20. sajandi taudid
EUROOPAS 14. sajandil möllanud must surm ei toonud maailma lõppu, nagu paljud ennustasid. Aga kuidas on lugu meie ajaga? Kas meie päevade epideemiad ja haigused näitavad, et me elame ”viimseil päevil”, millest Piibel räägib? (2. Timoteosele 3:1.)
”Kindlasti mitte,” võid sa mõelda. Tänu meditsiini ja teaduse saavutustele teame praegu haiguste olemuse ja ravivõimaluste kohta rohkem kui eales varem inimajaloos. Arstiteadlased on välja töötanud hulgaliselt kõiksuguseid antibiootikume ja vaktsiine — need on tõhusad relvad nii haiguste kui neid põhjustavate mikroobide vastu. Parema tasemega haiglaravi, paranenud veepuhastussüsteemid, kanalisatsioon ja toitlushügieen on samuti andnud oma osa nakkushaiguste vastases võitluses.
Paar aastakümmet tagasi arvasid paljud, et lahing on sama hästi kui võidetud. Rõuged olid likvideeritud ning teistegi haiguste kõrvaldamine käsile võetud. Tõhusate ravimite abil alistati lugematuid haigusi. Tervishoiuametnikud vaatasid tulevikku optimismiga. Nakkushaigustest saadakse jagu; need kaovad üksteise järel olematusse. Võit jääb arstiteadusele.
Kuid arstiteadus ei jäänud võidumeheks. Nakkushaigused on praeguseni sagedasim surma põhjus maailmas; ainuüksi 1996. aastal viisid need hauda üle 50 miljoni inimese. Eilne optimism on asendumas kasvava murelikkusega homse ees. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (MTO) 1996. aasta tervisealane raport (”The World Health Report 1996”) hoiatab: ”Enamik edusamme, mis viimastel aastakümnetel inimeste tervise parandamiseks on tehtud, on nüüd ohtu sattunud. Me seisame ülemaailmse nakkushaiguste kriisi lävel. Ükski riik pole kaitstud.”
Vanad haigused surmavamal kujul
Üks murettekitav asjaolu on see, et ammutuntud haigused, mida kord peeti võidetuks, on taaselustunud, olles nüüd surmavamad ning raskemini ravitavad. Ilmekas näide on tuberkuloos, mis arenenud riikides arvati kord olevat praktiliselt kontrolli all. Kuid tuberkuloos pole kuhugi kadunud; praegu sureb sellesse umbes kolm miljonit inimest aastas. Kui kontrollmeetmeid ei tõhustata, haigestub sellesse tõppe 1990-ndate jooksul kokku arvatavalt 90 miljonit inimest. Paljudes maades levib ravimresistentne tuberkuloosi vorm.
Teine taaselustuva haiguse näide on malaaria. Nelikümmend aastat tagasi lootsid arstid malaariale kiire lõpu teha. Tänapäeval sureb selle haiguse tõttu igal aastal umbes kaks miljonit inimest. Malaaria on endeemiline ehk esineb püsivalt rohkem kui 90 riigis ning ohustab 40 protsenti maailma rahvastikust. Malaariaparasiite levitavad sääsed on muutunud tundetuks pestitsiidide suhtes ning parasiidid omakorda on ravimite suhtes nii resistentsed, et arstid kardavad, et osa malaaria vorme võib peagi muutuda ravimatuks.
Haigused ja vaesus
On aga haigusi, mis tõhusate vastuabinõude olemasolust hoolimata armutult inimesi hauda viivad. Mõtle näiteks seljaajukelmepõletikule. Selle ärahoidmiseks on olemas vaktsiine ja ravimiseks rohtusid. Aafrikas Saharast lõuna pool aga möllas 1996. aasta alul haiguspuhang. Tõenäoliselt ei ole sa sellest kuigi palju kuulnud; ometi hukkus rohkem kui 15000 inimest — peamiselt vaesed, peamiselt lapsed.
