Teed — tsivilisatsiooni arterid
JUBA iidsetest aegadest alates on inimesed tohutu suure teedevõrgu kaudu üksteisega ühendust pidanud. See näitab inimese soovi reisida ning kaubavahetust pidada, kuid ka sõdida ja impeeriume rajada. Niisiis paljastavad teed ka inimloomuse halbu külgi.
Tutvumine teede ajalooga alates ajast, mil inimesed ja loomad tallasid sisse esimesed rajad kuni moodsate mitmerajaliste kiirteedeni, pole üksnes reis minevikku, see aitab ka uurida inimloomust.
Esimesed maanteed
”Esimesed tõelised teedeehitajad olid tõenäoliselt mesopotaamlased,” ütleb ”The New Encyclopædia Britannica”. See rahvas elas Tigrise ja Eufrati jõe piirkonnas. Sama allikas lisab, et nende protsessiooniteed olid ”sillutatud põletatud telliste ja kividega, mis olid asetatud pigijasse mörti”. See kirjeldus meenutab seda, mida Piibel varajaste ehitusmaterjalide kohta ütleb: ”Siis olid telliskivid neile ehituskivideks ja maapigi oli saviks” (1. Moosese 11:3).
Muistsetele iisraellastele olid teed nende usuliste kohustuste täitmisel äärmiselt olulised. Peaaegu 1500 aastat enne Jeesuse Kristuse sündi anti iisraellastele käsk: ”Kolm korda aastas ilmugu kõik su meesterahvad Jehoova, su Jumala palge ette paika, mille ta valib [et pühitseda vaimulikku püha]” (5. Moosese 16:16). Selleks paigaks sai Jeruusalemm ja tihtipeale käisid nendel rõõmsatel pidustustel terved perekonnad. Head teed olid tõepoolest hädavajalikud!
Ilmselt oli enamik teid hästi tehtud. Juudi ajaloolane Josephus Flavius ütles tuhat aastat enne Kristuse sündi valitsenud Saalomoni kohta: ”Ta ei jätnud teedehooldust unarusse, vaid rajas Jeruusalemma viivate teede kõrvale mustadest kividest maantee.”
Iisraelis oli kuus pelgulinna, kus said varju need, kes olid kogemata inimese tapnud. Ka nende linnadeni viivaid teid hoiti korras. Juudi traditsioon näitab, et samuti hoiti korras igale teeristile ülespandud teeviitasid, mis näitasid lähima pelgulinna suunda (4. Moosese 35:6, 11—34).
Teed olid hädavajalikud ka kaubavahetuse levikuks. Üks vanaaja kõige nõutavamaid kaupu oli siid. Öeldakse, et hiinlased avastasid selle, kuidas siidiussi niidist siidi saada kaua enne seda, kui iisraellastest rahvas sai, kuid hoidsid seda oskust saladuses isegi veel pärast Kristuse sündi. Kuid juba enne Kristuse sündi oli siid läänemaailmas nii populaarne, et Geoffrey Hindley raamatu ”A History of Roads” sõnul anti välja määrusi selle kohta, et ”mehed vähem siidi kannaksid”, kuna seda ”peeti naiselikuks”.
Kaubateed, mida mööda siidi Hiinast välja veeti, tunti Siiditeena. 13. sajandi lõpupoole, mil Marco Polo seda teed mööda Hiinasse reisis, oli see tee eksisteerinud juba 1400 aastat. Rohkem kui 2000 aastat oli Siiditee maailma pikim tee. Umbes 12800 kilomeetri pikkune Siiditee kulges siidi kodumaast Šanghaist Hiinas Gadeseni (praegune Cádiz) Hispaanias.
Sõjaline tähtsus
Suurimaid edusamme teedeehitamises tehti impeeriumi rajamise soovist. Näiteks pikendati Rooma impeeriumi teedesüsteemi keisrite valitsemise ajal kõikjale Euroopasse, Põhja-Aafrikasse ja Lähis-Idasse, nii et ühtekokku hõlmas teestik umbes 80000 kilomeetrit. Kui Rooma sõdurid parasjagu sõjas polnud, pandi nad vahel teid ehitama või parandama.
Selle kohta, kui tähtis on teede osa vallutamisel, on näiteid ka nüüdisajast. Adolf Hitleri püüdlust teiste rahvaste üle võimu saavutada viis kiiresti edasi tema kiirtee rajamise programm, mille täideviimist alustati 1934. aastal. Ajaloolase Hindley sõnul sai Saksamaa tänu sellele programmile ”maailma esimese mootorsõidukite kiirteedevõrgu”.
Teede ehitamine on omaette teadus
Rooma maamõõtjad kavandasid grooma-nimelise mõõteriista abil teid, mis olid noolsirged. Kiviraiujad raiusid välja kunstipäraseid miilikive ning insenerid määrasid veosele piirraskuse. Teedel oli alus ning tugev teekate. Kuid peamine tegur, mis tagas teede vastupidavuse, oli suurepärane vihmaveerentslite ja -kraavide süsteem, millele aitasid kaasa ka veidi allapoole kalduvad sõidutee ääred ning tee rajamine ümbritsevast maapinnast kõrgemale. Poodides müüdi isegi teedekaarte.
