Kas lõhed teadlaskonnas?

”KUIGI me ei peaks hülgama arusaama, et teadus otsib tõde maailma kohta, peaksime siiski panema tähele psühholoogilisi ja sotsiaalseid tegureid, mis sageli nende otsingutega vastuollu lähevad.” Nõnda kirjutas Tony Morton oma lühiuurimuses ”Koolkondade konflikt: teadlaste motiivid ja metoodika” (”Schools in Conflict: The Motives and Methods of Scientists”). Tõepoolest näib, et mõnikord on teadlaste avastusi mõjutanud kuulsusjanu, rahalised huvid või isegi poliitiline suunitlus.

Juba 1873. aastal väljendas lord Jessel muret seoses taoliste mõjudega kohtuasjades, lausudes: ”Eksperdi arvamus .. on mõnel juhul sellise inimese arvamus, kes sellest tegevusest elatub, kuid igal juhul sellise inimese arvamus, kellele arvamuse eest makstakse. [—] Seega on loomulik, et [eksperdi] seisukoht, olgu ta kui aus tahes, võib kalduda selle inimese kasuks, kes ta on palganud, ja me tõepoolest kohtamegi taolist eelarvamuslikkust.”

Võtame näiteks kriminaalteaduse. Ühes apellatsioonikohtus toodi välja mõte, et kriminalist võib muutuda oma poole pimedaks kaitsjaks. Ajakiri ”Search” märgib: ”Politsei ja kriminalistide seotus võib alguse saada juba tõsiasjast, et politsei üldse nendelt abi otsib. [—] Valitsuse palgatud kriminalistid võivad hakata arvama, et nende ülesanne on politseid aidata.” Selles ajakirjas tuuakse näitena ka IRA-ga (Iiri Vabariiklik Armee) seotud Maguire’i (1989) ja Wardi (1974) kohtuasjad Suurbritannias, kuna need ”tõendavad jõuliselt, et mõningad väga kogenud ja igati lugupeetavad teadlased on valmis hülgama teadusliku erapooletuse ning pidama oma kohuseks süüdistavat poolt aidata”.

Teine markantne näide on Austraalias Lindy Chamberlaini kohtuasi (1981—1982), mille põhjal vändati film ”Karje pimeduses”. Kriminalistide esitatud tõendid kallutasid kohtuotsust silmanähtavalt Mrs Chamberlaini vastu, keda süüdistati oma rinnalapse Azaria tapmises. Kuigi naine väitis, et lapse oli tapnud dingo (metsik koer), mõisteti Lindy süüdi ja saadeti vanglasse. Aastaid hiljem, kui leiti lapse määrdunud, verine jakike, selgus täpsemal järeleuurimisel, et varasemad tõendid osutusid puudulikuks. Sellest johtuvalt vabastati Lindy vanglast, tema karistus tühistati ja vääralt süüdimõistmise eest maksti talle kahjutasu.

Kui teadlane väitleb teadlasega, võib vastasseis kujuneda karmiks. Mõned aastakümned tagasi lõi kogu maailmas laineid dr. William McBride’i süüdistus talidomiidi tootjatele. Kui ta esitas arvamuse, et see ravim, mida turustati raseduse alguse iivelduse vastu, põhjustab loodetel raskeid väärarendeid, sai doktorist üleöö kangelane. Ent aastaid hiljem, kui ta töötas ühe teise projekti kallal, süüdistas üks ajakirjanikuks saanud doktor teda andmete moonutamises. McBride leiti olevat süüdi teaduslikus pettuses ja ametialases väärkäitumises. Tema nimi kustutati Austraalia arstide registrist.

Poleemika teadlaste seas

Praegu käib poleemika küsimuse ümber, kas elektromagnetväljad kahjustavad inimeste ja loomade tervist või mitte. Mõningad tõendid osutavad, et meid ümbritsev keskkond on rängalt saastatud elektromagnetilise kiirgusega, mille allikad varieeruvad alates kõrgepingeliinidest kuni personaalarvutini ja mikrolaineahjuni meie omas kodus. Mõningad väidavad isegi, et aastate jooksul võib mobiiltelefon kahjustada aju. Kolmandad viitavad teaduslikele uuringutele, mille kohaselt elektromagnetkiirgus võib põhjustada vähki ja surma. Selle näitena toob ajaleht ”The Australian” ära teate: ”Briti elektrikompanii on kaevatud kohtusse süüdistatuna ühe poisi surmas, kellel olevat tekkinud vähk, kuna ta magas kõrgepingeliinide lähedal.” Melbourne’i töötervishoiu konsultant dr. Bruce Hocking leidis, et ”lastel, kes elavad umbes nelja kilomeetri raadiuses Sydney suurematest teletornidest, on üle kahe korra sagedamini leukeemiat kui neil lastel, kes elavad nelja kilomeetri raadiusest väljaspool”.