Alumiste hingamisteede nakkuste ja kopsupõletiku tõttu sureb igal aastal neli miljonit inimest, kellest lõviosa on lapsed. Leetrid viivad igal aastal hauda miljon last ning läkaköha veel 355000. Enamikku neidki surmajuhtumeid saaks odavate vaktsiinidega ära hoida.
Iga päev sureb umbes kaheksa tuhat last kõhulahtisusest tingitud veekao tõttu. Peaaegu kõik need surmajuhtumid oleksid välditavad korralike sanitaartingimuste ja puhta joogivee olemasolul või oraalse rehüdratsiooniga.
Enamik neid surmajuhtumeid langeb arengumaade arvele, kus lokkab vaesus. Umbes 800 miljonil inimesel — märkimisväärselt suurel osal maakera rahvastikust — pole võimalust saada arstiabi. ”The World Health Report 1995” teatab: ”Tegur, mis üle kogu maailma kõige enam surma, haigusi ja kannatusi põhjustab, on loetletud Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni nimekirjas peaaegu viimasena. Sellele on antud kood Z59.5 — äärmine vaesus.”
Äsjaavastatud haigused
Peale selle on ka uusi haigusi, mis on alles äsja tuvastatud. MTO teatas hiljaaegu: ”Viimase 20 aasta jooksul on välja ilmunud vähemalt 30 uut haigust, mis ohustavad sadade miljonite inimeste tervist. Paljusid neid haigusi pole võimalik kuidagi leevendada ega ravida, nende vastu pole vaktsiini ning võimalused neid ära hoida või kontrollida on piiratud.”
Mõtle näiteks HIV-ile ja AIDS-ile. Tundmatud veel 15 aastat tagasi, ründavad need nüüd inimesi kõigil mandritel. Praegu on HIV-iga nakatunud ligikaudu 20 miljonit täiskasvanut ning rohkem kui 4,5 miljonil on välja kujunenud AIDS. Nagu teatatakse 1996. aasta inimarengu raportis, on AIDS Euroopas ja Põhja-Ameerikas praegu sagedasim surma põhjus alla 45-aastaste täiskasvanute seas (”Human Development Report 1996”). Üle kogu maailma nakatub umbes 6000 inimest päevas — üks iga 15 sekundi järel. Hinnangute kohaselt jätkub AIDS-i haigestunute arvu kiire kasv. Üks USA agentuur prognoosib, et aastaks 2010 langeb mõningates Aafrika ja Aasia maades, mida AIDS kõige enam laastab, keskmine eluiga 25 aastale.
Kas AIDS on ainus haigus omasuguste seas või kas võiksid ka mõned teised haigused muutuda epideemiliseks, külvates samasugust või hullematki hävingut? MTO vastab: ”Pole kahtlustki, et meid varitsevad haigused, mida me senini veel ei tunne, kuid millel on potentsiaal saada homseks AIDS-iks.”
Soodus pinnas mikroobidele
Mispärast on tervishoiueksperdid tulevaste haigusepideemiate pärast mures? Üks põhjus on linnade kasv. Sada aastat tagasi elas kõigest 15 protsenti maakera rahvastikust linnades. Ent prognooside kohaselt elab aastaks 2010 rohkem kui pool maakera elanikest linnapiirkondades, iseäranis just arengumaade hiigellinnades.
Tiheda asustusega piirkonnas on ohtrasti haigustekitajaid. Epideemiarisk on väiksem, kui linnas on head elamistingimused, korralik kanalisatsioon ja veevärk ning tasemel arstiabi. Kuid kõige kiiremini kasvavad vaeste riikide linnad. Mõnes linnas on kõigest üks käimla iga 750 või rohkemagi inimese kohta. Paljudes linnapiirkondades pole ka korralikke elamistingimusi, puhast joogivett ega meditsiiniasutusi. Kui sajad tuhanded inimesed elavad üksteise kukil räpastes tingimustes, kasvab haiguste edasikandumise oht märgatavalt.
