Ta ei andnud alla

MATT TAPIOLE, kes oli 14-aastane, tehti 5. oktoobril 1995 ajutüve kasvaja lõikus. Kasvaja osutus pahaloomuliseks. See lõikus oli esimene nende paljude operatsioonide ahelas, mis tal järgneva kahe ja poole aasta jooksul tuli läbi teha. Järgnes keemia- ja kiiritusravi.

Matt elas Michiganis (USA), kus ta käis koolis ja kristlikel koosolekutel. Ta kasutas ära võimalusi rääkida oma uskumustest õpetajatele ja klassikaaslastele ning osaleda ka avalikus teenistuses. Viibides sagedasti haiglas — oma viimase kahe ja poole eluaasta vältel oli ta haiglates ühtekokku 18 kuud —, jagas ta sadu piiblilisi väljaandeid neile, kellega ta seal kokku puutus.

Mitmel korral tundus, et haigus saab Mattist võitu, kuid ikka tuli ta sellest olukorrast välja. Kord tuli talle teel haiglasse peale haigushoog ja ta hingamine katkes. Kohe tehti kardiopulmonaarset elustamist ning ta päästeti. Kui ta teadvusele tuli, hakkas ta nutma ja lausus kõva häälega: ”Mina võitsin! Mina võitsin! Ma ei jäänud kaotajaks!” Inimesed ütlesid, et usk Jumalasse oli see, mis Matti nõnda kaua elus hoidis.

Matti südamesoov sümboliseerida oma pühendumist Jehoova Jumalale ristimise kaudu sai teoks 13. jaanuaril 1996. Ristimine toimus nakkusohu tõttu ühes erabasseinis. Mõni päev hiljem oli ta aga tagasi haiglas, et taas lõikusele minna. 1997. aasta augustis Matt oksendas vahetpidamata nädalaid, kuid tänu järjekordsele operatsioonile olukord stabiliseerus.

Kõige selle juures säilitas Matt hea huumorimeele ning heitis nalja arstide ja õdedega. Nad ei suutnud mõista, kuidas võib tal küll olla sedavõrd hea huumorimeel. Üks arstidest ütles talle: ”Matt, kui ma sinu nahas oleksin, tõmbaksin ma kardina ette, peidaksin pea ning käsiksin kõigil kaduda kus see ja teine.”

Veebruar 1998 oli viimaseid kordi, mil Matt haiglast koju saabus. Olles erutatud sellest, et ta on elus, lausus ta niipea, kui oli koduuksest sisse astunud: ”Ma olen nii õnnelik! Teeme palve.” Seejärel rääkis ta palves Jehoovale sellest, kui õnnelik ta on. Kaks kuud hiljem, 19. aprillil, sai vähk temast lõplikult võitu.

Mõni aeg enne seda lasti aga ühel Jehoova tunnistajate koosolekul kohalikus kuningriigisaalis lindi pealt intervjuud, mis Mattiga oli tehtud. Temalt küsiti: ”Mida sa ütleksid seoses kuulutustöö ja kristlike koosolekutega meile, kellel on mingil määral tervist?”

Matt vastas: ”Tee nüüd, mida saad teha. [———] Sa ei tea kunagi, mis võib juhtuda. [———] Kuid mis ka ei juhtuks, ära jäta eales andmata tunnistust Jehoovast.”