Denguepalavik sääsehammustusest

”Ärgake!” Filipiinide-korrespondendilt

MÄRKAMATULT laskub sääsk väikese tüdruku paljale käsivarrele. Putukas läbistab kiiresti oma nokaga ta naha ning teeb torke veresoonde. Veidi aja pärast heidab ema pilgu oma tütrele ja märkab sääske. Kiire laks teeb putukale lõpu peale. Kas nüüd on kõik korras? Võib-olla mitte. Sääsk on küll ehk oma lõpu leidnud, ent ta lühiajaline sissetung lapse veresoonkonda on jätnud maha soovimatud organismid, mis võivad osutuda haigusetekitajaiks.

Ei möödu kahte nädalatki, kui lapsel on külmavärinad, peavalu, valu silmakoobastes, ägedad valud liigestes ning kõrge palavik. Tüdruku haiguse süvenedes ilmub punane lööve ning ta muutub täiesti kurnatuks. Ta on nakatunud sääsehammustuse kaudu levivasse denguepalavikku.

Kuid eriti just siis, kui laps on juba põdenud denguepalavikku, võib tal areneda haiguse palju tõsisem vorm, hemorraagiline denguepalavik. Sellega kaasneb kapillaarne verejooks, mille tagajärjel tekivad nahale verevalumid. Võib olla ka sisemisi verejookse. Ilma õige arstiabita võib patsient langeda raskesse šokiseisundisse ja tal tekivad verevarustushäired, mille tagajärjel peatselt saabub surm.

Mis siis on denguepalavik? Kas see võib sindki ohustada? Kuidas kaitsta ennast ja oma perekonda? Vaadelgem seda lähemalt.

Mis on denguepalavik?

Denguepalavik, mida kutsutakse ka seitsmendapäevitiseks palavikuks, on vaid üks arvukatest haigustest, mida võib põhjustada sääsehammustus. Tegelik haigusetekitaja on viirus. Nakatunud sääsk (s.t. sääsk, kes on nakatunud inimest hammustanud) kannab viirust oma süljenäärmetes. Kui ta selleks, et verd saada, inimest hammustab, kandub viirus inimese organismi.

On nelja tüüpi dengueviirust. Ühte tüüpi nakatumine ei anna ülejäänud kolme tüübi suhtes immuunsust. Kui ohver on korra juba nakatunud ja teda hammustab teist tüüpi viirust kandev sääsk, võib tagajärjeks olla hemorraagiline denguepalavik.

Ohus on kaks viiendikku maakera rahvastikust

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (MTO) andmetel ohustab denguepalavik 2,5 miljardit inimest, ”kahte viiendikku maakera rahvastikust”. ”Asiaweek” teatab: ”Denguepalaviku puhangutest on teatanud üle saja troopika- ja subtroopikamaa, kusjuures igal aastal teatatakse kümnetest miljonitest haigusjuhtudest, millest 95% hõlmab lapsi.”

Pole täpselt teda, millal just denguepalavik maailmas esmakordselt avastati. Aastal 1779 Kairost tulnud teade ”polkapalavikust” võib tegelikult just denguepalavikule viidata. Sellest ajast alates on denguepalavikust tulnud teateid kõikjalt maailmast. Eriti just Teisest maailmasõjast alates ja ennekõike Kagu-Aasias on denguepalavik inimese tervist tähelepanuväärselt ohustanud. Ringi hakkasid liikuma mitmesugused viirusvormid, mille tagajärjel tekkisid palju ohtlikumad hemorraagilised variandid. Ühes MTO väljaandes öeldakse: ”Aasias registreeriti hemorraagilise palaviku esimene tõeline puhang aastal 1954 Manilas.” Järgnesid teised maad, millest silmapaistvamad olid Tai, Vietnam, Malaisia ja naaberalad. Kagu-Aasias oli nende esmaste puhangute aegu suremus 10 kuni 50 protsenti, ent kui haigust põhjalikumalt tundma õpiti, hakkasid need protsendid kahanema.

Kuna sääsevastase võitluse programme on loiult ellu viidud, on alates 1960-ndatest aastatest denguepalavikku haigestumiste arv plahvatuslikult kasvanud. Koos denguepalavikuga on levinud ka selle hemorraagiline vorm. Enne 1970. aastat oli epideemiaid vaid 9 maal, ent aastaks 1995 oli maade arv kasvanud 41-ni. MTO arvestuste kohaselt vajab igal aastal 500000 hemorraagilise denguepalaviku juhtu haiglaravi.

