Kuidas kaotasid inkad oma kuldse impeeriumi

”ÄRGAKE!” PERUU-KORRESPONDENDILT

Päikesetõus. Hommikutaeva valgusest roosatavad Andide lumitunud mäetipud. Ülal, 4300 meetri kõrgusel, hajutas külma ööõhu päikesesoojus, millest tundsid mõnu vara tõusnud indiaanlased. Aegamisi tungisid päikesekiired allapoole, kuni haarasid oma rüppe päikesetempli, mis asus inkade impeeriumi pealinna keskuses, Cuzcos (”maailma naba”). Kuldsed müürid peegeldasid päikesekiiri. Templi ees, inkadea aias, sädelesid kuldlaamad, -vikunjad ja -kondorid. Möödakäija saatis õhusuudluse oma jumala, päikese austuseks. Kui tänulikud nad küll olid selle eest, et võisid olla elus, uskudes, et see on päike, kes neid õnnistab ja annab neile eluks vajamineva!

AJAVAHEMIKUL 14.—16. sajand valitses Lõuna-Ameerika läänerannikut võimas kuldne impeerium. Inkadel, eesotsas tarkade arhitektide ja inseneridega, olid kõik eeldused jõuda paremale ühiskondlikule järjele. Nende imepärane impeerium laius ligi 5000 kilomeetri ulatuses nüüdisaegse Kolumbia lõunaosast Argentinani. Inkad isegi ”arvasid, et nende võimu all on peaaegu kogu maa” (”National Geographic”). Nad arvasid, et väljaspool nende impeeriumi piire polegi midagi, mis vääriks vallutamist. Ometi ei teadnud ülejäänud maailm isegi mitte seda, et selline impeerium üldse eksisteerib.

Kes olid inkad? Kust nad pärinesid?

Kes olid enne inkasid?

Arheoloogilised leiud näitavad, et inkad polnud selle kontinendi põlisrahvas. Mitusada kuni mitu tuhat aastat enne neid eksisteeris seal teisi kõrgkultuure. Arheoloogid on klassifitseerinud need Lambayeque, Chavíni, Mochica, Chimú ja Tiahuanaco kultuuriks.

Need varased rühmad kummardasid mitmesuguseid loomi, näiteks jaaguare, puumasid ja isegi kalu. Nende seas oli laialt levinud mäejumalate austamine. Mõningate hõimude savinõudelt nähtub, et harrastati ka seksikultust. Titicaca järve lähedal, kõrgel Peruu ja Boliivia piiril, asub ühe hõimu ehitatud tempel fallose sümbolitega, mida kummardati viljakusriitustel, et saada Pacha Mamalt ehk ”Maaemalt” head viljasaaki.

Müüt ja tegelikkus

Inkad ilmusid ajalooareenile 1200. aasta paiku. Müüdi järgi saatis esimese inka, Manco Cápaci, ning tema õest mõrsja maa peale Titicaca järve äärde nende isa, päikesejumal, et koguda kõik rahvad päikest kummardama, nagu jutustab kroonik Garcilaso de la Vega, inka printsessi ning hispaania rüütli ja maaomaniku poeg. Mõningates koolides jutustatakse lastele seda legendi tänapäevalgi.

Müüt müüdiks, kuid siiski võisid inkad pärineda ühest Titicaca järve hõimust — tiahuanacodest. Peagi laienes nende impeerium vallutatud hõimude aladele, kuhu oli läbimõeldult rajatud ehitisi, sealhulgas kanaleid ja terrasse, mille ehitamist nad jätkasid neid laiendades ja täiustades. Inkad hiilgasid oma kolossaalsete ehitiste poolest. Selle kohta, kuidas suutsid nende arhitektid kokku panna Cuzco linna kõrgel platool trooniva Sacsahuamani kindlustempli, on eri arvamusi. See kindlus on ehitatud hiigelsuurtest 100-tonnistest monoliitidest. Mörti nende kokkupanemisel ei kasutatud. Muistse Cuzco linna müüride kivid on nii täpselt üksteisega sobitatud, et need pole isegi maavärinate tõttu eriti palju kannatada saanud.

Särav päikesetempel

Kuninglikku Cuzco linna organiseerisid inkad preesterkonna, kes pidi juhtima päikesekultust poleeritud kivitemplis. Templi siseseinad olid kaunistatud puhta kulla ning hõbedaga. Preesterkonna kõrval tegutsesid seal veel erilised kloostrid, nagu näiteks uuesti üles ehitatud klooster Pachacámaci päikesetempli juures Lima lähedal. Sinna võeti harukordselt ilusaid neitsisid, keda valmistati juba kaheksa-aastaselt ”päikeseneitsiteks”. Arheoloogilised leiud näitavad, et inkad tõid ka inimohvreid. Nad ohverdasid lapsi apu’dele ehk mäejumalatele. Mõned laste jäätunud surnukehad on leitud Andide tippudelt.

