Plataia lahing — ”karu” surutakse põlvili

”ÄRGAKE!” KREEKA-KORRESPONDENDILT

HARVAD templivaremed. Mahajäetud raidkivid ja kruusarajad. Tühi tasandik keset eelmäestikku Asopóse jõe kallastel Kreekas Ateenast 50 kilomeetrit loodes.

Mitte miski ei osuta tõsiasjale, et me seisame just selles paigas, kus umbes 2500 aastat tagasi etendus Pärsia-Kreeka relvakonflikti viimaseid vaatusi. Siin leidis aset üks Pärsia sõdade suuremaid maismaalahinguid — