Kuulmismeel — kallihinnaline and

RAHULIK õhtu maal, eemal tsivilisatsiooni mürast, pakub võimaluse nautida öö sumedaid hääli. Kerge tuuleõhk sahistab tasakesi lehtedes. Kuulda on putukate, lindude ja loomade kaugeid häälitsusi. On tõesti imeline kuulda nii mahedaid hääli! Kas sina kuuled neid?

Inimese kuulmisaparaadi tundlikkus on lihtsalt hämmastav. Kui veeta pool tundi helikindlas kambris — akustiliselt isoleeritud ruumis, mille sisepinnad on kaetud heli neelavate materjalidega —, muutub kuulmine aegamööda sedavõrd erguks, et me hakkame kuulma võõraid hääli, mis on pärit meie oma kehast. Akustik F. Alton Everest kirjeldab sarnast kogemust oma akustika käsiraamatus (”The Master Handbook of Acoustics”). Kõigepealt muutuvad su südamelöögid valjult kuuldavaks. Olles veetnud kambris tunni, võid kuulda vere voolamist oma soontes. Lõpuks, kui su kuulmine on terav, ”võid oma kannatlikkuse tasuks kuulda peale südamelöökide ja vere kohina veel mingit imelikku sisisevat häält. Millest see tuleb? See on õhuosakeste tümin vastu trummikilet,” selgitab Everest. ”Trummikile võnkumine, mis taolist sisinat põhjustab, on uskumatult väikese ulatusega: vaid 1/100 miljondikust sentimeetrist!” See on ”kuuldelävi”, heli tajumise alampiir. Suuremast tundlikkusest poleks meil kasu, kuna seesama õhuosakeste võnkumine lihtsalt summutaks nõrgemad helid.

Kuulmine on võimalik tänu välis-, kesk- ja sisekõrva koostööle ning samuti närvisüsteemi ja aju võimele helisid tajuda ja analüüsida. Heli levib õhuvõngetena. Trummikileni jõudnud helilained panevad selle edasi-tagasi liikuma ning keskkõrv kannab need võnked omakorda edasi sisekõrva. Seal transformeeritakse võnked närviimpulssideks, mida aju tajub helina.a

Tähtis väliskõrv

Kõrva painduvat kausjat välist osa nimetatakse kõrvalestaks. Kõrvalest püüab helisid, kuid see pole kaugeltki kõik. Kas oled kunagi mõelnud, misjaoks on kõrvalestal kõik need väikesed kurrud? Kui helilained neilt kõrvalesta eri tasapindadelt tagasi peegelduvad, muunduvad nad pisut vastavalt oma langemisnurgale. Aju on suuteline neid imeväikseid muutusi eristama ning see on talle abiks heliallika asukoha määramisel. Peamiselt aga lokaliseerib aju helisid nii, et võrdleb kummassegi kõrva jõudva heli aega ning tugevust.

Proovi näiteks nipsutada sõrmi suletud silmadega inimese ees, liigutades kätt samal ajal üles-alla. Kuigi sinu sõrmed on tema kummastki kõrvast ühekaugusel, saab ta siiski aru, kas hääl tuleb ülevalt, alt või kusagilt keskelt. Tegelikult võib isegi ühe kuulva kõrvaga inimene helisid suhteliselt hästi lokaliseerida.

Keskkõrv — mehhaanikaime

Keskkõrva peamine ülesanne on kanda trummikile võnked edasi sisekõrva täitvale vedelikule, mis on õhust hulga raskem. Seega, just nagu järsust mäest üles sõitval jalgratturil, on siingi energia võimalikult tõhusaks ülekandeks tarvis õiget ”käiku”. Keskkõrvas on energia ülekandjaks kolm kuulmeluukest, mida nende kuju järgi nimetatakse vasaraks, alasiks ja jaluseks. See miniatuurne ahelataoline mehhanism on peaaegu täiuslik ülekandeseade sisekõrva jaoks. On arvestatud, et ilma selleta läheks kaotsi 97 protsenti helienergiast!

