Noored küsivad:

Miks alati mina olen süüdi?

”Mu isa on allergik ja peab töötama inimestega, kes suitsetavad. Koju tulles on ta vahel täiesti endast väljas. Ta kaotab asju ja siis süüdistab selles mind. Kui ütlen talle, et on ise oma asjad ära kaotanud, saab ta vihaseks ja ütleb, et pole minu asi teda parandada.” (Üks teismeline tüdruk.)

KAS sulle on vahel tundunud, et oled oma pere patuoinas? Kas näib, et mis iganes ka ei juhtuks, oled alati sina selles süüdi? Nii tundub 14-aastasele Joyle. Ta elab üksikvanemaga peres ning peab tihti oma noorema venna ja õe järele vaatama. ”Olen alumisel korrusel, kui nad kaklema hakkavad,” ütleb Joy. ”Nemad käituvad nii rumalalt ja lapsikult, aga kui isa koju tuleb, karjub ta minu peale selle pärast, et mina ei läinud nende kaklust lõpetama.”

Kui su vanemad ütlevad, et oled ära hellitatud, laisk, vastutustundetu või muud moodi parandamatu, võib sulle vahel tunduda, nagu nad ootaksidki sinu ebaõnnestumisi. Ramoni pere kutsus teda hajameelseks professoriks ja see solvas teda väga. Ka sind võib solvata mõni hüüdnimi, mis rõhutab sinu puudusi, kuigi sind ei kutsuta niiviisi just paha pärast. Selle asemel et halvustav hüüdnimi ajendaks sind ennast muutma, süvendab see hoopis tunnet, et alati oled süüdlane sina.

Eriti valus on süüdistamine siis, kui seda näib põhjustavat erapoolikus. ”Olen ome pere keskmine laps,” ütleb teismeline Frankie, ”ja mind koheldakse alati kõige halvemini.” Sulle võib tunduda, et sinu õdesid-vendi ei kahtlustata kunagi, aga sina oled süüdi juba siis, kui midagi tõsist pole veel juhtunudki.

Miks vanemad lapsi süüdistavad

Muidugi on täiesti loomulik, et vanemad oma lapsi parandavad, kui need eksivad. Mõistlik ja ülesehitav karistamine on üks viis, kuidas jumalakartlikud vanemad saavad kasvatada oma lapsi ”Jehoova distsipliinis ja vaimses suunamises” (Efeslastele 6:4, UM). Kuid aeg-ajalt võivad parimadki vanemad liiga ägedalt reageerida või rutakalt valesid järeldusi teha. Tuleta meelde sündmust Jeesuse lapsepõlves. Jeesus oli kadunud. Tuli välja, et ta on Jumala templis ning räägib seal Piiblist. Aga kui vanemad ta üles leidsid, küsis tema ema sellegipoolest: ”Poeg, miks sa oled meile nõnda teinud? Vaata, su isa ja mina oleme valuga sind otsinud!” (Luuka 2:48).

Kuna Jeesus oli täiuslik, polnud mingit põhjust karta, et ta midagi halba teeks. Aga nii nagu kõik armastavad lapsevanemad, tundis ka tema ema, et kannab vastutust oma lapse eest, ning reageeris karmilt, võib-olla kartes, et tema lapse heaolu on ohus. Nii võivad ka sinu vanemad mõnikord ägedalt reageerida, mitte et nad teeksid seda meelega või karmusest, vaid lihtsalt sellepärast, et nad tõesti hoolivad sinust.

Pea ka meeles seda, et me elame ”rasketel aegadel” (2. Timoteosele 3:1). Kuna su vanemad käivad tööl ja hoolitsevad sinu kodu eest, on nad suure pinge all ja see võib mõjutada seda, kuidas nad sind kohtlevad. (Võrdle Koguja 7:7, UM.) Üks vaimse tervise asjatundja märkis: ”Kriisiolukorras võivad mõnedes peredes vanemad ärrituda ning teha ennatlikke järeldusi, kuigi nad on muidu õiglased inimesed.”

Üksikvanemad kalduvad ehk just oma laste peale meelepaha välja valama, kuna neil pole kaasat, kellega nõu pidada. Kindlasti pole lastel meeldiv vanemate isiklike probleemide pärast kannatada. 17-aastane Lucy ütleb: ”Kui olen midagi valesti teinud ja karistuse ära teeninud, pole midagi. Aga kui ma saan karistada lihtsalt sellepärast, et emal on paha tuju, pole see sugugi õiglane.”