Samal ajal kui keskkonnakaitsjad taolisi väiteid tuliselt kaitsevad, ähvardab suurärimehi ja kommertshuvide esindajaid miljarditest dollaritest ilmajäämine ”tarbetute hirmukampaaniate” tõttu, nagu nemad neid nimetavad. Nõnda asuvad nad vasturünnakule ning leiavad toetajaid mujalt teadusringkondadest.

Veel polemiseeritakse keemilise reostuse üle. Mõned on kirjeldanud dioksiini kui ”kõige mürgisemat inimese loodud kemikaali”. Seda kemikaali, mille Michael Fumento ütles olevat ”lihtsalt mõningate herbitsiidide tootmise möödapääsmatu kõrvalprodukti” (”Science Under Siege”), on nimetatud ”Agent Orange’ia põhikomponendiks”. Avaliku tähelepanu keskmesse tõusis see iseäranis pärast Vietnami sõda. Sõjaveteranide ja keemiakompaniide vahel löödi suuri kohtulahinguid, kummalgi osapoolel omad, vastakaid seisukohti esindavad teaduseksperdid.

Samuti on üldsuse huviorbiidis sellised keskkonnaküsimused nagu globaalne soojenemine, kasvuhooneefekt ja osoonikihi hõrenemine. Seoses keskkonnaalaste kartustega Antarktikas teatab ajaleht ”The Canberra Times”: ”Teadlaste uuringud Palmeri jaamas (Ühendriikide teadusjaam Anversi saarel) näitavad, et ultraviolettkiirgus on rängalt kahjustanud alamaid eluvorme, nagu plankton ja molluskid, ning see võib järk-järgult hakata mõjutama toiduahela ülemisi astmeid.” Paljud teised teaduslikud uuringud aga paistavad taolisele arvamusele vastu rääkivat ning hajutavat kartust osoonikihi hõrenemise ja globaalse soojenemise osas.

Kellel on siis õigus? Näib, et teaduseksperdid suudavad tõendada või kummutada mistahes väidet või argumenti. ”Teaduslik tõde on vähemalt samavõrra määratud ajastu sotsiaalsest kliimast kui mõistuse ja loogika häälest ühtekokku,” ütleb raamat ”Paradigms Lost”. Michael Fumento võtab dioksiini küsimuse kokku sõnadega: ”Me kõik oleme sõltuvalt sellest, keda me kuulame, kas potentsiaalsed mürgitamise ohvrid või potentsiaalsed ränga desinformatsiooni ohvrid.”

Ent mõningaid kõigile teadaolevaid teaduslikke möödalaskmisi ei ole võimalik lihtsalt sirgeks rääkida. Teadus peab nende eest vastust andma.

”Torkavalt valus tragöödia”

Oma ”Läkituses intelligentsile” 29. augustil 1948 peatus Albert Einstein teaduse pahupoolel, kirjutades: ”Oleme valuliku kogemuse kaudu õppinud, et ratsionaalsest mõtlemisest ei piisa, lahendamaks meie sotsiaalse elu probleeme. Põhjalikud uuringud ja agar teadustöö on olnud inimkonnale sageli traagilise järelmõjuga, kuna need on .. loonud vahendid tema enese massiliseks hävitamiseks. See on tõepoolest torkavalt valus tragöödia!”

Hiljutine Associated Pressi teade kuulutas: ”Suurbritannia tunnistab: oleme katsetanud radiatsiooni inimeste peal”. Suurbritannia kaitseministeerium kinnitas, et valitsus on teinud radiatsioonieksperimente inimeste peal ligi 40 aastat. Üks neist eksperimentidest oli aatomipommi katsetamine Maralingas Lõuna-Austraalias 1950-ndate aastate keskpaigas.

Nimi Maralinga on tuletatud aborigeeni sõnast ”äike” ning see üksildane piirkond oli Suurbritanniale ideaalne koht oma teaduseksperimentide teostamiseks. Rõõmujoovastus esimese plahvatuse õnnestumise üle oli suur. Üks Melbourne’i ajalehe teadaanne kõlas: ”Kui [radioaktiivne] pilv hajus, saabus veoautodel ja džiipides kohale hulgaliselt Briti, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa sõjaväelasi, kes olid vaadelnud plahvatust õhkimiskohast vaid viie miili kaugusel kaevikutes. Ning kõigil nägudel säras naeratus. Näis, nagu oleksid nad naasnud piknikult.”

