Piibli seisukoht

Miks on abielus oluline religioosne ühtsus

PERE istub laua taha, et õhtust sööma hakata. Samal ajal kui isa söögipalvet loeb, palvetab ema mõttes teise jumala poole. Teises peres käib naine kirikus, tema mees aga sünagoogis. On peresid, kus üks vanem räägib lastele jõuluvanast, teine aga hanukka’st.

Hiljuti korraldatud uuringute tulemused näitavad, et sellised olukorrad on muutunud tavaliseks, kuna üha rohkem sõlmitakse abielusid teise religiooni kuuluva inimesega. Üks uurimus näitab, et praegu abiellub Ameerika Ühendriikides 21 protsenti katoliiklastest, 30 protsenti mormoonidest, 40 protsenti muhameedlastest ja rohkem kui 50 protsenti juutidest teist usku inimesega. Kui mõelda sajandeid kestnud religioonidevahelisele vaenulikkusele, peavad mõned eri usku inimeste abiellumist võiduks sallimatuse üle. Üks ajalehe kolumnist kirjutas: ”Igasugused abielud annavad põhjust rõõmustamiseks, olgu need siis sõlmitud eri rassi, klassi või religiooni kuuluvate inimeste vahel.” Kas see on ka Piibli seisukoht?

Olgu märgitud, et Piibel ei toeta rassilisi ega etnilisi eelarvamusi. Jumala Sõna edendab rassilist erapooletust. Apostel Peetrus ütles selle kohta selgelt: ”Ma mõistan tõesti, et Jumal ei tee vahet isikute vahel, vaid kõige rahva seast on see, kes teda kardab ja teeb õigust, tema meele järgi” (Apostlite teod 10:34, 35). Siiski ütleb Piibel, et Jehoova tõelised teenijad peaksid abielluma ’vaid Issandas’ (1. Korintlastele 7:39). Miks?

Abielu eesmärk

Jumal tahtis, et abielu oleks eriliselt lähedane side (1. Moosese 2:24). Kui Jumal pani abielukorraldusele aluse, oli tal mõttes rohkem kui vaid see, et inimesel oleks kaaslane. Andes esimesele inimpaarile ülesandeks kasvatada lapsi ja hoolitseda maa eest, näitas ta, et nad peavad tema tahte täitmiseks lähedast koostööd tegema (1. Moosese 1:28). Peale selle, et mees ja naine Jumalat teenides üksteisele kaaslust pakkusid, pidid nad ka lähedased partnerid olema, ja seda kestvalt. (Võrdle Malakia 2:14.)

Sellisele partnerlusele Jeesus vihjaski, kui ta lausus järgmised tuntud sõnad: ”Nõnda ei ole nad siis enam kaks, vaid on üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte [”ikkesse”, UM] pannud, seda inimene ärgu lahutagu!” (Matteuse 19:6). Jeesus kasutas metafoorilist keelt, võrdlemaks abieluliitu ikkega, mis hoiab koos kahte veolooma, kes veavad ühist koormat. Mõtle, mida tähendaks see, kui kaks ühe ikke all olevat looma püüaksid eri suunas liikuda! Niisuguses olukorras võivad olla ka need, kes abielluvad inimesega, kellel ei ole tõelist usku. Nad pingutavad, et elada kooskõlas Piibli põhimõtetega, nende kaasad teevad neile aga vastutööd. Piibel ütleb sobivalt: ”Ärge hakake võõras ikkes vedama ühes uskmatutega” (2. Korintlastele 6:14).

Õnnelikum abielu

Ühtsus tõelises jumalateenimises võib abielusidemeid suuresti tugevdada. Üks kirjanik kommenteeris: ”Ühtsus jumalateenimisel on terve ja õnneliku abielu peamisi tunnuseid.” Koguja 4:9, 10 ütleb: ”Parem on olla kahekesi kui üksi, sest neil on oma vaevast hea palk: kui nad langevad, siis tõstab teine oma kaaslase üles!”