Kas see tähendab, et tulevikuepideemiad möllavad üksnes ülerahvastatud, vaesuses virelevates hiigellinnades? Ajakiri ”Archives of Internal Medicine” vastab: ”Meil tuleb tõesti mõista, et need urkad, kus valitseb ülim vaesus ja lootusetu majandusolukord koos kõigi kaasuvate probleemidega, on kõige viljakam pinnas nakkuse levikuks, mille vastu kogu ülejäänud maailm tükkis oma tehnoloogiaga on võimetu.”
Haigused ei püsi paigal. Inimesed rändavad massiliselt edasi-tagasi. Iga päev ületab riikide piire umbes miljon inimest. Iga nädal reisib miljon inimest rikastest riikidest vaestesse ja vastupidi. Rahvas rändab, ja surmavad mikroobid nende sabas. Ajakiri ”The Journal of the American Medical Association” märgib: ”Kus tahes alanud haiguspuhangut tuleb pidada ohuks enamikule riikidele, iseäranis neile, kuhu kõige enam võõrriikide elanikke voorib.”
Niisiis, hoolimata 20. sajandi meditsiinisaavutustest, külvavad taudid ikka inimeste seas surma ning paljud kardavad, et kõige hullem seisab veel ees. Aga mida on Piiblil tuleviku kohta öelda?
[Väljavõte lk 4]
Nakkushaigused on praeguseni sagedasim surma põhjus maailmas; ainuüksi 1996. aastal viisid need hauda üle 50 miljoni inimese
[Kast lk 6]
Antibiootikumiresistentsus
Paljusid nakkushaigusi on üha raskem ravida, kuna nad on muutunud vastupanuvõimeliseks antibiootikumide suhtes. Resistentsus tekib järgmiselt. Kui inimesse tungivad tõvestavad bakterid, paljunevad need pidevalt, andes oma pärilikud tunnused edasi järglastele. Iga uue bakteri moodustumisel on võimalus, et tekib mutatsioon — väike ”kopeerimisviga”, mis annab bakterile uue tunnuse. Tõenäosus, et bakteris tekib mutatsioon, mis võimaldab tal antibiootikumidele vastu panna, on äärmiselt väike. Kuid bakterid paljunevad miljardite kaupa, mõnikord sünnib koguni kolm uut põlvkonda tunnis. Seega, olgugi et tõenäosus on väike, moodustub aeg-ajalt siiski mõni bakter, mida on raske antibiootikumidega hävitada.
Niisiis, kui nakatunud inimene võtab antibiootikumi, hävivad vastupanuvõimetud bakterid ning inimese enesetunne tõenäoliselt paraneb. Ent vastupanuvõimelised bakterid jäävad ellu. Nüüd aga ei pea nad toitainete ega territooriumi pärast enam teiste mikroobidega lahingut lööma. Nad võivad kontrollimatult paljuneda. Kuna üks bakter võib üheainsa päevaga anda rohkem kui 16 miljonit järglast, jääb inimene õige pea uuesti haigeks. Nüüd on ta aga nakatatud bakteritüvest, mis on resistentne selle ravimi suhtes, mis peaks teda hävitama. Taolised bakterid võivad nakatada ka teisi inimesi ning aja jooksul taas muteeruda, muutudes resistentseks muudegi antibiootikumide suhtes.
Ajakirja ”Archives of Internal Medicine” juhtkirjas täheldatakse: ”Asjaolu, et bakterid, viirused, seened ja parasiidid muutuvad nii kiiresti vastupanuvõimeliseks meie praeguse raviarsenali suhtes, ei pane mõtlema mitte selle üle, kas, vaid millal inimene kaotab selle sõja mikroobimaailma vastu.” (Meie kursiiv.)
