Noored küsivad:

Miks minul vanemaid pole?

”Mis tunne on ilma vanemateta elada? Võin öelda, et üsna kurb, ja seda mitmel põhjusel. Ilma vanemate kiindumuse ja armastuseta on väga raske üles kasvada.” (Joaquín)

”Kõige raskem oli mul neil päevadel, kui vanemad pidid kooli tulema, et õpilase tunnistusele alla kirjutada. Tundsin end siis väga kurva ja üksikuna. Tunnen sedasama mõnikord veel praegugi.” (16-aastane Abelina)

MEIE aega iseloomustab kurb tõsiasi, et miljonid noored peavad üles kasvama ilma vanemateta. Ida-Euroopas on tuhanded lapsed orvuks jäänud sõja tagajärjel. Aafrikas on samasugust laastamistööd teinud AIDSi-epideemia. Mõned vanemad on oma lapsed lihtsalt hüljanud. Osa perekondi on aga viinud lahku sõda või loodusõnnetus.

Taolisi olukordi tuli ette isegi Piibli aegadel. Näiteks teeb Pühakiri korduvalt juttu orbude raskest elust (Laul 94:6; Malakia 3:5). Tolgi ajal lahutasid perekondi sõjad ja muud traagilised olukorrad. Piibel räägib ühest väikesest tüdrukust, kelle viisid oma vanemate juurest ära röövretkel käinud süürlased (2. Kuningate 5:2).

Võib-olla oled sina üks nendest miljonitest noortest, kellel samuti vanemaid pole. Kui see on nii, siis tead, missugust ahastust niisugune olukord võib tekitada. Miks see just sinuga pidi juhtuma?

See pole sinu süü

Kas oled tabanud end mõtlemast, et äkki Jumal karistab sind millegi eest? Või oled hoopis kibestunud ja oma vanemate peale vihane, et nad ära surid, nagu oleksid nad seda meelega teinud. Kõigepealt ole kindel selles, et Jumal ei ole sinu peale vihane. Ka ei jätnud su vanemad sind maha tahtlikult. Ebatäiuslikul inimkonnal tuleb lihtsalt võtta surma kui paratamatust ning mõnikord surevad vanemad siis, kui nende lapsed on alles väikesed (Roomlastele 5:12; 6:23). On tõendeid, et ka Jeesusel Kristusel tuli oma armastatud kasuisa Joosepi surm üle elada.a Kindlasti ei saanud tema surma põhjuseks olla ükski Jeesuse patt.

Pea ka meeles, et me elame ”rasketel aegadel” (2. Timoteosele 3:1—5). Vägivald, sõjad ja kuritegevus on sel sajandil nõudnud miljoneid inimelusid. Osa inimesi jällegi on langenud ”aja ja juhuse” ohvriks, mida võib meist igaühega juhtuda (Koguja 9:11, UM). Ent kui suurt valu sa oma vanemate surma pärast ka ei tunneks, ei ole sina selles süüdi. Selle asemel et end süüdistustega piinata ja lasta end kurbusel ära neelata, otsi lohutust Jumala antud ülestõusmistõotusest.b Jeesus ennustas: ”Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja” (Johannese 5:28, 29). Abelina, keda mainiti artikli alguses, ütleb: ”Armastus Jehoova vastu ja ülestõusmislootus on mind väga palju aidanud.”

Ent mis siis, kui su vanemad küll elavad, aga on su hüljanud? Jumal nõuab, et vanemad oma lapsi kasvataksid ja nende eest hoolitseksid (Efeslastele 6:4; 1. Timoteosele 5:8). Kurb küll, kuid mõned vanemad on näidanud oma järeltulijate vastu üles ”südametust” (2. Timoteosele 3:3). Teised jälle hülgavad oma lapsed äärmise vaesuse, narkomaania, vangistuse või alkoholismi tõttu. Tuleb ka tunnistada, et mõned vanemad hülgavad oma lapsed lihtsalt isekuse tõttu. Olgu siis põhjus milline tahes, oma vanematest eraldi olemine põhjustab rusutust. Aga see ei tähenda seda, et sinul midagi viga oleks või et sa peaksid ennast süütundega piinama. Tegelikult on sinu vanemad need, kes peavad Jumalale selle eest vastust andma, kuidas nad sind kohelnud on (Roomlastele 14:12). Loomulikult pole mitte keegi süüdi siis, kui su vanemad pidid su üksi jätma olude sunnil, mida muuta polnud nende võimuses, nagu näiteks loodusõnnetuse või haiguse tõttu. Sel juhul jääb lootus taas kokku saada alati alles, isegi kui see lootus võib vahel üsna ähmane näida. (Võrdle 1. Moosese 46:29—31.)