Kuigi inkad ega varasemad hõimud polnud kirjaoskajad, lõid nad informatsiooni fikseerimise süsteemi tänu abivahendile, mida nimetati kipuks. Kipu koosnes ”peanöörist ning sellele kinnitatud ja sõlmitud väiksematest mitmevärvilistest nööridest, ning muistsed peruulased kasutasid seda” vara ja andmete meelespidamise hõlbustamiseks (”Webster’s Ninth New Collegiate Dictionary”).

Kuidas seda impeeriumi koos hoiti?

Seda tsentraliseeritud riiki hoidsid kindlalt koos ranged seadused ja kavakindel strateegia. Igaühe peamiseks kohuseks oli õppida ära inkade keel — ketšua. Raamat ”Ketšua keelt võib igaüks omandada” (”El Quechua al Alcance de Todos”) ütleb, et ketšua keelt peetakse ”kõige sisukamaks, rikkamaks ja ka peenemaks Lõuna-Ameerika dialektiks”. Tänapäevalgi kõneleb seda keelt umbes viis miljonit inimest Peruu mägedes ning veel miljonid teised neis viies riigis, mis kuulusid kunagi selle impeeriumi koosseisu. Titicaca järvest kagu pool räägitakse ka aimaraa keelt, mis pärineb inkade-eelsest ketšua keelest.

Ketšua keele kasutamine ühendas peaaegu 100 vallutatud hõimu ning oli abiks igat rühma valitsevale küla curaca’le (pealikule). Igale perele oli määratud maa, mida ta harima pidi. Pärast vallutamist lubas inka kohalikel hõimudel jätkata nii oma tantsude tantsimist kui ka pühade pidamist ning korraldas teatrietendusi ja mängusid, et hoida kõiki alistatud rahvaid rahulolevatena.

Mita töökohustus

Kuskil impeeriumis polnud kasutusel mingisugust rahaühikut, mis tähendab, et ka kullal kui sellisel polnud üksikisikute jaoks mingit väärtust. Tema võlu seisnes päikesevalguse peegeldamises. Ainuke nn. maksukohustus, mis peale pandi, oli mita (ketšua keeles ”järjekord”), ning see tähendas seda, et alluvad pidid kordamööda inkade arvukate teede ja hoonete ehitusel sunnitööd tegema. Niisiis värvati seadusega tööle tuhandeid indiaanlasi.

Inka meisterehitajad rajasid mita-tööliste abil üle 24000 kilomeetri pikkuse teedevõrgu! Et ühendada omavahel impeeriumi kõige kaugemaid kohti, ehitasid inkad Cuzcost algava kiviplaatidest teedesüsteemi. Neid teid kasutasid sõnumiviijad, treenitud jooksjad, keda kutsuti chasqui’deks. Nad olid ootel hüttides, mis paiknesid üksteisest ühe kuni kolme kilomeetri kaugusel. Kui chasqui oma sõnumiga saabus, hakkas tema kõrval jooksma järgmine chasqui, nagu teatejooksus. Sellist süsteemi kasutades läbiti 240 kilomeetrit päevas. Peagi sai valitsev inka teateid kogu oma impeeriumist.

Teede äärde ehitasid inkad suuri laohooneid. Need olid täis toiduvarusid ning riideesemeid, mis olid mõeldud inka sõjavägedele vallutusretkede ajaks. Kui vähegi võimalik, hoidus inka sõjast. Ta kasutas strateegiat, mille puhul läkitati välja saadikud, kes pidid kutsuma hõime oma valitsuse alla, mispuhul neil tuli omaks võtta päikesekultus. Kui nad nõustusid, lubati neil edasi elada oma hõimuga, mida hakkas juhendama selleks väljaõpetatud inka pealik. Kui nad aga keeldusid, ei leidnud nad halastust. Surnud vaenlaste kolpasid kasutati chicha, maisist valmistatud joovastava joogi joomiseks.

Üheksanda inka, Pachacuti (1438. aastast edasi), tema poja Topa Inca Yupanqui ning vallutajast valitseja Huayna Cápaci valitsemisajal laiendati kiiresti impeeriumi piire ning saavutati suurim ulatus põhjast lõunasse. Kuid sellele tuli lõpp.

