Mis aitab lapsi ellu saata

”OTSEKUI nooled sangari käes, nõnda on noorpõlve pojad!” kirjutas Piibli laulik (Laul 127:4). Nool ei jõua sihtmärgini juhuslikult. Seda tuleb hoolikalt sihtida. Samuti ei pruugi lastest ilma vanemliku suunamiseta saada vastutustundelisi täiskasvanuid. ”Õpeta poisile teed, mida ta peab käima,” õhutab Piibel, ja ”siis ta ei lahku sellelt ka mitte vanas eas!” (Õpetussõnad 22:6).

Üleminek lapsepõlve iseseisvusetusest täisea iseseisvusesse ei saa sündida üleöö. Millal siis peaksid lapsevanemad hakkama oma lapsi iseseisvaks kasvatama? Apostel Paulus tuletas noorele mehele Timoteosele meelde: ”Sina lapsest [”varajasest lapseeast”, UM] saadik tunned pühi kirju, mis võivad sind teha targaks, õndsuseks usu kaudu, mis on Kristuses Jeesuses” (2. Timoteosele 3:15). Mõtle, Timoteose ema hakkas talle vaimset õpetust andma, kui see oli alles sülelaps!

Kui sülelapsed võivad juba usulisest õpetusest kasu saada, kas poleks siis mõistlik lapsi ka täiskasvanupõlveks õpetama hakata võimalikult varakult? Üks võimalus selleks on õpetada neid vastutust kandma ja ise otsuseid langetama.

Õpeta lapsi vastutust kandma

Kuidas õhutada lapses vastutustunnet? Abielupaar Jack ja Nora meenutasid seoses oma tütrega: ”Kui ta vaevalt käia oskas, õppis ta sokke ja muid väikseid asju oma magamistuppa viima ning õigesse sahtlisse asetama. Samuti õppis ta mänguasju ja raamatuid omale kohale panema.” See oli väike algus, kuid juba õppis laps vastutustundeliselt otsuseid langetama.

Kui laps saab vanemaks, võib talle ehk usaldada mõnevõrra kaalukamaid kohustusi. Abra ja Anita lubasid näiteks oma tütrel koera võtta. Lapse kohustuseks oli koera eest hoolitseda ning ta andis isegi osa oma taskurahast koera pidamise kuludeks. Õpetada lapsi olema oma kohustuste kõrgusel nõuab kannatlikkust. Kuid see tasub end ära ning soodustab nende emotsionaalset kasvu.

Kodused majapidamistööd annavad samuti võimaluse õpetada lapsi vastutust kandma. Mõned vanemad vabastavad oma lapsed praktiliselt kõigist perekondlikest ülesannetest, pidades nende osalust pigem nuhtluseks kui abiks. Teised jälle arvavad, et nende lastel peaks olema ”kergem põli kui neil omal ajal”. See on väär mõtteviis. Pühakiri ütleb: ”Kui sulast noorelt hellitatakse, siis on ta viimaks tüliks [”tänamatu”, UM]!” (Õpetussõnad 29:21). Selle kirjakoha põhimõte käib kindlasti lastegi kohta. On kurb, kui noor ei astu täisikka mitte üksnes ”tänamatuna”, vaid ei suuda pealegi tulla toime ka kõige lihtsama koduse toimetusega.

Piibli aegadel oli tavaline, et lastele anti koduseid talitusi. Näiteks noorukesel 17-aastasel Joosepil oli osa pere kariloomade eest hoolitsemise kohustuses (1. Moosese 37:2). Kuna tema isa karjad olid hiiglaslikud, polnud see mingi väike töökene (1. Moosese 32:14—16). Arvestades asjaoluga, et Joosepist kasvas vägev valitseja, on väga tõenäoline, et just see noores eas antud õpetus mängis olulist rolli tema iseloomu kujundamisel positiivses suunas. Ka Iisraeli tulevase kuninga Taaveti hoolde olid noorukina usaldatud tema vanemate kariloomad (1. Saamueli 16:11).