Teine probleem on erapoolikus. Kuigi lapsevanem armastab tavaliselt kõiki oma lapsi, pole sugugi harv nähtus, kui ta ühte teistest rohkem hoiab.a (Võrdle 1. Moosese 37:3.) See, kui tunned, et sind armastatakse teistest lastest vähem, on juba iseenesest valus. Aga kui näib, et sinu vajadustest ei hoolita või et sind süüdistatakse tihti selle eest, mida sinu õed ja vennad on teinud, tekitab see sinus kindlasti meelepaha. ”Mul on väike vend Darren,” ütleb tütarlaps nimega Roxanne. ”Ta on ema väike ingel [———] Alailma süüdistab ema mind, Darrenit aga mitte kunagi.”

Hälvikperekonnad

Tugevates peredes võib ebaõiglast süüdistamist vahel ette tulla. Kuid hälvikperedes on süüdistamine, häbistamine ja alandamine igapäevaelu lahutamatu osa. Mõnikord käib süüdistamisega käsikäes ka ”kibedus ja äkiline meel ja viha ja kisa ja pilge” (Efeslastele 4:31).

Kas noor on süüdi vanemate vihapursetes? On tõsi, et sõnakuulmatu poeg või tütar võib oma vanematele ”kurvastuseks” olla (Õpetussõnad 17:25). Aga mida ütleb Piibel vanematele? ”Ärge ärritage oma lapsi vihale [sõna-sõnalt ärge ajage neid raevu]” (Efeslastele 6:4). Nii nagu kõik teised kristlased, peavad ka lapsevanemad arendama enesevalitsemist ja ”end kurja kannatades ohjeldama” (2. Timoteosele 2:24, UM). Niisiis, kui lapsevanem kaotab enesevalitsemise, ei või ta seda panna oma lapse süüks.

Sõnalised rünnakud võivad olla tõendiks lapsevanema emotsionaalsest ängistusest, masendusest või madalast enesehinnangust. See võib anda tunnistust ka abieluprobleemidest ja alkoholismist. Ühe allika sõnul saavad alkoholisõltlastest vanemate lastest tihti patuoinad. ”Miski, mida nad teevad, pole õige. Neid nimetatakse ”rumalateks”, ”halbadeks”, ”isekateks” jne. Pereliikmed keskendavad tähelepanu sellele lapsele (või lastele) kui ”probleemile”, mis viib mõtted ära nende endi ebameeldivatelt tunnetelt ja probleemidelt.”

Ebaõiglase süüdistamisega toimetulek

Dr Kathleen McCoy märgib: ”Lastele halvustavate nimede panemine, nende mahategemine ja kritiseerimine .. võib põhjustada teismelistes madalat enesest lugupidamist, masendust ja suhtlemisraskusi.” Ja nagu Piibel ütleb, võib karm kohtlemine ’ärritada’ lapsi ning muuta nad ”araks” (Koloslastele 3:21). Sa võid hakata end pidama täiesti väärtusetuks. Sul võib tekkida ka viha oma vanemate vastu. Sa võid järeldada, et sul on peaaegu võimatu neile meelepärane olla ning et pole mingisugust mõtet end pingutada. Sinus kasvab viha ja vimm ning see võib takistada sul vastu võtta mistahes distsiplineerimist, isegi ülesehitavat kriitikat. (Võrdle Õpetussõnad 5:12.)

Kuidas sa võid sellega toime tulla? Palju sõltub konkreetselt sinu olukorrast. Miks mitte peatuda ja hinnata seda realistlikult? Näiteks, kas on tõesti tõsi, et sa oled alati süüdi? Või juhtub lihtsalt vahel nii, et su vanemad on liiga kriitilised ning ütlevad midagi, mis paika ei pea? ”Me kõik eksime palju,” ütleb Piibel, ja seda teevad ka vanemad (Jakoobuse 3:2). Isegi siis, kui su vanemad aeg-ajalt liiga ägedalt reageerivad, kas pead ka sina sellepärast ägedalt reageerima? Piibli nõuanne tekstis Koloslastele 3:13 võib tõesti aidata: ”Sallides üksteist ja andeks andes üksteisele, kui kellelgi on kaebust teise peale. Nõnda nagu Kristus [”Jehoova”, UM] teile on andeks andnud, nõnda tehke ka teie.”

Seda aitab teha see, kui sul on oma vanemate vastu empaatia. Õpetussõnad 19:11 ütleb: ”Arukus teeb inimese pikameelseks ja temale on auks üleastumine andeks anda!” Kui su isa näib töölt koju tulles olevat tavalisest rohkem ärritunud ja süüdistab sind milleski, mida sa pole teinud, kas peab sellest kohe suurt numbrit tegema? Kui mõistad, et ta võib olla lihtsalt pinge all ja väsinud, aitab see sul ”tema üleastumine andeks anda”.

Mida aga teha siis, kui ebaõiglane süüdistamine pole harv nähtus, vaid kestab päevast päeva? Ühes tulevases artiklis arutatakse seda, kuidas sellises olukorras toime tulla.

[Allmärkus]

[Pilt lk 19]

Vanemal on õigus anda parandavat nõu, kui see on vajalik