Usuvabadus — õnnistus või needus?

Ristiusu kirikus on usuvabaduse mõiste väljakujunemisega kaasnenud ränk vaev ja valu. Heidelda on tulnud dogmatismi, eelarvamuste ja sallimatusega. Verised usulised konfliktid on läinud maksma tuhandeid ja tuhandeid inimelusid. Mida me võime sellisest ränkraskest ajaloost õppida?

”TAGAKIUSAMINE läbib ristiusu ajalugu pideva joonena,” kirjutab Robin Lane Fox oma raamatus ”Pagans and Christians”. Algkristlasi nimetati usulahuks (sektiks) ning süüdistati avaliku korra ohustamises (Apostlite teod 16:20, 21; 24:5, 14; 28:22). Tagajärjeks oli see, et mõnesid neist piinati, mõned aga viidi Rooma areenidele, kus metsloomad nad tapsid. Sellisest ägedast tagakiusamisest tingituna astusid mõningad inimesed usuvabaduse kaitseks välja, näiteks tegi seda teoloog Tertullianus (vt. pilti lk. 8). Ta kirjutas aastal 212: ”On põhiline inimõigus, sünnipärane eesõigus, et iga inimene saab omaenda veendumuste kohaselt Jumalat kummardada.”

Aastal 313 tehti Constantinuse valitsemisajal kristlaste tagakiusamisele Rooma maailmas lõpp Milano ediktiga, mis garanteeris usuvabaduse nii kristlastele kui paganatele. Rooma keisririigis sai ”kristluse” seadusega lubatuks tunnistamisest pöördeline sündmus. Ent 340. aasta paiku esitas üks väidetavalt kristlik kirjanik üleskutse paganaid taga kiusata. Lõpuks keelustaski keiser Theodosius aastal 392 Konstantinoopoli ediktiga keisririigis paganluse, nii et usuvabadust tabas enneaegne hingusele minek. Nüüd, mil ”kristlusest” oli saanud Roomas riigiusk, algatas kirik koos riigiga tagakiusamiskampaania, mis kestis sajandeid ning saavutas oma haripunkti veristes ristisõdades 11.—13. sajandini ning julmas inkvisitsiooniliikumises, mis sai alguse 12. sajandil. Need, kes söandasid kanda kinnitanud ortodoksias, dogmade ainuõigsuses kahelda, tembeldati ketseriteks, ning neile korraldati vastavalt tolleaegsele olustikule nõiajaht. Millest olid sellised sammud tingitud?

Usulise sallimatuse ettekäändeks toodi see, et usuline ühtsus on riigi kindlaim alus, usulised erimeelsused aga ohustavad avalikku korda. Inglismaal väitis aastal 1602 üks kuninganna Elizabethi ministreid: ”Riik pole eales kaitstud, kui ta sallib kahte usundit.” Tegelikult oli palju hõlpsam usulised teisitimõtlejad keelustada kui selgitada välja, kas nad kujutavad endast reaalset ohtu riigile või ametlikult tunnustatud usundile. ”The Catholic Encyclopedia” märgib: ”Ei ilmalikud ega kiriklikud võimukandjad teinud vähimatki vahet ohtlike ja ohutute ketserite vahel.” Ent elati muutuste hakul.

Sallivuse vaevarikas sünd

Euroopas sai muutuste katalüsaatoriks murrang, mida põhjustas protestantism, sektantlik liikumine, mis visalt püsima jäi. Jahmatava kiirusega lõhestas protestantlik reformatsioon Euroopa usulistel alusel ning tõi esiplaanile südametunnistuse vabaduse idee. Näiteks õigustas kuulus reformaator Martin Luther aastal 1521 oma vaateid järgmiselt: ”Mu südametunnistus on vangistatud Jumala Sõnasse.” Lõhenemise tagajärjeks oli ka Kolmekümneaastane sõda (1618—1648) — üksteisele järgnenud julmad ususõjad, mis laastasid Euroopa.