Mida siis võivad lapsevanemad tänapäeval sellest õppida? Anna oma lastele teha asjalikke koduseid töid. Aja, pingutuste ja kannatlikkusega võid õpetada lapsi tegema oma osa koristamises, toiduvalmistamises, aiatöödes, korteri- ja autoremondis. Tõsi, palju sõltub lapse east ja võimetest. Kuid isegi väikesed lapsed saavad enamasti kasvõi mingil määral ”koos issiga autot parandada” või ”emmega süüa teha”.

Majapidamistööde õpetamine nõuab ka seda, et vanemad pühendaksid oma lastele kõige väärtuslikumat, mis neil on — aega. Ühelt kahe lapsega abielupaarilt küsiti, mis on eduka kasvatustöö saladus. Nad kostsid vastuseks: ”Aeg, aeg, aeg!”

Armastav manitsemine

Kui lapsed teevad oma tööd hästi või vähemalt püüavad seda teha, erguta neid rohke ja siira kiitusega! (Võrdle Matteuse 25:21.) Muidugi tulevad lapsed töödega harva sama osavalt toime kui täiskasvanud. Ja kui lastel lubatakse ise otsuseid langetada, teevad nad sageli vigu. Kuid vaata, et sa ei reageeri liiga ägedalt! Kas pole sinagi täiskasvanuna omajagu vigu teinud? Miks siis mitte ilmutada kannatlikkust, kui su laps eksib? (Võrdle Laul 103:13.) Eksimine on inimlik. Arvesta, et see käib õppimise juurde.

Kirjanikud Michael Schulman ja Eva Mekler täheldavad: ”Lapsed, keda koheldakse sõbralikus vaimus, ei karda, et neid iseseisva sammu eest karistatakse.” Ent ”tundekülmade ja karmide vanemate lapsed pelgavad peaaegu alati astuda mistahes omaalgatuslikku sammu, ka abistavat sammu, kuna nad kardavad, et vanemad leiavad nende tehtus ikka mingi vea ja kritiseerivad või karistavad neid”. See mõtteavaldus on kooskõlas Piibli hoiatusega lapsevanematele: ”Ärge ärritage oma lapsi, et nad ei läheks araks!” (Koloslastele 3:21). Nii et kui lapse püüded ei vasta sinu ootustele, miks mitte kiita teda selle eest, et ta vähemalt üritas? Julgusta teda järgmine kord paremini tegema. Ütle talle, et tema edusammud valmistavad sulle rõõmu. Kinnita talle, et armastad teda.

Muidugi on aeg-ajalt tarvis manitseda. Iseäranis võib see vajalikuks osutuda murdeeas, mil noored maadlevad oma identiteedi kehtestamisega ning soovivad, et neid võetaks just sellistena, nagu nad on. Seepärast oleks vanematel tark suhtuda taolistesse iseseisvuspüüetesse mõistvalt, mitte pidada neid alati vastuhakuks.

On tõsi, et noored kipuvad tegutsema impulsiivselt ja andma maad ”nooreea himudele” (2. Timoteosele 2:22). Seepärast, kui noore käitumisele ei seata piire, võib see lapsele emotsionaalselt kahjuks tulla; ta ei õpi enesevalitsemist ega enesedistsipliini. Piibel hoiatab: ”Poiss, kellele on antud vaba voli, teeb häbi oma emale” (Õpetussõnad 29:15, UM). Kuid kohane ja armastav distsiplineerimine tuleb noorele kasuks ning valmistab teda ette täisea nõudmisteks ja surveteks. Piibel õhutab: ”Kes vitsa ei tarvita, vihkab oma poega, aga kes teda armastab, karistab teda aegsasti!” (Õpetussõnad 13:24). Pea siiski meeles, et distsiplineerimise tuum seisneb õpetamises ja juhatamises — mitte karistamises. Siinmainitud ”vits” viitab tõenäoliselt kepile, millega karjased oma karju suunasid (Laul 23:4). See on armastava juhatuse, mitte jõhkra tooruse sümbol.

