Piibli seisukoht
Kuidas peaksid kristlased suhtuma missasse?
HARDAD katoliiklased nõustuvad paavst Johannes Paulus II-ga, kes ajalehe ”The New York Times” sõnul hiljuti ”kinnitas taas, et kirik peab katoliiklase puudumist missalt patuks”. Mis on missa? Kas kirik ja Piibel käsitlevad seda ühtemoodi?
Oma raamatus ”Things Catholics Are Asked About” defineeris katoliku preester Martin J. Scott missat järgnevalt: ”Missa on Kristuse ihu ja vere veretu ohverdamine. Kolgatal tõi Kristus vereohvri. Missal tuuakse põhiliselt sama ohver kui ristil. See pole mingi kõnekujund, metafoor ega liialdus.” Ta jätkab: ”Missal tuuakse Jumala Poeg otsekui alla meie altarile ning ohverdatakse seal jumalusele.”
Kas missa põhineb Pühakirjal?
Siirad katoliiklased usuvad, et missa põhineb Pühakirjal. Tõendina viitavad nad Jeesuse öeldud sõnadele sündmusel, mida üldiselt tuntakse viimase õhtusöömaajana. Kui Jeesus jagas oma apostlitele leiba ja veini, sõnas ta leivale osutades: ”See on minu ihu.” Veinile osutades ütles ta: ”See on minu veri” (Matteuse 26:26—28). Katoliiklased usuvad, et kui Jeesus need sõnad lausus, muutiski ta tegelikult leiva ja veini oma ihuks ja vereks. Ent ”New Catholic Encyclopedia” (1967) märgib: ”Me ei peaks võtma neid sõnu ”see on minu ihu” ja ”see on minu veri” liiga sõnasõnaliselt. [——] Sest sellistes lausetes nagu ”lõikus on maailma-ajastu lõpp” (Mt 13.39) või ”mina olen tõeline viinapuu” (Jh 15.1) on selle [verbi ”olema”] mõte vaid tähendama või kujutama.” Seega möönab isegi see autoriteetne entsüklopeedia, et Matteuse 26:26—28 sõnastus ei tõesta, et leib ja vein muudeti viimasel õhtusöömaajal sõnasõnaliselt Jeesuse ihuks ja vereks.
Mõnele võivad siinkohal meelde tulla Jeesuse sõnad: ”Mina olen elav leib, mis taevast on alla tulnud. [—] Kes sööb minu liha ja joob minu verd, sel on igavene elu” (Johannese 6:51, 54). Mõned, kes kuulsid neid Jeesuse ütlusi, võtsid neid sõna-sõnalt ning olid rabatud (Johannese 6:60). Võiksime aga küsida: kas Jeesus muutis sel korral oma ihu leivaks? Kindlasti mitte! Ta rääkis piltlikult. Ta võrdles end leivaga, sest oma ohvri kaudu annab ta inimestele elu. Johannese 6:35, 40 näitab selgelt, et söömine ja joomine tähendab siinkohal usu ilmutamist Jeesusesse Kristusesse.
Kuna missa on katoliku kiriku põhiriitusi, õpetusi, siis võiks ju arvata, et see põhineb Pühakirjal. Nii see aga pole. ”The Catholic Encyclopedia” (1913. aasta väljaanne) selgitab: ”Meie õpetuse peamiseks allikaks on .. traditsioon, mis juba kõige varasemast ajast alates kuulutab, et missaohvril on palveohvri väärtus.” Tõesti, roomakatoliku missa põhineb traditsioonil, mitte Piiblil.
Kui mõni traditsioon läheb vastuollu Piibliga, siis ei kiida Jumal seda heaks, ükskõik kui siiralt seda ka ei järgita. Jeesus heitis oma aja religioonijuhtidele ette: ”Te olete Jumala sõna tühjaks teinud oma pärimuse pärast” (Matteuse 15:6). Kuna Jeesus hindas Jumala Sõna kõrgelt, siis uurigem missa pidamise õpetust Pühakirja valgusel.
Kui sageli ohverdatakse Kristust?
Katoliku kirik õpetab, et nii sageli kui missat peetakse, ohverdatakse ka Jeesus; kuigi samas väidetakse, et tegelikult Jeesus ei sure ning et see ohver on veretu. Kas see on Piibliga kooskõlas? Pane tähele Heebrealastele 10:12, 14 sõnu: ”Tema [Jeesus], kui ta üheainsa ohvri oli viinud pattude eest, on istunud jäädavalt Jumala paremale käele. Sest ühe ohvriga on ta jäädavalt teinud täiuslikeks need, keda pühitsetakse.”
Siiras katoliiklane võib aga esitada vastuväite: ”Kas Jeesus ei pea end mitte sageli ohverdama? Me ju kõik eksime palju.” Piibel vastab sellele kirjakohas Heebrealastele 9:25, 26 sõnadega: ”[Kristus ei pidanud] ennast mitu korda ohverdama, .. ta [on] maailmaajastute lõpul korra ilmunud, et oma ohvriga kaotada patt.” Pane tähele, et Kristus ei pidanud ”ennast mitu korda ohverdama”. Tekstis Roomlastele 5:19 selgitab apostel Paulus: ”Otsekui tolle ühe inimese [Aadama] sõnakuulmatuse läbi paljud on saanud patuseks, nõnda saavad ka selle ühe inimese [Jeesuse] sõnakuulelikkuse läbi paljud õigeks.” Aadama ühe sõnakuulmatu teo tõttu oleme kõik surma võimuses; Jeesuse ühe lunastusteo alusel saavad kõik, kes sellesse ohvrisse usku ilmutavad, juba praegu oma patud andeks ning tulevikus igavese elu.
Mis tähtsust on sellel, kas ohverdati Jeesus üks kord või ohverdatakse teda tihti? Sellesse küsimusse suhtumisest ilmneb, kuivõrd hinnatakse Jeesuse lunastusohvri väärtust. See on suurim kunagi toodud and — nii hinnaline ja täiuslik, et seda pole vaja kunagi uuesti tuua.
Jeesuse ohver väärib kindlasti meelespidamist. Kuid üks asi on mingit sündmust meeles pidada, hoopis teine asi seda korrata. Näiteks abielupaar, kes tähistab oma pulma-aastapäeva, võib meenutada abiellumispäeva, ilma et nad tegelikult seda tseremooniat kordaksid. Iga aasta pühitsevad Jehoova tunnistajad Jeesuse surma-aastapäeva, tehes seda Jeesuse käsu järgi tema ”mälestuseks”, mitte teda uuesti ohverdades (Luuka 22:19). Lisaks püüavad need kristlased terve aasta jooksul arendada Jeesuse Kristuse kaudu lähedasi suhteid Jehoova Jumalaga, viies oma elu, teod ning uskumused kooskõlla Pühakirjaga.
Tihti tuleb selleks muuta oma mõtteviisi. Ent tunnistajaid rõõmustab teadmine, et kui nad järgivad lojaalselt pigem Jumala Sõna kui inimeste traditsioone, toob see neile õnnistusi. Ning kui nad ilmutavad usku Jeesuse ohvriverre, mis valati üks kord kõigi eest ligi kaks tuhat aastat tagasi, puhastab see neid kõigest patust (1. Johannese 1:8, 9).
[Pilt lk 26]
Missa St. Giles’is (detail)
[Allikaviide]
Erich Lessing/Art Resource, NY