Kuid sõja raevutsedes hakkasid paljud mõistma, et konflikt ei vii kuskile. Seepärast üritati sõjamöllus Euroopas edutult seada jalule rahu terve rea ediktidega, näiteks Nantes’i ediktiga Prantsusmaal (1598). Just nende ediktide varal hakkas vähehaaval kujunema välja nüüdisaegne sallivuse mõiste. Algul olid ”sallivusel” negatiivsed alltähendused. ”Kui meil teatud tingimustel tuleks sekte sallida .., oleks see kahtlemata kurjast — tegelikult vägagi kurjast —, ent see poleks mitte nii halb kui sõda,” kirjutas tuntud humanist Erasmus aastal 1530. Sellisest negatiivsest tähendusest tingituna eelistasid mõned, näiteks prantslane Paul de Foix aastal 1561, kõnelda pigem ”usuvabadusest” kui ”sallivusest”.

Ent aja jooksul ei nähtud sallivuses mitte enam kahest kurjast eelistatumat, vaid hoopis vabaduste kaitset. Seda ei peetud enam nõrkusele järeleandmiseks, vaid hoopis garantiiks. Kui usuline pluralism ja õigus teisiti mõelda tõusid nüüdisaegse ühiskonna alusena ausse, tuli fanatismil taanduda.

18. sajandi lõpul hakkas sallivus seostuma vabaduse ja võrdsusega. See väljendus seaduste ja deklaratsioonide näol, mille näiteks on kuulus Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon (1789) Prantsusmaal ning Õiguste Bill (1791) Ameerika Ühendriikides. Kuna need dokumendid hakkasid alates 19. sajandist avaldama mõju liberaalsele mõttesuunale, ei peetud sallivust ja sellest tulenevalt ka vabadust enam mitte needuseks, vaid õnnistuseks.

Suhteline vabadus

Nii kallihinnaline kui vabadus ka poleks, on see vaid suhteline. Kõikide suurema vabaduse nimel kehtestab riik seadusi, mis mõningaid isikuvabadusi piiravad. Viimasel ajal kuuluvad paljudes Euroopa maades vabadusega seotud vaidlusaluste küsimuste hulka ka järgmised küsimused: mil määral peaks valitsuse seadusandlus sekkuma inimese isiklikku ellu? Kui tõhus see on? Kuidas see mõjub vabadusele?

Väitlust üldiste ja isiklike vabaduste üle on valgustanud ründav meedia. Mõningaid usulisi rühmitusi on süüdistatud ajupesus, raha väljapressimises, laste kuritarvitamises ning kõikvõimalikes muudes tõsistes kuritegudes, kusjuures tihti pole selle kohta mingit kindlat tõestusmaterjali. Lood usulistest vähemusrühmitustest on leidnud pressis laialdast kajastamist. Halvustav sõna ”sekt” on nüüd jõudnud igapäevasesse kasutusse. Avaliku arvamuse survel on valitsused koguni koostanud nõndanimetatud ohtlike sektide nimekirju.

Prantsusmaa on uhke oma sallivustraditsiooni ning usu ja riigi lahusoleku üle. Uhkusega kuulutab ta end ”vabaduse, võrdsuse ja vendluse” maaks. Ent usuvabadust käsitleva raamatu ”Freedom of Religion and Belief—A World Report” sõnul on sel maal tuldud välja soovitusega ”viia koolides läbi hariduskampaania, avaldamaks uutele usulistele liikumistele tõhusamat vastupanu”. Kuid paljude inimeste arvates seab taoline samm ohtu usuvabaduse. Kuidas nii?

Mis seab usuvabaduse ohtu

Tõeline usuvabadus eksisteerib vaid juhul, kui riik kõiki seadust austavaid ja sellele kuulekaid usundilisi gruppe võrdselt kohtleb. See pole enam nõnda siis, kui riik meelevaldselt otsustab, milline usurühmitus pole usund, võttes talt eelised, mida riik usunditele garanteerib. ”Usuvabaduse üllast ideest saab vaid sõnakõlks, kui riik võtab endale jultunult õiguse tunnistada usundeid, otsekui väljastaks ta juhilubasid,” märkis aastal 1997 ajakiri ”Time”. Üks Prantsuse apellatsioonikohus kuulutas hiljuti, et selline toimimisviis ”viib kas teadlikult või teadmatult totalitarismini”.