Kui kristliku abielupaari elu keskpunktiks on Jumala teenimine, pole nad ühendatud üksnes füüsilises mõttes, vaid ka vaimulikus mõttes. Kui nad koos palvetavad, Jumala Sõna uurivad, kaaskristlastega koos käivad ning oma usku teistega jagavad, kujuneb nende vahel vaimulik side, mis neid üksteisega palju lähedasemaks muudab. Üks kristlik naine kommenteeris: ”Tõeline jumalateenimine on eluviis. Ma ei suuda kujutada ette, et võiksin abielluda kellegagi, kelle elu aluseks pole samad põhimõtted kui minul.” (Võrdle Markuse 3:35.)

Need, kes abielluvad Issandas, võivad oodata seda, et nende kaasa jäljendab käitumises Jeesuse eeskuju. Kristlikud abielumehed peavad kohtlema oma naist armastavalt, nii nagu Jeesus kohtles kogudust. Kristlikud naised peavad aga oma meest austama (1. Korintlastele 11:3; Efeslastele 5:25, 29, 33). Kristlased ei tee seda üksnes soovist meeldida oma abikaasale, vaid ka selleks, et olla meelepärased Jumalale, kellele abielupaarid annavad aru selle eest, kuidas nad üksteist kohtlevad (Malakia 2:13, 14; 1. Peetruse 3:1—7).

Samuti aitavad ühesugused uskumused kristlikel abielupaaridel rahulikult erimeelsusi lahendada. Piibel soovitab kristlastel pöörata tähelepanu sellele, ”et ükski ei vaata[ks] selle peale, mis on tulus temale, vaid ka selle peale, mis on tulus teistele” (Filiplastele 2:4). Hoolimata oma isiklikest eelistustest otsivad kaasad, kellel on ühesugune usk, igasuguste erimeelsuste lahendamiseks abi Jumala Sõnast (2. Timoteosele 3:16, 17). Sel viisil järgivad nad Piibli nõuannet kristlastele olla ”kokku liidetud samas meeles” (1. Korintlastele 1:10; 2. Korintlastele 13:11; Filiplastele 4:2).

Külgetõmme ja ühised väärtushinnangud

Kahtlemata on abieluks vaja rohkem kui ühist usku. Üheks vajalikuks teguriks on mõlemapoolne külgetõmme (Ülemlaul 3:5; 4:7, 9; 5:10). Kuid abielu püsimajäämiseks on vaja ka ühiseid väärtushinnanguid. Raamatu ”Are You the One for Me?” sõnul on nendel abielupaaridel, kellel on samasugused väärtushinnangud, palju suuremad võimalused rajada õnnelik, harmooniline ja kestev suhe kui neil, kellel need puuduvad.

Kahjuks on asjad nii, et inimesed, kes tunnevad vastastikust külgetõmmet, võivad tõsiseid erimeelsusi enne abiellumist ignoreerida. Võrdluseks võiksid mõelda selle peale, et ostad maja lihtsalt sellepärast, et see on ilus. Alles pärast seda, kui oled sellesse majja sisse kolinud, saad teada, et selle vundament pole kindel. Kuid ebakindla vundamendi tõttu muutuvad maja kõik muud ilusad küljed tegelikult tähtsusetuks. Nii võib ka kellelegi meeldida teise usku kuuluv inimene, kes näib temaga kokku sobivat, kuid alles pärast abiellumist selgub, et nende suhetel on tõsised puudused.

Mõtle mõningate raskuste peale, mis võivad sellistes abieludes hiljem esile kerkida. Kus hakkab pere Jumalat kummardamas käima? Millist usku hakatakse lastele õpetama? Millist religiooni hakkab pere rahaliselt toetama? Kas nõuab üks abikaasa, et ta saaks pidada teatud religioosseid tavasid ja pühasid, mida teine abielupool peab paganlikuks? (Jesaja 52:11.) Igas abielus on vajalik see, et kumbki pool end teisega mõistlikul viisil kohandaks; siiski on Piibli põhimõtete suhtes kompromissi tegemine — isegi siis, kui seda tehakse abielu päästmiseks — Jumalale vastuvõetamatu. (Võrdle 5. Moosese 7:3, 4; Nehemja 13:26, 27.)