Keskkõrvas asuvate kuulmeluukeste külge on kinnitunud kaks tibatillukest lihast. Sajandik sekundit pärast valju madalsagedusliku helilaine jõudmist kõrva tõmbuvad need lihased automaatselt pingule, takistades suurel määral kuulmeluukeste ahela võnkumist ning hoides seeläbi ära võimaliku kahju. See refleks toimib piisavalt kiiresti, kaitsmaks meid praktiliselt kõigi looduses ettetulevate valjude helide eest, kuid mitte kõigi mehhaaniliste ning elektrooniliste seadeldiste müra eest. Pealegi on need väikesed lihased suutelised püsima selles kaitseseisundis vaid kuni kümme minutit. Siiski annab see meile võimaluse kahjuliku müra eest pakku joosta. On huvitav, et kõnelemise ajal läkitab aju nendele lihastele käskluse vähendada kuulmistundlikkust, et meie oma hääl meile liiga vali ei tunduks.

Hämmastav sisekõrv

Kuulmisfunktsiooniga seotud sisekõrva osa asub teos, mis on saanud nime oma teokojasarnase välimuse tõttu. Selle sees peituvat õrna mehhanismi ümbritseb tugevaim luu kogu kehas. Teo labürintides paikneb basilaarmembraan, üks mitmest lestmest, mis jaotab teo pikuti käikudeks. Basilaarmembraanil asetseb Corti elund, millele toetuvad tuhanded karvarakud — närvirakud, mille karvataolised jätked ulatuvad tigu täitvasse vedelikku.

Kui keskkõrva kuulmeluukeste võnkumine jõuab teo ovaalaknani, tekivad kuulmevedelikus lained. Lained panevad membraanid võnkuma, just nagu veeringid tiigil kõigutavad ulpivaid lehti üles-alla. Lained suruvad basilaarmembraani nendele osadele, mis reageerivad vastavale helisagedusele. Nendes kohtades paiknevad karvarakud puudutavad otse ülal rippuvat kattemembraani. Kokkupuude vallandab karvarakkudes ärrituse ning nendes tekkinud impulsid kanduvad ajju. Mida tugevam on heli, seda rohkem karvarakke erutub ning seda kiiremini erutus tekib. Nii aistib aju valjemat heli.

Aju ja kuulmine

Aju on meie kuulmisaparaadi tähtsaim osa. Sellel on aukartustäratav võime muuta närviimpulssidena saabuva info tulv heliaistinguks. See aju võtmeroll näitab selgelt, milline eriline seos valitseb mõtlemise ja kuulmismeele vahel; nendevahelist seost uurivat teadusala nimetatakse psühhoakustikaks. Näiteks võime tänu ajule rahvast täis ruumis kuulda vaid ühte vestlust paljude hulgast. Mikrofonil seesugune võime puudub, mistõttu samas ruumis tehtud helilindistusest ei pruugi suurt midagi aru saada.

Selle seose teine aspekt on näiteks soovimatutest helidest tulenev ärritus. Olgu heli kui tahes nõrk, ent kui seda on kuulda kasvõi vähimalgi määral, kuigi seda ei soovita, võib see ometi ärritada. Näiteks tilkuva kraani heli on väga nõrk. Ent kui see sind südaöösel magada ei lase, võib see tunduda äärmiselt ebameeldiv!

Tõepoolest, meie emotsioonid on tihedalt seotud kuulmismeelega. Mõtle kasvõi sellele, kui nakkav on südamesttulev naer või millise sooja tunde tekitab siiras armastusväljendus või kiidusõna. Samuti omandame ju suure osa vaimuharidusest kuuldu kaudu.

Kallihinnaline and

Paljud kuulmise hämmastavad saladused on veel avastamata. Ent praegunegi teaduslik arusaam süvendab meis hindamist kuulmismeelest nähtuva tarkuse ning armastuse vastu. ”Kui uurida inimese kuulmisaparaati natukenegi põhjalikumalt,” kirjutab akustik ja teadur F. Alton Everest, ”jõuame paratamatult järelduseni, et selle keeruka talitluse ning ehituse taga peitub kellegi heatahtliku kavandaja käsi.”

