Religioon tänapäeva Poolas
”ÄRGAKE!” POOLA-KORRESPONDENDILT
POOLAKAID tuntakse kogu maailmas kui väga religioosseid inimesi. Õigupoolest tunnistab umbes 95 protsenti elanikkonnast end roomakatoliiklasteks.
Usulistesse pidustustesse suhtutakse sellel maal väga tõsiselt ning need kuuluvad lahutamatult rahvuskultuuri juurde. Usupühad võivad olla väga värvikad ja pidulikud eriti maapiirkondades, kus osavõtjad panevad selga rahvariided ja mängivad üheskoos mänge.
Pressis on niisugustest sündmustest pidevalt juttu, nii nagu ka kuulsatesse kummardamispaikadesse tehtud palverännakutest ning usulistest protsessioonidest. Ristimised, kiriklikud laulatused, nimepäevad ja esimest korda armulaual käimine on samuti väga suures aus.
Aastal 1978 sai Poolast pärit Karol Wojtyłast paavst Johannes Paulus II. See andis Poolas katoliiklusele uut hoogu. Alati, kui ta oma kodumaad külastab, on uhkust tundvad rahvahulgad teda tervitamas.
Kogu see religioosne tegevus jätab väljaspool Poolat elavatele inimestele mulje, et poola rahval on tugev usk, mida ka avalikult väljendatakse. Ometi väljendavad Poola katoliku kiriku juhid ja teised vaatlejad muret selle üle, et järjest suurema hulga kiriku liikmete hoiakutes ja harjumustes on märgata muutusi.
Ülevaade Poola olukorrast
Poola katoliku hierarhia prominentsed esindajad, ajakirjanikud ja ühiskonnaelu uurijad hindavad katoliku kiriku seisundit tänapäeva Poolas erinevalt. Kuna kuritegevus kasvab, moraalinormid käivad alla ning huvi kiriku õpetuste ja tavade vastu kahaneb, on silmapaistvad isikud hakanud üha sagedamini jõulisi avaldusi esitama. Suures osas keerleb arutelu küsimuse ümber: kuidas mõjutab populaarne roomakatoliku usk inimeste igapäevaelu?
Poola kiriku eesotsas olev peapiiskop Józef Glemp näiteks juhtis tähelepanu sellele, et rahvas on muutunud ilmalikumaks, ning rääkis vajadusest seista vastu riiki haaranud uuspaganluse lainele. Kirjanik Wojciech Chudy avaldas katoliiklikus ajakirjas ”Ład” kujunenud olukorrast põhjalikuma analüüsi. Ta ütles: ”Meil on vaja järele mõelda küsimuse üle, mis on vaevanud preestreid, sotsiolooge ja usupsühholooge aastaid — selleks on selge vahe usuelu ja igapäevaelu vahel. Inimene kuulab jutluse ära, aga hetkel, kui ta kirikust välja astub, ta lihtsalt unustab Jumala maailma. Ta laskub teise maailma, igapäevasesse eluvõitlusse, kus ta elab nii, nagu poleks Jumalat olemaski.”
Peapiiskop Henryk Muszyński, kes on episkopaalse konverentsi asepresident, lisab: ”Evangeelium pole suutnud muuta meie sisemust. Poolakad on ainult statistika järgi kristlased. Võimatu on eitada, et enamiku inimeste jaoks tähendab kristlus eeskätt harjumust, mitte niivõrd religiooni.”
Muutunud väärtushinnangud, muutunud käitumine
Niisugused avaldused näitavad, et kiriku juhtivatele esindajatele teevad rahva väärtushinnangutes ja käitumises toimunud sügavad muutused muret. Üheks põhjuseks on see, et varem nii tüüpilise usulise pühendumuse asemele näivad tulevat hoopis muud asjad.
Et olukorda illustreerida, võiks rääkida ühest sotsioloogilisest uurimusest, mis näitas, et poolakad peavad elus kõige tähtsamaks perekonda, millele järgnesid ausus, õiglus, lahkus ja usaldusväärsus. Kõik Jumala ja usuga seonduv oli alles 16. kohal. Selle tagajärg on, et kirikuskäijaid jääb üha vähemaks, seda isegi nende seas, kes end usklikeks tunnistavad.