Haridus kogu eluks

Vanematepoolne juhatus on eriti tarvilik seoses lapse haridusega. Tunne huvi oma lapse õpingute vastu. Aita tal valida sobivaid õppeaineid ning langetada vastutustundeline otsus, kas on tarvis omandada lisaharidust või mitte.a

Muidugi on kõige tähtsam haridus vaimne haridus (Jesaja 54:13). Lapsed vajavad täiskasvanute maailmas hakkamasaamiseks Jumala väärtusnorme. Nende ”tajuvõimeid” tuleb arendada (Heebrealastele 5:14, UT). Vanemad võivad lapsi selles osas suuresti aidata. Jehoova tunnistajate perekondi õhutatakse oma lastega korrapäraselt Piiblit uurima. Järgides Timoteose ema eeskuju, kes õpetas poisile Pühakirja varajasest lapseeast alates, õpetavad ka Jehoova tunnistajatest lapsevanemad oma lapsi juba väiksest peale.

Barbara, kes on üksikvanem, teeb perekondlikust piibliuurimisest lastele ülimalt meeldiva sündmuse. ”Sel õhtul annan lastele maitsva õhtusöögi, mille tipuks on neile meelepärane magustoit. Panen mängima ”Kuningriigi meloodiate” kasseti, et luua õiget meeleolu. Seejärel, pärast palvega alustamist, uurime tavaliselt ajakirja ”Vahitorn”. Ent kui tarvis, kasutan selliseid väljaandeid nagu ”Noored küsivad — praktilisi vastuseid”.b Barbara sõnul aitab Piibli uurimine lastel ”vaadata asjadele Jehoova vaatepunktist”.

Tõepoolest, lapsele ei saa anda suuremat kingitust kui see, et ta tunneb Jumala Sõna Piiblit ja saab sellest aru. See võib ”anda kogenematuile oidu, noortele teadmisi ja otsustusvõimet” (Õpetussõnad 1:4). Sel moel varustatud noor inimene astub täisikka, olles suuteline tulema toime uute survete ja olukordadega.

Ent kõigele sellele vaatamata toob laste lahkumine enamiku vanemate elustiili siiski suuri muudatusi. Seda, kuidas tulla edukalt toime, kui pesa on tühjaks jäänud, käsitletakse järgmises artiklis.

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 6]

”Tundekülmade ja karmide vanemate lapsed pelgavad peaaegu alati astuda mistahes omaalgatuslikku sammu, ka abistavat sammu, kuna nad kardavad, et vanemad leiavad nende tehtus ikka mingi vea ja kritiseerivad või karistavad neid.” (Michael Schulman ja Eva Mekler, ”Bringing Up a Moral Child”)

[Kast lk 6]

Üksikvanemad ja laste elluastumise raskus

Üksikvanem Rebecca märgib: ”Üksikvanemal on väga raske ohje lõdvendada ja lapsi minna lasta. Kui me end ei jälgi, kipume neid üleliia kaitsma ja oma haardes hoidma.” Raamatus ”Perekonnaõnne saladus”c tuuakse lehekülgedel 106—107 ära järgmised kasulikud mõtted:

”On loomulik, et üksikvanematel on oma lastega eriti lähedased suhted, ent tuleb olla ettevaatlik, et Jumala määratud piirid vanemate ja laste vahel ei kaoks. Nii näiteks võib tulla suuri raskusi, kui üksikema ootab, et tema poeg täidaks perekonnapea kohustusi, või kui ta kohtleb tütart kui südamesõbrannat, koormates teda puhtisiklike probleemidega. Selline käitumine on kohatu, tekitab lapses stressi ja võib ta segadusse ajada.

Kinnita oma lastele, et olles lapsevanem, hoolitsed sina nende eest, mitte vastupidi. (Võrdle 2. Korintlastele 12:14.) Mõnikord võid sa vajada kellegi nõu või tuge. Otsi seda siis kristlikelt kogudusevanematelt või ehk küpsetelt kristlikelt naistelt, mitte oma väikestelt lastelt (Tiitusele 2:3).”

Kui üksikvanemad seavad sobilikud piirid ning säilitavad oma lastega terved suhted, on neil enamasti kergem lapsed ellu saata.

[Allmärkus]

[Pildid lk 7]

Praktiline õpetus võib aidata lastel saada vastutustundelisemateks täiskasvanuteks

[Pildid lk 8]

Perekondlik piibliuurimine võib anda lastele vajalikku tarkust, tulemaks toime eluga täiseas