Noored küsivad:

Mida ma pean tegema, kui lemmikut soositakse?

”Mu õde on minust kaks aastat noorem ning tähelepanu pööratakse ainult temale. . . . Minu meelest pole see aus.” (Rebecca)a

MIDA enam tähelepanu su vennale või õele pööratakse, seda kõrvalejäetumana end tunda võid. Ja kui vennal-õel juhtub veel olema silmapaistvaid vaimuandeid, kui teda vaevab mõni tõsine häda, kui tal on vanematega ühiseid huvisid või iseloomujooni, siis tuleb sul ehk ränka vaeva näha, et üleüldse mingigi tähelepanu osaliseks saada! Mida rohkem sa sellele mõtled, seda kurvema ja vihasemana end tunned.b

Kuid Piibel hoiatab: ”Olge ärevil, kuid ärge tehke pattu. Mõtisklege asemel olles oma südames ja vaikige” (Laul 4:5, UT). Olles endast väljas ja vihane, võid palju suurema tõenäosusega öelda või teha midagi seesugust, mida hiljem kahetseksid. Tuleta meelde, kuidas Kain ärritus selle eelisseisundi pärast, mis ta vennal Aabelil Jumala ees oli. Jumal hoiatas Kaini: ”[Patt] luurab ukse ees ja himustab sind! Kuid sina pead tema üle valitsema!” (1. Moosese 4:3—16). Kain aga oma tundeid ei valitsenud ja selle tagajärg oli kohutav!

Tõsi küll, sa ei pruugi hakata inimesetapjaks nagu Kain. Siiski võib lemmikute soosimine sinus inetuid tundeid ja emotsioone tekitada. Ohud võivad seega luurata sinugi ukse ees! Millised ohud? Ning kuidas võid sa olukorda ohjes hoida?

Talitse oma keelt!

Kui Beth oli 13-aastane, tundus talle, et vanemad soosivad ta venda ja teevad temale ülekohut. Beth meenutab: ”Karjusime emaga üksteise peale palju, kuid kasu polnud karvavõrdki. Mina ei kuulanud, mida tema tahtis öelda, ja tema ei kuulanud, mida mina tahtsin öelda, ja nii ei jõudnud me kuhugi.” Ehk oled sinagi tähele pannud, et karjumine teeb asja ainult hullemaks. Efeslastele 4:31 ütleb: ”Kõik kibedus ja äkiline meel ja viha ja kisa ja pilge jäägu teist kaugele ära ühes kõige pahaga.”

Oma arvamuse väljendamiseks pole vaja karjuda. Rahumeelsest hoiakust on tavaliselt alati rohkem kasu. Õpetussõnad 25:15 ütleb: ”Kannatlikkusega saab veenda valitsejat ja mahe keel murrab luud!” (Õpetussõnad 25:15). Kui siis näib, et su vanemad tõesti oma lemmikut soosivad, ära karju ega esita süüdistusi. Oota parajat aega, et nendega siis rahulikult ja lugupidavalt rääkida. (Võrdle Õpetussõnad 15:23.)

Kui keskendud oma vanemate puudustele või heidad neile ette seda, kui ”ülekohtused” nad on, tõukad sa nad endast vaid eemale või sunnid asuma kaitsepositsioonile. Parem keskendu sellele, millist mõju nende käitumine sinule on avaldanud. (”See teeb mulle väga haiget, kui te minust välja ei tee.”) Siis on palju tõenäolisem, et nad sind tõsiselt võtavad. Samuti ole ”nobe kuulma” (Jakoobuse 1:19). Asi võib ka olla nii, et vanemad pööravad su vennale-õele õigustatult erilist tähelepanu. Ehk on tal probleeme, millest sina teadlikki pole.

Aga mis siis, kui kipud keema minema ja vihasena mõtlematult kõnelema? Õpetussõnad 25:28 võrdleb ”meest, kes ei talitse oma meelt”, linnaga, ”millel pole müüri”; tõenäoliselt saavad talle hukatuslikuks tema enda ebatäiusest tulenevad tundepuhangud. Teiselt poolt on võime oma tundeid vaos hoida märk tõelisest tugevusest! (Õpetussõnad 16:32.) Miks siis mitte oodata oma tunnete avaldamisega seni, kuni oled maha rahunenud, vahest isegi järgmise päevani? Samuti võid leida, et abi on aja maha võtmisest, näiteks jalutuskäigust või spordiga tegelemisest (Õpetussõnad 17:14). Oma huuli talitsedes võid hoiduda ütlemast midagi haavavat või rumalat (Õpetussõnad 10:19; 13:3; 17:27).

Varjatud sõnakuulmatus

Teine püünis, millest tuleb hoiduda, on sõnakuulmatus. 16-aastane Marie pani tähele, et ta noorem vend ei saanud kunagi karistada, kui ta perekondlikku piibliuurimist segas. Sellisest näilikust erapoolikusest ärritatuna hakkas Marie ”streikima”, keeldudes uurimisel osalemast. Kas ka sina oled kunagi võtnud appi täieliku vaikimise taktika või otsustanud järjekindlalt demonstreerida oma soovimatust koostööd teha, kui sulle on tundunud, et sulle on ülekohut tehtud?

Kui see on nii, tuleb sul mõista, et selline varjatud õõnestustöö on vastuolus Piibli käsuga austada oma vanemaid ja olla neile sõnakuulelik (Efeslastele 6:1, 2). Pealegi kahjustab sõnakuulmatus sinu ja su vanemate vahelisi suhteid. Palju parem on oma probleemidest vanematega avameelselt rääkida. Õpetussõnad 24:26 (Suur Piibel) näitab, et inimene, kes ”otsekoheseid sõnu kostab”, pälvib teiste lugupidamise. Kui Marie asja emaga arutas, saavutasid nad üksteisemõistmise ja olukord hakkas paranema.