Muistse Iisraeli kuningal Taavetil polnud praegusaegseid teaduslikke andmeid meie kuulmisaparaadi talitlusest. Kuid mõtisklenud oma keha ning selle paljude andide üle, laulis ta oma Valmistajale: ”Olen kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod” (Laul 139:14, UT). Keha imede ja saladuste, kaasa arvatud kuulmismeele teaduslik uurimine annab lisatõendeid, et Taavetil oli õigus: meid on imeliselt kavandanud tark ja armastav Looja!

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 24]

Abiks kuulmispuudega inimestele

Pikaajaline kokkupuude tugevate helidega põhjustab püsivaid kuulmiskahjustusi. Ülemäära valju muusika kuulamine või ilma kaitsevahenditeta mürarikaste masinate lähedal töötamine lihtsalt ei ole väärt taolist kaotust. Vaegkuuljatele, isegi mõningatele sünnist saadik kurtidele võivad mingil määral abiks olla kuuldeaparaadid. Paljudele avavad need seadeldised taas ukse unustatud maailma. Olles esimest korda saanud kuuldeaparaadi, kuulis üks naine köögiaknast imelikku häält. ”Need olid linnud!” kilkab ta. ”Ma polnud linde juba aastaid kuulnud!”

Sageli isegi siis, kui kuulmine pole tugevalt kahjustunud, nõrgeneb vanaduses kõrgete helide eristamise võime. Kahjuks kuuluvad nende sageduste hulka ka konsonandid, mis tihtipeale on kõne mõistmiseks olulisimad häälikud. Seepärast võivad eakad inimesed leida, et tavaline olmemüra, nagu vee jooksmine või paberi krabin, häirivad suulist suhtlemist, kuna need põhjustavad kõrgsageduslikke helisid, mis segavad konsonantide kuulmist. Kuuldeaparaadid võivad selles suhtes osalist kergendust pakkuda, kuid neilgi on omad miinused. Näiteks seegi, et kvaliteetsed kuuldeaparaadid kipuvad olema väga kallid, mistõttu paljudes maades üks keskmine inimene neid endale kohe kuidagi lubada ei saa. Ja nii või teisiti ei saa ükski kuuldeaparaat anda tagasi täiesti normaalset kuulmist. Mida siis ikkagi teha?

Suurt abi on tähelepanelikust suhtumisest. Enne kui hakkad rääkima kellegagi, kellel on nõrk kuulmine, hoolitse selle eest, et ta teaks, et kavatsed midagi öelda. Püüa pöörduda näoga kõnetatava poole. Siis näeb ta su kehakeelt ning huulte liikumist ning tal on võimalus sõnade konsonante täiel määral kuulda. Kui võimalik, mine kõnetatavale lähemale ning räägi aeglaselt ja selgelt; ära karju. Paljudele vaegkuuljatele on valjud helid tegelikult valusadki. Kui inimene ei saa öeldust aru, püüa see pigem ümber sõnastada kui lihtsalt korrata. Ning kui sinu kõrvakuulmine on varasemast kehvemaks jäänud, võid teha teistel sinuga suhtlemise hõlpsamaks, kui lähed kõnelejale lähemale ning kui oled kannatlik. Need lisapingutused parandavad vägagi tõenäoliselt suhteid teistega ning aitavad sul kõige toimuvaga kursis püsida.

[Pilt]

Nõrga kuulmisega inimest kõnetades pöördu näoga tema poole ning räägi aeglaselt ja selgelt

[Joonised lk 23]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Inimese kõrv

Kõrvalest

Kuulmekäik

Trummikile

Vasar (malleus)

Alasi (incus)

Jalus (stapes)

Ümaraken

Ovaalaken

Tigu

Kuulmisnärv

Corti elund

Kuulmisnärv

Karvarakud

Kattemembraan

Närvikiud

Basilaarmembraan