Põhivabadused on ohus ka siis, kui meediamonopol on ühe rühmituse käes. Kahjuks võib sellist arengusuunda näha paljudes maades. Püüdes näiteks määratleda, mis on usuliselt õige, on sektidevastased organisatsioonid võtnud endile süüdistaja, kohtuniku ja vandekohtu rolli ning püüdnud seejärel oma erapoolikuid vaateid avalikkusele meedia kaudu peale suruda. Kuid nagu märgib prantsuse ajaleht ”Le Monde”, ilmutavad need organisatsioonid mõnikord ”sedasama sektantlust, mille vastu nad peaksid võitlema, ning võtavad enestele riski luua ”nõiajahi” õhustik”. Ajaleht küsis: ”Kas usundiliste vähemusgruppide sotsiaalne häbimärgistamine ei sea mitte .. ohtu põhivabadusi?” Ajakirjas ”Zeitschrift für Religionspsychologie” tsiteeritud Martin Kriele leidis: ”Sektidele korraldatav nõiajaht tekitab enam muret kui ”niinimetatud sektide ja psühhogruppide paljusus”. Otse öeldes: kodanikud, kes seadusest üle ei astu, tuleks jätta rahule. Ka Saksamaal peaks usk ja ideoloogia olema vaba ja jääma vabaks.” Vaadelgem ühte näidet.

”Näidiskodanikud” tembeldatakse ohtlikeks

Milline usundiline rühmitus oli populaarses hispaania ajalehes ”ABC” tsiteeritud katoliku autoriteetide arvates ”sektidest kõige ohtlikum”? Ehk on üllatav teada saada, et ”ABC” kõneles Jehoova tunnistajatest. Kas on neile esitatud süüdistustel mingi erapooletu, objektiivne alus? Pangem tähele järgnevaid teistest allikatest pärit arvamusavaldusi.

”Tunnistajad õpetavad inimesi maksma ausalt oma makse, mitte osalema sõjas või ettevalmistustes sõjaks, mitte varastama ning üldkokkuvõttes järgima elustiili, mis juhul, kui ka teised selle omaks võtaksid, tõstaks tsiviliseeritud ühiselu taset.” (Sergio Albesano, ”Talento”, november-detsember 1996.)

”Vastupidiselt teatud puhkudel ringi liikunud õelale laimule ei näe ma [Jehoova tunnistajates] mitte kõige vähematki ohtu riigi institutsioonidele. Nad on rahuarmastavad, kohusetundlikud ning võimudesse lugupidavalt suhtuvad kodanikud.” (Belgia parlamendisaadik.)

”Jehoova tunnistajad väärivad tunnustust kui kõige ausamad inimesed Saksa Liitvabariigis.” (Saksa ajaleht ”Sindelfinger Zeitung”.)

”[Jehoova tunnistajaid] võiks pidada näidiskodanikeks. Nad maksavad hoolsalt makse, hoolitsevad haigete eest, võitlevad kirjaoskamatuse vastu.” (USA ajaleht ”San Francisco Examiner”.)

”Püsivate abielusuhete säilitamisel on Jehoova tunnistajatel rohkem edu kui ühtegi teise uskkonda kuulujatel.” (”American Ethnologist”.)

”Aafrika maade kodanikkonnast on Jehoova tunnistajad ühed ausameelsemad ja kohusetundlikumad.” (Dr Bryan Wilson, Oxfordi ülikool.)

”Sellesse usundisse kuulujad on aastakümnete jooksul teinud suure panuse südametunnistuse vabaduse piiride laiendamise heaks.” (Nat Hentoff, ”Free Speech for Me—But Not for Thee”.)

”Nad on .. teinud märkimisväärse panuse meie demokraatia kõige suuremate väärtuste alalhoidmiseks.” (Professor Charles Samuel Braden, ”These Also Believe”.)

Nagu eeltoodud tsitaadid näitavad, peetakse Jehoova tunnistajaid kõikjal maailmas eeskujulikeks kodanikeks. Lisaks tuntakse neid tasuta piibliharidustöö poolest ja pereväärtuste edendamise poolest. Nende kirjaoskuskursustelt on saanud abi sajad tuhanded inimesed, samal ajal kui nende aastakümnete pikkune humanitaartegevus on olnud eeskätt just Aafrikas abiks tuhandetele inimestele.