Et säilitada abielus rahu, tegelevad mõned abielupaarid religioosselt lahkmeelses peres oma usuga üksi. Seetõttu tekib kahjuks mehe ja naise vahele vaimulikus mõttes lõhe. Üks kristlik naine, kes oli abielus mehega, kes ei jaganud tema uskumusi, jutustas: ”Kuigi olime abielus 40 aastat, ei tundnud tegelikult mu mees mind.” Kuid abielus, kus mõlemad partnerid kummardavad Jumalat ”vaimus ja tões”, on Jumal kesksel kohal. Nagu Piibel poeetiliselt ütleb, ”kolmekordset lõnga ei kista katki nii kergesti” (Johannese 4:23, 24; Koguja 4:12).

Mida õpetada lastele?

Mõned, kes kaaluvad abielu inimesega, kes on teist usku, võivad mõelda, et nad lubavad oma lastel tegeleda mõlema usuga ning lasevad siis neil endil valida, millisesse religiooni nad kuuluda tahavad. On tõsi, et mõlemal abikaasal on nii seaduslik kui ka moraalne õigus oma lastele usulist õpetust anda ning lasta neil lõpuks oma valik teha.a

Piibel õpetab lapsi kuuletuma mõlemale vanemale Issandas (Efeslastele 6:1). Õpetussõnad 6:20 annab selle mõtte edasi järgmiselt: ”Pea, mu poeg, oma isa käsku ja ära hülga oma ema juhatust!” Kui lapsi kasvatavad vanemad, kellel on ühised uskumused, ei õpetata neile vastuolulisi õpetusi, ning seega on neil ”üks Issand, üks usk, üks ristimine” (Efeslastele 4:5; 5. Moosese 11:19).

Tõeliselt Issandas

Kui ühised väärtushinnangud on üheks õnneliku abielu võtmeks, kas oleks siis tark abielluda ükskõik kellega, kes end kristlaseks peab? Piibel annab sellele küsimusele vastuse: ”Kes ütleb enese [Jeesuse] sisse jäävat, see on ka kohustatud elama niisugust elu nagu tema elas” (1. Johannese 2:6). Niisiis otsib kristlane, kes soovib abielluda, sellist kaaskristlast, kes püüab tõesti Jeesuse eeskuju järgida. See inimene on juba Jumalale pühendunud ja ristitud. Ta jäljendab Jeesuse armastavat isiksust ning tema indu Jumala Kuningriigi kuulutamises. Nii nagu Jeesuse, on ka tema elus kõige tähtsamal kohal Jumala tahte täitmine (Matteuse 6:33; 16:24; Luuka 8:1; Johannese 18:37).

Need, kes soovivad abielluda, kuid ootavad kannatlikult, et leiaksid endale sobiva partneri Jumala teenijate hulgast, panevad Jumala tahte täitmise oma elus esikohale ning see muutub nende jaoks harjumuseks. Tänu sellele võivad nad ehk ükskord õnnelikus ja rahuldustpakkuvas abielus olla (Koguja 7:8; Jesaja 48:17, 18).

[Allmärkus]

[Kast lk 20]

Abi religioosselt lahkmeelsetele peredele

Paljud tänapäeva pered on religioosselt lahkmeelsed, milleks võib olla mitmesuguseid põhjusi. Mõned inimesed võisid valida abikaasa, kes kuulub teise usku. Paljud abielupaarid olid aga alguses ühte usku, hiljem aga võttis üks neist omaks teise usu. Võib olla veel teisigi põhjusi, miks pered on religioosselt lahkmeelsed. Ükskõik milline see põhjus ka poleks, ei tohi abielutõotust rikkuda ega seda tähtsusetuks pidada lihtsalt sellepärast, et teine abielupool on teist usku. Piibel austab abielu pühadust ning püsivust isegi sel juhul, kui abikaasad ei ole ühte usku (1. Peetruse 3:1, 2). Apostel Paulus kirjutas: ”Kui ühel vennal on uskmatu naine ja naine heal meelel tahab elada temaga, siis ta ärgu hüljaku teda” (1. Korintlastele 7:12). Piibli nõuanded võivad aidata kõikidel abielupaaridel, kes neid ellu rakendavad, tunda rõõmu rahulikest suhetest, kus valitseb armastus ja lugupidamine (Efeslastele 5:28—33; Koloslastele 3:12—14; Tiitusele 2:4, 5; 1. Peetruse 3:7—9).