Poola piiskoppe paneb muretsema ka statistika, mis näitab, et paljud on kiriku õpetused hüljanud. Näiteks ilmneb ühest usuasjadealasest ülevaatest, mille on koostanud Irena Borowik Jagielloński Ülikoolist, et vaid 50 protsenti vastanutest usub hauatagust elu, 47 protsenti arvas, et preestritel tuleks lubada abielluda, ning 64 protsenti kiitis heaks lahutuse.
Üks teine uurimus, mis avaldati ajakirjas ”Wprost”, näitas, et ”69 protsenti poola rahvast ei pea õigeks, et kirik keelab kasutada rasestumisvastaseid vahendeid, 56 protsenti on vastu abordikeelule ning 54 protsenti kiidab heaks abielueelsed seksuaalsuhted”. Need arvud peegeldavad seda, kui suured on kirikusisesed lõhed.
Kahe viimase aastakümne jooksul saavutas kirik kommunismi vastu võitleja rolliga suure lugupidamise. Nüüd aga näib rahva seas pahameelt tekitavat see, et kirik sekkub pidevalt poliitilistesse ja sotsiaalsetesse küsimustesse, ning selle tagajärjeks on veelgi suurem lõhe kiriku liikmete ja hierarhia vahel.
Missugune on tõeline lahendus?
Enne 1989. aasta ajaloolisi poliitilisi muudatusi oli valitsus inimestele teatud käitumisreeglid ette kirjutanud. Praeguseks pole neist suurt midagi alles jäänud. Uus riikliku korralduse süsteem on toonud kaasa demokraatia ja isikuvabaduse, ent ka ellujäämisvõitluse, kuna valitseb liberaliseeritud vabaturumajandus. Paljudele siin tundub, et Poola ühiskond polnud niisuguseks radikaalseks muudatuseks lihtsalt valmis. Millest jäi vajaka?
Et säilitada tänapäeva maailmas moraalsus ja vaimsus, on vaja usku, mis toetuks millelegi sügavamale, kui seda on usuga seotud harjumused või tseremooniad. Iga üksikisik peab omandama usu, mis rajaneks tugevalt isiklikele teadmistele ja arusaamisele Jumala Sõnast Piiblist.
Hiljuti tunnistas paavst Johannes Paulus II ise, et kristlastel on vaja korrapäraselt Pühakirja lugeda. Ta kutsus inimesi üles ”muutma oma kontakt Jumala Sõnaga tugevamaks ja sagedasemaks”. Ta lisas: ”Uskliku jaoks on oskus Pühakirja lugeda kõige alus: see on esimene samm teel, millele järgneb mõtisklus ning alles siis tõsine palve.” Paavst julgustas ”igaüht, kes iganes otsib tõde, .. toitma end iga päev Elu Sõna leivaga”.
Üheksateist sajandit tagasi, kaua enne praegust ärevat ja ebastabiilset ajajärku, palus Jeesus Kristus Jumalat, et ta kaitseks tema jüngreid neid ümbritseva vaimselt nõrgendava mõju eest. Ta palvetas: ”Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde!” (Johannese 17:17). Piibel ”on tõde” seetõttu, et ta on Jumala, mitte inimese sõna. Apostel Paulus kirjutas ühele kogudusele: ”Teie, kuuldes meilt Jumala sõna, ei võtnud seda vastu mitte inimeste sõnana, vaid sellena, mida see tõesti on, Jumala sõnana” (1. Tessalooniklastele 2:13).
Kuna Piibel on ”Jumala sõna” ja ”tõde”, võib see varustada meid kõigega, mida me vajame, et selles ilmalikus maailmas kindlaks jääda. Piibel ütleb: ”Kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täielik ja kõigele heale tööle valmistunud” (2. Timoteosele 3:16, 17).
Paljud siirad ja intelligentsed inimesed nii Poolas kui ka mujal maailmas on leidnud, et isiklik Piibli uurimine annab usule Jumalasse ja tema eesmärgisse kõikumatu aluse. Just niisugune usk annab neile jõu tänapäeva üha ilmalikumaks muutuvas maailmas tõeliselt kristlikku elu elada.
[Väljavõte lk 16]
”Poolakad on ainult statistika järgi kristlased.” (Üks Poola peapiiskop)
[Väljavõte lk 17]
Paljud on kiriku õpetused hüljanud
[Kaart lk 15]
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
POOLA