Ehkki väljaspool troopikaalasid seda haigust eriti ei tunta, on juhtumeid, kus nakkusohtlikes piirkondades käinud turistid on nakatunud ja haiguse kodumaale kaasa toonud. Näiteks 1996. aasta lõpupoole rääkis ”The New York Times” denguepalaviku juhtudest Ameerika Ühendriikides Massachusettsis, New Yorgis, Oregonis ja Texases.

Hemorraagilise denguepalaviku erilised ohud

Nagu varem märkisime, on denguepalavikul ka eluohtlik hemorraagiline vorm. Üks hemorraagilise denguepalaviku ohte on inimeste seas valitsev ekslik arusaam, et see pole nii ohtlik tõbi. Paljud peavad seda haigust hoopis gripiks. Ent kui viivitamatult ei tegutseta, võib haigus jõuda palju tõsisemasse staadiumisse, kus vereliistakute arv kahaneb järsult, algavad verejooksud (kas sisemised või siis igemete, nina või naha kaudu) ning vererõhk langeb. Patsient võib kokku variseda. Ajal, mil perekonnaliikmed hakkavad mõistma, et haige seisund on tõsine, on ta juba vajumas šokiseisundisse. Nad viivad ta kiiruga haiglasse. Seal tuvastavad arstid, et tal on juba verevarustushäired. Kuna olukord on kriitiline, antakse korraldus hakata haigele veeni kaudu manustama organismi vedelikuhulga taastajat.

Kuidas kaitsta oma perekonda

Mida saab ette võtta, et selle haiguse kahjulik mõju võimalikult väike oleks? Kui perekond elab piirkonnas, kus denguepalavik on laialt levinud, ning kui perekonnaliikmel on juba kauem kui päev kõrge palavik, oleks tark pöörduda arsti poole. Eriti tähtis on see siis, kui haigel on ka teisi denguepalaviku sümptomeid, näiteks lööve või lihase- ja liigesevalu või valu silmakoobastes.

Arst võib võtta vereproovi. Mittehemorraagiline denguepalavik nõuab ehk ainult lihtsaid ravivõtteid. Ent kui proovid näitavad, et tegemist on hemorraagilise denguepalavikuga, võib arst tõenäoliselt soovitada hoolikat vedelikravi. Sinna hulka võivad kuuluda suu kaudu manustatavad organismi vedelikuhulka taastavad lahused, näiteks need, mida tarvitatakse kõhulahtisuse puhul, või kui olukord on kriitilisem, intravenoossed vedelikuhulga taastajad, nagu näiteks Ringeri lahus või teised füsioloogilised lahused. Šoki korral võib arst määrata ravimeid, mis aitavad tõsta vererõhku ja taastada vereliistakute hulka.

Tõsiste verejooksude korral võivad arstid kergesti soovitada vereülekannet. Mõned võivad seda koheselt soovitada, kaalumata alternatiive. Ent peale selle, et see on vastuolus Jumala seadusega, pole see tavaliselt ka vajalik (Apostlite teod 15:29). Kogemused on näidanud, et hoolikas tsirkulatoorse vedelikuhulga reguleerimine kohe haiguse puhkedes on tähtsaim ravimenetlus. Patsiendi ja arsti vaheline koostöö selles vallas aitab hoida ära kokkupõrkeid vereülekande küsimuses. Kõik see rõhutab, kui tähtis on hemorraagilise denguepalaviku kahtluse korral kiiresti tegutseda. (Vaata kasti ”Millised on sümptomid?”.)

Ennetusabinõud

Üks peamisi dengueviiruse siirutajaid on sääsk Aedes aegypti. See sääseliik on maailma troopika- ja subtroopikaaladel üldlevinud. (Vaata juuresolevat kaarti.) Sääsk Aedes aegypti sigib tihedalt rahvastatud piirkondades jõudsasti. Üks haiguse ohjes hoidmise võtmeid on sääse sigivust piirata.