Sissetungijad põhjast

Ahvatletuna teadetest selle tundmatu, kodusõjast lõhestatud maa kulla kohta, saabus 1530. aasta paiku Panamast oma sõduritega Hispaania vallutaja Francisco Pizarro. Prints Huáscari, seadusliku troonipärija oli võitnud ja vangistanud tema poolvend Atahualpa, kes oli teel pealinna poole.

Pärast Pizarro ja tema meeste vaevarikast teekonda sisemaale Cajamarca linna võttis usurpaator Atahualpa neid lahkelt vastu. Kuid reetmise teel õnnestus hispaanlastel tõugata Atahualpa kandetoolilt ja hoida teda vangistuses ning tappa samas tuhanded Atahualpa sõdurid, kes olid hämmelduses ja kõigeks selleks ettevalmistamata.

Isegi vangistus ei takistanud Atahualpal kodusõja jätkamist. Ta lähetas käskjalad Cuzcosse, et need tapaksid tema poolvenna Inca Huáscari ja sajad teised kuningliku perekonna liikmed. Teadmatult aitas ta kaasa Pizarro vallutusplaanile.

Nähes hispaanlaste kulla- ja hõbedahimu, lubas Atahualpa täita suure toa kullast ning hõbedast kujudega, et lunastada end sellega vabaks. Kuid sellest polnud kasu. Ka seekord ta reedeti! Lubatud lunaraha kuhjati kokku, kuid Atahualpa, 13. inka, keda mungad ebajumalakummardajaks pidasid, kägistati surnuks pärast seda, kui ta oli katoliiklaseks ristitud.

Lõpu algus

Atahualpa vangistamine ja mõrvamine oli inkade impeeriumile saatuslikuks hoobiks. Kuid indiaanlased panid sissetungijatele vastu ning impeeriumi surmaheitlus kestis veel 40 aastat.

Kui saabusid abiväed, olid Pizarro ja kõik tema sõdurid kohe valmis Cuzcosse minema, et oma kätt suurema inkade kullahunniku külge panna. Sellel kullaotsingul ei öelnud hispaanlased ära julmast piinamisest, et pressida indiaanlastelt välja saladusi varanduste asupaiga kohta ning et hirmutada ja maha suruda vastuhakkajaid.

Koos Huáscari venna prints Manco II-ga, kellest pidi saama järgmine inka (Manco Inca Yupanqui), rühkis Pizarro Cuzco poole ning rüüstas linna, et leida sealt kõik selle tohutult suured kullahunnikud. Enamik kuldkujusid sulatati Hispaania jaoks kuldkangideks. Pole siis ime, et inglise piraadid püüdsid röövida Hispaania galeoone, mis olid täis hinnalisi Peruu aardeid! Suurte varandustega läks Pizarro rannikule, kuhu ta 1535. aastal oma valitsuse keskuse, Lima linna rajas.

Manco Inca Yupanqui, kes oli selleks ajaks juba täielikult aru saanud vallutajate ahnusest ja reetlikkusest, korraldas mässu. Ka teised tõstsid hispaanlaste vastu mässu, kuid lõpuks tuli indiaanlastel taganeda kaugemal asetsevatesse paikadesse, et panna vaenlastele vastu nii hästi kui võimalik. Üks neist varjupaikadest oli ilmselt eemal mägedes peidusolev püha linn Machu Picchu.

Viimane inka

Viimaseks inkaks sai Manco Inca Yupanqui poeg Túpac Amaru (1572). Peruud valitsesid nüüd Hispaania asekuningad. Asekuningas Toledo eesmärk oli inkad hävitada. Ta tungis suure sõjaväega Vilcabamba piirkonda. Túpac Amaru võeti kinni džunglis. Tema ja ta last ootav naine viidi Cuzcosse hukkamisele. Cañari indiaanlane tõstis surmava mõõgatera Túpac Amaru kohale. Tuhanded indiaanlased kogunesid väljakule ning ägasid kurbusest, kui nende inkal vaid ühe hoobiga pea otsast raiuti. Tema pealikud piinati surnuks või poodi üles. Sellise julmusega tehti inkade valitsusele lõpp.

Indiaanlased, keda peeti pikka aega vaid orjadena, sattusid aegamööda ametisse määratud asekuningate ning paljude katoliku munkade ja preestrite mõju haardesse nii heas kui halvas mõttes. Paljusid sunniti töötama kulla- või hõbedakaevandustes, millest üks oli Boliivias Potosís asuv mägi, kus leidus rohkesti hõbedamaaki. Et neis ebainimlikes tingimustes vastu pidada, otsisid need vaevatud indiaanlased kergendust kokalehtede uimastavast mõjust. Alles 19. sajandi alguses said Peruu ja Boliivia Hispaaniast sõltumatuks.