Traumeeriv kogemus

Senikaua võid sa aga kohata mitmeid tõsiseid probleeme. Ühes Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Lastefondi korraldatud uurimuses, mille pealkiri on ”Lapsed sõjas”, öeldakse: ”Üksikud alaealised lapsed on kõige haavatavamad, nemad on need, kes .. ellujäämise nimel kõige rohkem pingutama peavad, kel puudub toetus normaalseks arenguks ning kes kogevad halba kohtlemist. Eraldatus oma vanematest võib olla lapsele üks traumeerivamaid kogemusi.” Võib-olla tuleb sul võidelda ka masendus- ja pettumustundega.

Meenuta varemmainitud Joaquíni. Ta vanemad läksid lahku ning hülgasid seejärel nii tema kui ka ta vennad ja õed. Joaquín oli sel ajal ainult aastane ja ta kasvatasid üles tema vanemad õed. Ta jutustab: ”Küsisin tihti, miks meil vanemaid pole nii nagu mu sõpradel. Ja kui ma mõnda isa oma pojaga mängimas nägin, siis soovisin, et ta oleks minu isa.”

On võimalik saada abi

Ent kui raske ilma vanemateta üleskasvamine ka poleks, ei tähenda see veel seda, et sinust hädavares peaks saama. Kui saad abi ja toetust, võid sa mitte ainult ellu jääda, vaid ka edukas olla. Sul võib olla seda raske uskuda, eriti kui sind vaevavad sügav kurbus ja lein. Sellised tunded on aga normaalsed ning nad ei piina sind igavesti. Koguja 7:2, 3 ütleb: ”Parem on minna leinakotta kui pidukotta .. Parem on meelehärm kui naer, sest südamel on hea, kui näod on kurvad!” Jah, kui aset on leidnud kohutav õnnetus, on normaalne ja isegi kasulik nutta ja leinata. Samuti võid leida abi sellest, kui usaldad oma mure mõnele mõistvale sõbrale või mõnele küpsele kristlasele oma kogudusest ja räägid talle sellest valust, mida sa tunned.

On tõsi, et sul võib olla kiusatus teistest eemale tõmbuda. Kuid Õpetussõnad 18:1 (Suur Piibel) hoiatab: ”Kes enda eraldab, otsib, mida ta himustab; kõige taibu vastu paisutab ta tüli.” Parem on otsida abi kelleltki, kes on lahke ja mõistev. Õpetussõnad 12:25 ütleb: ”Mure mehe südames painutab teda, aga hea sõna teeb temale rõõmu!” Sa võid kuulda seda ”head sõna” ainult siis, kui sa kellelegi oma ”murest” räägid.

Kellega sa võiksid rääkida? Otsi abi kristliku koguduse liikmetelt. Jeesus tõotas, et sa võid leida sealt ”vendi ja õdesid ja emasid”, kes sind armastavad ja sinust hoolivad (Markuse 10:30). Joaquín meenutab: ”Kristlike vendadega seltsimine pani mu elule teisiti vaatama. Korrapäraselt koosolekutel käies kasvas mu armastus Jehoova vastu ning mul tekkis soov teda teenida. Küpsed vennad andsid meie perele vaimset abi ja juhatust. Osa mu vendi ja õdesid on praegu täisajalised teenijad.”

Pea ka meeles, et Jehoova on ”vaestelaste isa” (Laul 68:6, 7). Piibli aegadel julgustas Jumal oma rahvast orbusid halastavalt ja õiglaselt kohtlema (5. Moosese 24:19; Õpetussõnad 23:10, 11). Tänapäeval tunneb ta ilma vanemateta noorte pärast täpselt samasugust muret. Pöördu siis palves Jumala poole ja ole kindel selles, et ta hoolitseb sinu eest ja vastab sulle. Kuningas Taavet kirjutas: ”Sest mu isa ja ema hülgasid mind, aga Jehoova koristab mind! Oota Jehoovat, ole vahva, ja su süda olgu kindel!” (Laul 27:10, 14).

Sellegipoolest tuleb ilma vanemateta noortel iga päev ette olukordi, millest polegi nii lihtne väljapääsu leida. Kuhu asuda elama? Kuidas majanduslikult toime tulla? Ühes tulevases artiklis räägime sellest, kuidas mõningaid taolisi probleeme edukalt lahendada.

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 24]

”Armastus Jehoova vastu ja ülestõusmislootus on mind väga palju aidanud”

[Pilt lk 24]

Vahel võib sind vallata täielik üksindustunne

[Pildid lk 25]

Koguduses on sõpru, kes võivad sind aidata ja julgustada