Briti ajalehe ”Daily Express” teaduskorrespondent Chapman Pincher lõi isegi laulu pealkirjaga ”Igatsus tuumaseene järele”. Kõigele sellele lisaks kinnitas üks valitsuse minister, et katsetus oli läinud täpselt plaanide kohaselt ning et radioaktiivne kiirgus ei ohusta kedagi Austraalias. Ent aastaid hiljem, kui inimesed saadud kiirituse tõttu suremas olid, haihtus naeratus ning järgnes kahjutasunõuete laviin. ”Igatsus tuumaseene järele” oli kui pühitud! Maralinga on radioaktiivse reostuse tõttu tänini keeluala.

Üsna sama lugu paistab olevat ka Ameerika Ühendriikides Nevadas läbiviidud tuumakatsetustega. Mõnede arvates on tegu poliitilise küsimuse, mitte teadusliku väärsammuga. Robert Oppenheimer, kes juhatas Ameerika esimese aatomipommi ehitamist Los Alamoses New Mexicos, ütles: ”Teadlase kohus ei ole otsustada, kas vesinikupommi kasutada või mitte. See kohus lasub Ameerika rahval ja nende valitud esindajatel.”

Teistlaadi tragöödia

Pärast II maailmasõda muutus vere kasutamine meditsiinis tavaliseks ravivõtteks. Teadus ülistas seda kui elupäästjat ja kuulutas selle tarvitamise ohutuks. Ent AIDSi tulek raputas enesega rahuloleva meditsiinimaailma otsekui meelemärkusele. Järsku osutus elupäästvaks peetud vedelik mõningatele surmatoojaks. Austraalia Sydney ühe suure haigla administraator ütles ajakirjale ”Ärgake!”: ”Aastakümneid oleme kandnud üle vedelikku, millest teadsime vähe. Me isegi ei tundnud mõningaid haigusi, mida see kandis. Ja mida kõike me veel üle kanname, ei tea me siiani, sest me ei saa testida millegi suhtes, mida me ei tunne.”

Iseäranis traagiline lugu oli kasvuhormooni kasutamine viljatute naiste raviks. Naised, kes olid igatsenud lapse kaudu suuremat eneseteostust, pidasid seda ravi taevaõnnistuseks. Aastaid hiljem surid mõned neist salapäraselt Creutzfeldti-Jakobi tõppe (CJT; degeneratiivne ajuhaigus). Lapsed, keda oli kidura kasvu tõttu ravitud sama hormooniga, hakkasid surema. Uurijad avastasid, et teadlased olid hankinud seda hormooni surnud inimeste ajuripatsist. Mõningad koolnutest olid ilmselt CJT-viiruse kandjad ning nakkus sattus ravimiseeriatesse. Veelgi traagilisem on tõsiasi, et mõningad hormoonravi saanud naised loovutasid enne CJT sümptomite ilmnemist doonorina verd. Kardetakse, et viirus võib nüüd olla verepreparaatides, kuna seda ei ole kuidagi võimalik testida.

Teadus on alati mingil määral seotud riskiga. Seepärast ei ole mingi ime, kui raamat ”Teaduse ebaloomulik loomus” ütleb, et teadusesse ”suhtutakse ühtlasi imetluse ja kartuse, lootuse ja lootusetusega, seda nähakse paljude nüüdisaja tööstusühiskonna hädade allikana ja samas nende hädade lahenduse allikana”.

Ent mida teha, et riski enda puhul vähendada? Kuidas teadusesse tasakaalukalt suhtuda? Järgmisest artiklist peaks olema abi.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 6]

Valitsuse minister ütles, et kiirgusohtu ei ole

[Väljavõte lk 7]

Maralinga katsepolügoon on radioaktiivselt reostatud

[Pilt lk 8]

”Teadlase kohus ei ole otsustada, kas vesinikupommi kasutada või mitte.” (Robert Oppenheimer, tuumateadlane)

[Allikaviide]

Hulton-Deutsch Collection/Corbis

[Pilt lk 9]

”Oleme valuliku kogemuse kaudu õppinud, et ratsionaalsest mõtlemisest ei piisa, lahendamaks meie sotsiaalse elu probleeme.” (Albert Einstein, füüsik)

[Allikaviide]

U.S. National Archives foto

[Pildi allikaviide lk 5]

Richard T. Nowitz/Corbis

[Pildi allikaviide lk 8, 9]

USAF foto