Inkade järeltulijad tänapäeval

Milline on inkade järeltulijate olukord tänapäeval? Nii Peruu pealinn Lima kui ka paljud teised nüüdisaegsed linnad kihavad miljonitest elanikest. Kuid provintsides näib aeg sada aastat tagasi seisma jäänud olevat. Paljud teistest eraldi asuvad külad on ikka veel katoliku preestrite võimu all. Indiaanlasest põllupidaja peamiseks huviobjektiks on küla väljakul asetsev katoliku kirik. Paljud hiilgavalt riietatud pühakute kujud, mitmevärvilised tuled, kuldne altar, põlevad küünlad, müstilised tseremooniad, mida preestrid poollauldes läbi viivad, ning eriti tantsud ja pühad — kõik see paelub indiaanlast ning rahuldab tema vajadust meelelahutuse järele. Ometi pole see meeliköitev ajaviide kunagi suutnud kaotada vanu uskumusi. Ning kokalehti, millel arvatakse olevat müstiline jõud, kasutatakse tänapäevalgi ning need avaldavad mõju paljude inimeste elule.

Need allaheitmatu meelelaadiga inkade järeltulijad, kellest paljud on segaverelised, on suutnud säilitada oma värvikad tantsud ja iseloomuliku huaino-muusika. Kuigi nad võivad alguses võõraste suhtes kinnised olla, on neile loomupärane külalislahkus. Neile, kes on lähemalt tuttavad inkade impeeriumi järeltulijatega, kes mõistavad nende igapäevast eluvõitlust ja kes annavad neile oma abistava käe, läheb inkadega juhtunu tõepoolest südamesse!

Haridus toob muudatusi

Intervjuus ajakirjale ”Ärgake!” jutustas Valentin Arizaca, aimaraa keelt kõnelevate indiaanlaste järeltulija Titicaca järve lähedalt Socca külast: ”Enne, kui minust sai Jehoova tunnistaja, olin katoliiklane, kuid seda ainult nime poolest. Koos mõningate oma sõpradega täitsin edasi paganlikke kombeid. Närisin ka kokalehti, kuid nüüd olen sellest kõigest lahti saanud.”

Petronila Mamani, kes on 89-aastane, mäletab hästi, kuidas ebausk teda pideva hirmu all hoidis, kuna ta kartis pahandada apu’t. Ta ütles: ”Viisin korrapäraselt ohvreid, et lepitada mäejumalaid ning tagada endale elatist. Ma ei tahtnud neid mingil viisil pahandada ega saada nende nuhtluste osaliseks. Nüüd, mil olen juba vana, olen õppinud asju teises valguses nägema. Tänu Piiblile ja Jehoova tunnistajatele olen sellisest mõtteviisist vabaks saanud.”

Jehoova tunnistajad õpetavad paljusid ketšua ja aimaraa keelt kõnelevaid indiaanlasi lugema. Nemad omakorda õpetavad teistele Piiblit. Nii õpetatakse tuhandeid inkade ja hispaanlaste järeltulijaid oma elu paremaks muutma. Nad saavad ka teada Piiblis olevast Jumala tõotusest, et varsti rajatakse kogu maal õiglane ja rahulik uus maailm (2. Peetruse 3:13; Ilmutuse 21:1—4).

[Allmärkus]

[Kaardid lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Inkade kuldne impeerium

LÕUNA-AMEERIKA

Cuzco

Potosí

INKADE IMPEERIUM

KARIIBI MERI

VAIKNE OOKEAN

KOLUMBIA

ECUADOR

ANDID

PERUU

Cajamarca

Lima

Pachacámac

Vilcabamba

Machu Picchu

Cuzco

Titicaca järv

BOLIIVIA

TŠIILI

ARGENTINA

[Pilt lk 16]

Üleval: see katoliku kirik Cuzcos on rajatud kunagise päikesetempli vundamendile

[Pilt lk 16]

Vasakul: fallose kuju Chucuito templis inkade-eelsest ajast

[Pilt lk 16]

Paremal: mööda neid kivinikerdisi voolas alla inkade toodud ohvrite veri

[Pilt lk 17]

Paremal: niisutussüsteemidega terrassid Cuzco lähedal Machu Picchus

[Pilt lk 17]

All: vaade läbi vana ukseava Machu Picchus

[Pilt lk 17]

All paremal: Sacsahuamani kindlustempli 100-tonnised plokid