[Kast lk 7]
Alates 1976. aastast avastatud nakkushaigusi
Kus haigusjuhtumid
Tuvastamise esmakordselt
aasta Haiguse nimi ilmnesid või tuvastati
1976 Leegionärihaigus Ühendriigid
1976 Krüptosporidioos Ühendriigid
1976 Ebola viirushaigus Sair
1977 Hantaa viirushaigus Korea
1980 D-hepatiit Itaalia
1980 HTLV-1 Jaapan
1981 AIDS Ühendriigid
1982 E. coli O157:H7 Ühendriigid
1986 Veiste spongiformne entsefalopaatia* Suurbritannia
1988 Salmonella enteritidis PT4 Suurbritannia
1989 C-hepatiit Ühendriigid
1991 Venetsueela hemorraagiline palavik Venetsueela
1992 Vibrio cholerae O139 India
1994 Brasiilia hemorraagiline palavik Brasiilia
1994 Inimeste ja hobuste leetriviirus Austraalia
*Esinenud ainult loomadel.
[Allikaviide]
Allikas: MTO
[Kast lk 8]
Vanad haigused taaselustuvad
Tuberkuloos. Käesoleva aastakümne jooksul arvatakse tuberkuloosi surevat üle 30 miljoni inimese. Kuna haiguse ravi on minevikus jäänud puudulikuks, ähvardab nüüd kogu maailma ravimresistentne tuberkuloos. Mõningad bakteritüved on praegu immuunsed ravimitele, mis varem neid kindlalt hävitasid.
Malaaria. See haigus vaevab igal aastal ligi 500 miljonit inimest ning tapab 2 miljonit. Leviku tõkestamist raskendab ravimite puudus ja väärtarvitamine. Selle tagajärjel on malaariaparasiidid muutunud resistentseks ravimite suhtes, mis neile varem lõpu tegid. Probleemi teeb keerukamaks sääskede resistentsus putukatõrjevahendite suhtes.
Koolera. Koolerasse sureb igal aastal 120000 inimest, peamiselt Aafrikas, kus epideemiad on muutunud laiaulatuslikumaks ja sagedasemaks. Kuigi Lõuna-Ameerika oli koolerast aastakümneid puutumata, puhkes epideemia 1991. aastal Peruus ning sellest alates on haigus levinud kogu mandril.
Denguepalavik. See sääselevitatav palavik tabab hinnangute kohaselt umbes 20 miljonit inimest aastas. 1995. aastal Ladina-Ameerikas ja Kariibi mere saartel möllanud viimase 15 aasta suurim epideemia tabas vähemalt 14 sealset riiki. Denguepalaviku epideemiad on muutumas sagedasemaks linnade kasvu, denguega nakatunud sääskede leviku ning nakatunud inimeste massilise migratsiooni tõttu.
Difteeria. Tänu 50 aastat tagasi alguse saanud ulatuslikele vaktsineerimisprogrammidele muutus see tõbi tööstusriikides väga haruldaseks. Ent alates 1990. aastast on difteeriaepideemiad möllanud 15-s Ida-Euroopa ja endise Nõukogude Liidu riigis. Suri peaaegu iga neljas nakatunu. 1995. aasta esimesel poolaastal registreeriti 25000 haigusjuhtumit.
Muhkkatk. 1995. aastal teatati Maailma Tervishoiuorganisatsioonile (MTO) vähemalt 1400 katkujuhtumist. Ameerika Ühendriikides ja mujal on haigus levinud piirkondadesse, mis olid aastakümneid katkust puutumata.
[Allikaviide]
Allikas: MTO
[Pilt lk 5]
Hoolimata arstiabi taseme paranemisest, pole arstiteadus siiski suutnud panna piiri nakkushaiguste levikule
[Allikaviide]
MTO foto, J. Abcede
[Pilt lk 7]
Kui inimesed elavad üksteise kukil räpastes tingimustes, levivad haigused kergesti
[Pilt lk 8]
Umbes 800 miljonile arengumaade elanikule on arstiabi kättesaamatu