Ülemaailmses ulatuses pole kerge sääskede vastu võidelda. Kuid et oht koduümbruses väiksem oleks, on sul võimalik üht-teist ette võtta. Emane sääsk muneb vette. Vastsed võivad areneda mistahes paigas, kus leidub umbes nädala jagu seisvat vett, näiteks vanades rehvides, äravisatud konservipurkides, pudelites või kookospähkli koortes. Selliseid paiku likvideerides kaovad sääskede sigimiseks sobilikud kohad. Lisaks soovitatakse ämbrid või paadid kummuli keerata. Aitab ka rentslites seisva vee ärajuhtimine. On huvitav, et 1997/98 kooliaasta alguses soovitas Filipiinide tervisekaitsetalitus samal põhjusel loobuda lillepottidest klassiruumis.

Kui keegi kodakondsetest haigestub denguepalavikku, võta tarvitusele ettevaatusabinõud, et teda ei hammustaks teised sääsed, kes võivad nakkust omakorda teistele inimestele edasi kanda. Kaitseks võib olla korralikult akna- ja uksevõrkudega kaitstud või kliimaseadmetega hoone.

Kuidas on lugu vaktsineerimisega? Kohast vaktsiini pole praegu olemas. Selle väljatöötamise nimel on küll käimas uuringud, ent asja teeb komplitseerituks fakt, et täieliku kaitse tagab immunisatsioon kõigi nelja dengueviiruse vastu. Kui vaktsineerida vaid ühe viiruse vastu, võib see tegelikult suurendada ohtu haigestuda hemorraagilisse denguepalavikku. Uurijad avaldavad lootust, et tõhusa vaktsiini võib saada viie kuni kümne aasta jooksul.

Mõned uurijad püüavad läheneda probleemile teisest küljest. Nad loodavad insenergeneetika abil takistada dengueviiruse paljunemist sääsesüljes. Plaanikohaselt peaksid sellised insenergeneetiliselt muudetud sääsed andma vastupanuvõime dengueviirusele oma järglastele edasi. Ehk küll on saavutatud mõningat edu, näitab tulevik, kui tagajärjekaks see kujuneb.

Praegusel ajal paistab olevat võimatu dengueviirusest täielikult lahti saada. Ent kui võtad tarvitusele praktilised ettevaatusabinõud, aitab see sinul ja su lähedastel hoiduda eluohtlikest komplikatsioonidest, mida võib põhjustada sääsehammustusest saadud denguepalavik.

[Kast lk 22]

Millised on sümptomid?

Sümptomid nii denguepalaviku kui hemorraagilise denguepalaviku korral

• Järsult tõusnud kõrge palavik

• Äge peavalua

• Valu silmakoobastes

• Liigese- ja lihasevalu

• Tursunud lümfisõlmed

• Lööve

• Kurnatus

Hemorraagilisele denguepalavikule eriomased sümptomid

• Ootamatu kokkuvarisemine

• Verevalumid nahal

• Üldine veritsemine

• Külmalt higine nahk

• Rahutus

• Šokk koos nõrga pulsiga (denguepalaviku šokisündroom)

Sümptomite ilmnedes ära viivita arsti poole pöördumisega. Eriti suures ohus on lapsed

[Allmärkus]

[Kast lk 23]

Nõuandeid turistidele

On juhtumeid, kus turistid on troopikapiirkondades haigestunud denguepalavikku, seevastu hemorraagilist denguepalavikku esineb palju harvemini, sest tavaliselt haigestutakse sellesse raskemasse haigusvormi pärast teistkordset dengueviirusega nakatumist. Toome siin ära mõned kasulikud soovitused turistidele.

• Kanna pikkade varrukatega särki ja pikki pükse

• Kasuta sääsetõrjevahendit

• Väldi ülerahvastatud piirkondi

• Vali majutuspaik, kus saab sulgeda aknad ja kuhu sääsed sisse ei pääse

• Kui sul pärast kojujõudmist tõuseb palavik, räägi arstile, kus sa oled reisinud

[Kaart/pilt lk 23]

Piirkonnad, kus viimati on esinenud denguepalavikku

Piirkonnad, kus valitseb denguepalaviku epideemiaoht

Dengueviirust siirutava sääse Aedes aegypti leviala

[Allikaviited]

Allikas: Centers for Disease Control and Prevention, 1997

© Dr. Leonard E. Munstermann/Fran Heyl Associates, NYC

[Pildid lk 24]

Võimalikud sigimispaigad on 1) vanad rehvid, 2) vihmaveerennid, 3) lillepotid, 4) ämbrid või muud nõud, 5) äravisatud konservipurgid, 6) tünnid

[Pildi allikaviide lk 21]

© Dr. Leonard E. Munstermann/Fran Heyl Associates, NYC