Lugejate kirju

Vaesuse lõpp. Suur tänu teile 1998. aasta 8. juuni ”Ärgake!” numbris ilmunud artiklisarja eest ”Vaesusele tuleb peagi lõpp”. See aitas mul tõesti näha olukordi õiges perspektiivis ja ma sain aru, et mul on kaeblev hoiak. Olen töötu ning mul on vähe raha, mida kulutada. Mõtlesin, et olen sattunud vaesusse. Aga vaevalt küll, et olen. Need artiklid näitasid, et on inimesi, kellel on palju raskem toime tulla kui minul. Peaksin olema tänulik kõige eest, mis mul juba on: toit, riided, hea tervis, ning mis kõige tähtsam — Jehoova. Ootan pikisilmi aega, mil vaesusele tuleb lõpp. Olen kindlalt otsustanud pidevalt Jehoova Kuningriiki otsida ja kaeblemise lõpetada.

C. W., Uus-Meremaa

Tsölibaat. Olen teie ajakirju lugenud juba mitu aastat. Pean ütlema, et ma pole nõus teie ühekülgsete väidetega, mis te esitate katoliku kiriku doktriinide kohta artiklis ”Piibli seisukoht: kas kristlikud jumalateenijad peavad järgima tsölibaadi nõuet?” (8. juuni 1998). Katoliku kirikus pole mingit ”pealesunnitud tsölibaati”! On ainult vabatahtlikult valitud tsölibaat, mis on mingisse ametisse astumise eeltingimuseks. Kui keegi väidab, et teda sunniti tsölibaadiga nõustuma, siis ta valetab.

R. G., Saksamaa

Meie arvates on väljend ”pealesunnitud tsölibaat” ja märkus, et inimesi sunnitakse tsölibaadiga nõustuma, kaks täiesti eri asja. Kui näiteks mingi ettevõte kehtestab riietuse osas reeglid ja võtab tööle ainult need inimesed, kes neid järgivad, ent vallandab need, kes neid ei järgi, siis võib öelda, et selles ettevõttes kehtivad ”pealesunnitud” riietumisreeglid. Sama loogika põhjal võib õigustatult öelda, et ka katoliku preestrite tsölibaat on ”pealesunnitud”. Kuid meie artikkel rõhutab peamiselt seda, et kristlikelt jumalateenijatelt tsölibaadi nõudmisel puudub piibliline alus (1. Timoteosele 3:2). Ja kaugel sellest, et kritiseerida neid, kes langetavad vabatahtlikult otsuse vallaspõlve kasuks, märkis artikkel, et see on ”osutunud mõnede jaoks tasutoovaks ja vaimselt rahuldustpakkuvaks eluviisiks”. (Toim.)

Pidin valima kahe isa vahel. Mulle õpetas Jumala Sõna tõde üks koolikaaslane, kui olin 14-aastane. Mu vanemad, eriti isa, olid selle vastu, et ma Piiblit uurin. Õnneks ei visanud ta mind kunagi kodust välja, kuigi ta ähvardas seda teha. Pidasin vastu ja mind ristiti viie aasta eest. Nii nagu see vend selles artiklis (8. juuni 1998), loodan ka mina, et ühel päeval võtavad mu vanemad omaks minu piiblilise lootuse elada Jehoova uues õiglases maailmas.

W. S. L., Brasiilia

Mulle tulid pisarad silma, kui ma seda artiklit lugesin. Isa on mu uskumuste veendunud vastane. Ehkki me saame vahetevahel teineteisega rahulikult rääkida, kardan ma iga kord, kui Piiblist või Jehoova tunnistajatest juttu tuleb, et ta läheb marru. Ta on mulle mitu korda kallale tulnud. Kuid see artikkel andis mulle tublisti julgust isegi nii pingelises olukorras vankumatuks jääda.

I. H., Saksamaa

See artikkel puudutas mind väga sügavalt. Kuna ma kasvasin üles usuliselt lahkmeelses peres, mõistan hästi neid emotsionaalseid piinu, mida see noormees pidi tundma, kui tal nii raske valik tuli teha.

A. M., Itaalia

Fibromüalgia. Olen teile väga tänulik artikli eest ”Fibromüalgia. Mis see on? Kuidas sellega elada?” (8. juuni 1998). Mul on olnud fibromüalgia kuus aastat. Teie artikkel on põhjalik ja täpne. Ning kastis toodud piiblikohad julgustasid mind väga palju.

N. M., Ameerika Ühendriigid

Lugejad osutasid sellele artiklile märkimisväärset vastukaja. Mõnes tulevases numbris saame loodetavasti rohkem kommentaare avaldada. (Toim.)