Tähtis on objektiivsus

Ühiskonnas on arvukalt jultunud inimesi, kes peavad jahti süütutele ohvritele. Järelikult on siis, kui tegemist on väidetega religiooni kohta, tarvis ilmutada erilist valvsust. Ent kas ikka on asi objektiivsuses ja usuvabaduse edendamises, kui mõned ajakirjanikud objektiivsete asjatundjatega konsulteerimise asemel tuginevad informatsioonile, mis tuleb kirikutelt, kes näevad oma liikmete arvu kahanemas, või sektidevastastelt organisatsioonidelt, kelle objektiivsus on vägagi küsitav? Näiteks tunnistas ajaleht, kus Jehoova tunnistajaid nimetati ”sektidest kõige ohtlikumaks”, et määratlused pärinevad ”[katoliku] kiriku ekspertidelt”. Lisaks märkis üks prantsuse ajakiri, et oletatavaid sekte käsitlevate artiklite enamik pärineb sektidevastastelt organisatsioonidelt. Kas tundub see olevat kõige erapooletum objektiivse informatsiooni hankimise viis?

Inimese põhiõigustega tegelevad rahvusvahelised kohtud ja organisatsioonid, näiteks ÜRO, ütlevad, et ”usundi ja sekti piiritlus on liiga kunstlik, et sellega nõustuda võiks”. Miks siis ikka kasutavad mõned visalt halvustavat sõna ”sekt”? See on täiendav tõend, et usuvabadus on ohus. Kuidas siis saab seda põhivabadust kaitsta?

[Kast/pildid lk 8]

Usuvabaduse kaitsjad

Eriti valjult hakkasid kõlama hüüded usuvabaduse kaitseks 16. sajandi Euroopas usukonfliktiga kaasnenud veresauna taustal. Need taotlused on väitluses usuvabaduse üle ikka veel asjakohased.

Sébastien Chateillon (1515—1563): ”Mis on ketserlik? Ma ei leia midagi muud kui seda, et me peame ketseriteks kõiki neid, kes pole meiega sama meelt. .. kuigi inimest võidakse ühes linnas või piirkonnas pidada tõsiusklikuks, peetakse teda teises linnas või piirkonnas ketseriks.” Chateillon, kuulus prantsuse piiblitõlkija ning energiline sallivuse kaitsja, puudutas üht põhiküsimust väitluses usuvabaduse teemal: kes siis on see ketseri kindlaksmääraja?

Dirck Volckertszoon Coornhert (1522—1590): ”Me võime lugeda, et minevikus .. rikkusid oma tõesõnadega [ühiskonna] rahu Jeruusalemmas koguni Kristus ise ja hiljem Euroopas paljud märtrid .. Väljend ”rikkusid rahu” vajab täpsemat ja selgemat definitsiooni.” Coornhert väitis, et usulisi erimeelsusi ei tohiks võrdsustada avaliku korra rikkumisega. Ta küsis: kas tõesti ohustavad avalikku korda need, kes seadusest täpselt kinni peavad ning seda austavad?

Pierre de Belloy (1540—1611): On ”rumal uskuda, et usuline eripalgelisus tekitab ja kasvatab riigis rahutusi”. Belloy, prantsuse jurist, kes tegi oma kirjatööd ususõdade (1562—1598) ajal, väitis, et harmoonia riigis ei põhine usulisel ühetaolisusel, välja arvatud muidugi juhul, kui valitsus on usulise surve all.

Thomas Helwys (u. 1550—u. 1616): ”Kui alamad on kuulekad ja peavad kõigist inimese seadustest ustavalt kinni, pole [kuningal] neilt rohkem midagi nõuda.” Helwys, üks inglise baptistide liikumise rajajaid, kirjutas mõttega toetada kiriku lahutamist riigist ning kutsus kuningat üles tagama kõigile kirikutele ja sektidele usuvabadust ning rahulduma tsiviilvõimuga oma rahva ja valduste üle. Tema kirjutisi läbis praegugi aktuaalne küsimus: mil määral peaks riik kontrollima usuelu?

Anonüümne autor (1564): ”Südametunnistuse vabaduse edendamiseks ei piisa vaid sellest, et lubatakse inimesel keelduda viljelemast religiooni, mida ta heaks ei kiida, liiatigi kui seda, mida ta heaks kiidab, on keelatud vabalt viljelda.”

[Pildid]

Tertullianus

Chateillon

De Belloy

[Allikaviide]

Kõik fotod: © Cliché Bibliothèque Nationale de France, Paris