”Kui mõelda roomlaste kui teedeehitajate saavutustele,” ütleb üks ajaloolane, ”ei saa kirjanik hoida end kirjeldamast kõike ülivõrdes, ning üsna tõenäoliselt pole ükski teine minevikus tehtud inimese töö inimkonnale kauem kasu toonud kui Itaalia teed.”
Appiuse tee, mis kulgeb Roomast lõuna poole, on raamatu ”A History of Roads” sõnul ”esimene sillutatud teelõik lääne inimese ajaloos”. See kuulus maantee oli keskmiselt 6 meetrit lai ning sillutatud suurte laavaplokkidega. Kui apostel Paulus vangina Rooma poole teel oli, kõndis ta mööda seda teed, mille mõningad lõigud on kasutusel veel tänapäevalgi (Apostlite teod 28:15, 16).
Paljude arvates olid esimeste Lõuna-Ameerika indiaanlaste teedeehitamisoskused sama imestusväärsed. Ajavahemikus 1200 kuni 1500 ehitasid inkad 16000 kilomeetri pikkuse teedevõrgu, mis ühendas peaaegu 10000000 inimesest koosnevat rahvast. Need teed rajati kõige karmimatesse ja metsikumatesse paikadesse, mida üldse on võimalik ette kujutada, kõrbetesse, vihmametsadesse ning isegi võimsatesse Peruu Andidesse.
”The New Encyclopædia Britannica” kirjutab ühe tee kohta järgmist: ”See Andide tee oli tähelepanuväärne. Tee oli 25 jalga (7,5 meetrit) lai ning kulges käänuliselt ja väikeste kallakutega mööda kõrgeid mäeahelikke. See rajati ka läbi kaljude ning selle toestamiseks ehitati sadade jalgade pikkused tugiseinad. Kuristikud ja lõhed olid täidetud kõva müüritisega ning laiemate mägiojade kohale olid ehitatud villast ning taimekiududest tehtud köitega rippsillad. Enamasti oli teekate kivist ning palju kasutati asfalti sisaldavat materjali.”
Inkad ei kasutanud hobuseid, kuid nende teedevõrk oli ”tõeline jooksurada kuninga sõnumiviijatele”. Üks ajaloolane tähendas: ”Kogu tee ulatuses olid umbes 1,5-miiliste [2 km] vahedega peatuspaigad, kus igaühes oli väike garnison ning seal ootasid oma korda elukutselised jooksjad. Iga jooksuetapp oli piisavalt lühike, et jooksja saaks distantsi kiirelt läbida, ning tänu sellele postiteenistusele, mis töötas nii päeval kui öösel, võttis teate pealinnast Cuzcost 1250 miili [2000 km] kaugusel asuvasse Quito linna viimine aega viis päeva. Seega jooksid sõnumiviijad tavaliselt 15000 jalga [4000 m] ülalpool merepinda asuval teel umbes 10 miili [15 km] tunnis — sellist kiirust ei saavutanud aga kunagi Rooma riiklik postiteenistus.”
Õnnetuste põhjustajad
Kui inimese arterid ummistuvad, võivad sellel kurvad tagajärjed olla. Nii ka teed, mis on inimese elu kergemaks teinud, võivad tiheda liikluse tõttu ummistuda ning elu hoopiski raskemaks muuta. Teed, mis on rajatud vihmametsadesse, kõrbetesse, põõsastutesse ja rahvusparkidesse, teevad kahju elusloodusele. Ja tihtipeale kannatavad ka kohalikud inimesed ning nende metsakodud. Raamat ”How We Build Roads” ütleb: ”Kuigi läbi Amazonase rajatud maantee pidi tooma kasu, hävitas see suured alad vihmametsades ning tõi häda paljudele selle metsaaladel elavatele inimestele, kuna see rikkus ära kogu nende eluviisi.”
Ka linnades toovad maanteed tihtipeale kasu asemel suurt kahju, kuna iga aasta ummistab linnatänavaid üha enam sõidukeid. Lõpuks, kui teedeehitamiseks on piisavalt raha, rajatakse kiirtee. Pikemas perspektiivis soodustab see aga liikluse kasvu, mis omakorda suurendab saastet, mille tagajärjel haigestuvad miljonid inimesed. Lisaks sellele hukkub kogu maailmas igal aastal liiklusõnnetustes ühtekokku ligikaudu 500000 inimest ning veel 12 miljonit on saanud vigastada, mõni neist väga raskelt. Võrdluseks hukkus Esimeses maailmasõjas umbes üheksa miljonit sõdurit. Kuid siis see sõda lõppes. Maanteedel hukkub aga inimesi pidevalt — rohkem kui 1000 inimest päevas, ja nii päevast päeva!
Jah, teed räägivad meist nii mõndagi, need näitavad meie olemust, nii meie tugevaid kui ka nõrku külgi. Need näitavad ka seda, kuidas me suhtume sellesse imelisse planeeti, mis on meie hoolde usaldatud.
[Pilt lk 21]
Appiuse tee, kus reisis apostel Paulus, on ikka veel kasutusel
[Pilt lk 22]
Autoõnnetuste tõttu hukkub kogu maailmas igal aastal umbes 500000 inimest