Lugejate kirju
Haige hooldamine — keeruline ülesanne. See erakordselt hea artikliseeria (8. veebruar 1997, inglise keeles) julgustas mind väga. Olen 17-aastane ning mul tuleb hooldada vanaisa, keda tabas insult, ning ema, kellel ütlesid närvid üles. Oli nii lohutav lugeda, et on normaalne vahel olla hoolealuste peale pahane või küsida endalt: ”Miks see just minuga pidi juhtuma?” Samuti hindan artiklit, mis rääkis sellest, kuidas saab haige hooldajat praktiliselt aidata.
P. T., Itaalia
See, kuidas te kirjeldasite nende inimeste tundeid, kes oma haigeid omakseid hooldavad, oli täpne ja tulvil mõistmist. Tänan Jehoovat, et ta andis teile tõuke kirjutada need kaunid artiklid. Olen kindel, et need aitavad meil kõigil, kes me selles olukorras oleme, kohaneda ning jätkata Jehoova teenimist rõõmu ja innuga.
B. V., Tšehhi Vabariik
Olen hiljuti lahutatud, mul on kaks teismeeas last ning mu pojal on TPH (tähelepanu puudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire) tõttu tõsiseid raskusi. Selle koormava vastutusega seotud stress on tohutu. Hiljutised haige hooldamist käsitlevad artiklid aitasid mul mõista oma tundeid, milles on segunenud piinlikkus, viha, depressioon ja abitus. Kõige selle juures on tore, et koguduse vanemad vennad on mu poja oma tiiva alla võtnud. Missugune rõõm on näha armastust tegudes väljendumas!
C. C., Ameerika Ühendriigid
Mu abikaasa kannatab dementsuse all ning on minu abist sõltuv. Kartsin, et ei saa ta hooldamisega edaspidi enam hakkama. Mulle andis julgust artiklites mainitud Jeanny nõuanne: ”Hirm selle ees, mis kõik võib juhtuda, teeb probleemi sageli suuremaks, kui see tegelikult on.”
A. P., Slovakkia
Kui mul tuli kord haiget hooldada, tundsin paljusid neis artiklites kirjeldatud tundeid. Nii mõnigi kord ei suutnud ma teistele oma frustratsioonist ja süütundest rääkida. Need artiklid on aidanud mul oma tunded sõnadesse panna.
F. F., Nigeeria
Ma poleks kunagi arvanud, et avaldatakse sellised spetsiaalsed artiklid. Mu ema lamab 1989. aastast saadik haigevoodis. Et olen peres ainus poeg ja mul pole ei vendi-õdesid ega ka isa, siis olin kohustatud tema hooldamise enda peale võtma. Olen nõus artikliseeria viimase lõigu mõtetega, et kõigist kõige kaastundlikumad hoolitsejad on Jehoova ja ta Poeg Jeesus Kristus. Mitmel puhul, kui olukord muutus lootusetuks ning mõtlesin, et ei suuda enam toime tulla, pöördusin palves Jehoova poole ja palusin temalt abi. Ainuüksi teadmine, et ta mind kuulab, andis mulle jõu tagasi.
M. A. M., Peruu
Mu abikaasa on haige ja ma olen kogenud peaaegu kõike, mida see ajakiri mainis. Mulle meenuvad mitmed juhud, mil vennad ja õed mu abikaasa järele küsisid. Ärritusin vahel ja mõtlesin: ”Miks nad alati tema kohta küsivad? Kas mina polegi keegi?” Nüüd mõistan, et niisugused tunded on igati normaalsed.
M. A. I. I., Hispaania
Õppimisraskused. Kasvatan 10-aastast poega, kes kannatab raske TPH all. Mul on hea meel teile teatada, et pärast artikliseeria ”Abi lastele, kellel on õppimisraskusi” ilmumist (22. veebruar 1997, inglise keeles) on paljud sõbrad mulle öelnud, et kuigi nad püüdsid sellest haigusest aru saada ning mind aidata, polnud nad kunagi mu poja ja minu tundeid täielikult mõistnud. Enamik neist sõnas, et tahaksid nüüdsest peale veelgi rohkem abiks olla. Üks õde kogudusest võttis aega, et mu pojaga see artikkel üle korrata ja teda julgustada. Hiljem tuli poeg minu juurde ja küsis seda ajakirja, et see veel kord läbi lugeda.
L. A. D., Ameerika Ühendriigid