Teistest eraldumises peituv oht

Teine riskantne käitumisviis lemmikute soosimise korral on eemalduda oma perekonnast või otsida uskmatute tähelepanu. Just selline lugu juhtus Cassandraga: ”Eraldasin end oma perekonnast ja hakkasin läbi käima ilmalike sõpradega, kellega sõbrunesin koolis. Mul oli isegi peikasid, kuid vanemad seda ei teadnud. Siis aga langesin sügavasse masendusse ja südametunnistus hakkas mind piinama, sest teadsin, et toimin valesti. Tahtsin need sõprussuhted katkestada, kuid oma vanematele ma lihtsalt ei suutnud sellest rääkida.”

Oma perekonnast ja kaasusklikest on ohtlik eralduda, eriti veel, kui oled endast väljas ega suuda kainelt mõelda. Õpetussõnad 18:1 (SP) hoiatab: ”Kes enda eraldab, otsib, mida ta himustab; kõige taibu vastu paisutab ta tüli.” Kui tajud, et sul on sellisel ajal raske minna oma vanemate juurde, otsi mõni kristlik sõber, kes sarnaneb Õpetussõnad 17:17 kirjeldatuga: ”Tõeline sõber armastab igal ajal ja hädas tuleb ilmsiks, kes on vend!” Tavaliselt võid niisuguse ”tõelise sõbra” kõige kergema vaevaga leida koguduse küpsete liikmete seast.

Cassandra leidis ”tõelise sõbra” just siis, kui ta seda vajas: ”Kui ringkonnaülevaataja [reisiv jumalasulane] meie kogudust külastas, julgustasid mu vanemad mind koos temaga teenistuses osalema. Nad olid naisega mõlemad nii lihtsad inimesed ja tundsid minu vastu siirast huvi. Võisin nendega vabalt rääkida. Mul polnud kordagi sellist tunnet, et nad mu hukka võiksid mõista. Nad said aru, et ainuüksi kristlikus peres üleskasvamine ei tee veel kedagi täiuslikuks.” Nende julgustus ja küpsed nõuanded olid just see, mida Cassandra vajas! (Õpetussõnad 13:20.)

Kadeduses peituv oht

Õpetussõnad 27:4 hoiatab: ”Raev võib olla julm ja viha otsekui uputus, aga kes suudaks seista armukadeduse ees?” Kadedus ja armukadedus venna või õe vastu, keda soositakse, on viinud mõned noored järelemõtlematute tegudeni. Üks naine tunnistas: ”Väiksena olid mul õhukesed ja takused pruunid juuksed, kuid mu õel uhke kullakarva juuksepahmakas, mis ulatus poolde selga. Isa kiitis ta juukseid kogu aeg. Ta nimetas teda oma ”Kuldkiharaks”. Ühel ööl, kui ta magas, võtsin ema rätsepakäärid, tippisin kikivarvul ta voodi juurde ja lõikasin ära nii palju juukseid, kui vähegi sain.” (”Siblings Without Rivalry”, Adele Faber ja Elaine Mazlish.)

Mõni ime siis, et Piiblis kadedus nurjatute ”liha tegude” hulka on arvatud (Galaatlastele 5:19—21; Roomlastele 1:28—32). Ometi on meis kõigis ”kalduvus kadestada” (Jakoobuse 4:5, UM). Kui sa siis tabad enda sepitsemas plaane, kuidas vennale või õele karistust kaela tõmmata, ta ebasoodsasse valgusse seada või mõnel muul moel talle koht kätte näidata, võib just kadedus olla see, mis ”luurab .. ukse ees” ja sinu üle valitseda tahab!

Mida sa peaksid tegema, kui tabad end selliseid kahjulikke mõtteid hellitamast? Kõigepealt palu Jumalalt tema vaimu. Ütleb ju Galaatlastele 5:16: ”Käige Vaimus, siis te ei täida mitte liha himusid.” (Võrdle Tiitusele 3:3—5.) Abiks võib olla ka see, kui mõtiskled selle üle, mida sa oma venna või õe vastu tegelikult tunned. Võid sa tõesti öelda, et sa selle seltsimehe vastu — oma vimmast hoolimata — natukenegi armastust ei tunne? Piibel ütleb, et ”armastus .. ei ole kiivas” (1. Korintlastele 13:4, UT). Ära siis lase negatiivsetel ja kadedust tekitavatel mõtetel endas kanda kinnitada. Püüa temaga koos rõõmu tunda, et vanemad talle erilist tähelepanu pööravad. (Võrdle Roomlastele 12:15.)

Samuti võivad selles suhtes kasuks tulla su vestlused vanematega. Kui nad veenduvad selles, et vajad rohkem tähelepanu, on astutud juba pikk samm edasi, aitamaks sul üle saada kadedustundest oma venna või õe vastu. Aga mida teha siis, kui olukord ei parane ning lemmiku soosimine jätkub? Ära vihastu ega karju oma vanemate peale ja ära hakka nende vastu mässama. Püüa ikkagi olla abivalmis ja sõnakuulelik. Vajaduse korral otsi abi kristliku koguduse küpsetelt liikmetelt. Aga kõigepealt saa lähedaseks Jehoova Jumalaga. Pea meeles lauliku sõnu: ”Isa ja ema on mu hüljanud, ISSAND korjab mu üles” (Laul 27:10, UT).

[Allmärkused]

[Pilt lk 19]

Probleemile võib tuua lahenduse see, kui selgitad, et tunned end solvununa