Piiblid, ajakirjad ja traktaadid. Kuid olime heas tujus, ning kui keegi ka kukkus, naersime koos kukkuja endaga.

Kui läksime läbi ühest väikesest ojast, tulid kaanid meie jalgade külge. Üks noor õde, kelle jala külge kaan end imenud oli, kiljatas läbilõikavalt. Ta karjus veel isegi pärast kaani kõrvaldamist. Võtsime ka seda naljaga kui seikluse osa ja jätkasime oma teed.

Kui jõudsime järgmise ojani, otsustas üks vend sellest üle hüpata, mitte aga läbi kahlata, nii nagu teised. See tal ka õnnestus, nii et märjaks ta ei saanud, küll aga mudaseks. Ja seda sellepärast, et ta libises ning kukkus siruli mudasse. Ta tõusis püsti, vaatas end üle, ning leidnud, et ta pole viga saanud, ütles ta: „Pole hullu, see käib asja juurde.” Meile meenus, et ka apostel Paulus oli ’hädaohus jõgedel’, ehk isegi veel suuremas ohus kui meie (2. Korintlastele 11:26).

Läksime üle käsitsi tehtud silla, mis paistis ohtlikuna, kuid kõigil õnnestus see ületada. Edasi muutus tee aina libedamaks, nii et kukkusime veelgi sagedamini.

Meiega oli üks üldpioneerist vend, kes on ligi 70-aastane. Sel hommikul tuli ta meile head reisi soovima. Kuid pärast seda, kui palusime Jehoovalt õnnistust, küsis ta: „Kuidas ma võin jääda maha, samal ajal kui teie kuulutama lähete?” Ta tahtis kangesti meiega kaasa tulla ning kellegi sõnad ei suutnud tema meelt muuta. Ta ütles, et küll Jehoova on temaga. Ja nii ta siis tuligi.

Kui ta libedal pinnasel selili kukkus, oli asi naljast kaugel. Olime mures ning küsisime, kas ta sai viga. Ta vastas: „Ei. Kukkusin ettevaatlikult, et maaga midagi ei juhtuks.” Naersime kergendustundega ning meile tuli meelde kirjakoht Jesaja 40:31, kus öeldakse, et need, „kes ootavad Jehoovat, saavad uut rammu”.

Hindavad kuulajad

Jõudsime lõpuks ka oma sihtkohta. Inimeste positiivne vastukaja oli väga julgustav. Üks mees oli ehmunud, kui nägi meid oma onnile lähenevat, kuid saades teada, kes me oleme, ütles ta: „On raske uskuda, et võtsite sellise raske reisi ette lihtsalt sellepärast, et meile kuulutada. Me hindame seda.” Vastasime talle kohaliku vanasõnaga: „Kui lind miskit vihmaga püüab, siis on see talle tähtis.” Ta mõistis meid.

Üks teine farmer ütles: „Kui kuulutamine on siia jõudnud, tähendab see seda, et pääste on meieni jõudnud.” Paljudel oli küsimusi, millele me ka vastasime. Nad palusid meil tagasi tulla ning me lubasime seda teha.

Ose Anasis jagasime umbes 112 traktaati — kogu oma varu. Kokku kuulutasime ligikaudu 220 inimesele.

Koduteel aga eksisime ära. Selleks et tuldud teed asundusse tagasi minna, oleks kulunud poolteist tundi, kuid öö oli saabumas. Palvetasime vaikselt Jehoova poole ja otsustasime edasi minna, kuigi see tähendas seda, et pidime kahlama läbi ohtliku oja, kus vesi ulatus puusadeni.

Kuid pärast sellest läbiminekut leidsime üles oma raja ning avastasime enda üllatuseks, et neli viiendikku koduteest on meil juba läbitud. Tänu sellele, et ära eksisime, leidsime otsetee ning võitsime sellega vähemalt tund aega! Muidugi olime kõik õnnelikud ning tänasime Jehoovat. Päikese loojudes jõudsime koju väsinute ja näljastena, kuid väga õnnelikena.

Kui me hiljem selle päeva elamustest rääkisime, ütles üks õde: „Olen selle paiga kohta nii mõndagi kuulnud ning olin valmistunud selleks, et ma võin kukkuda. Kui ma poleks sinna läinud hea sõnumi pärast, ei oleks mind sinna meelitatud isegi kogu maailma raha eest!” Üks vend hüüatas: „Lõpuks ometi on hea sõnum ka Ose Anasisse jõudnud!”

[Pildid lk 23]

Ületame kohalikku silda

Läksime läbi mitmest jõest, mis kubisesid kaanidest

Selle ohtliku raja allosas läksime kanuu peale, et sõita üle Urasi jõe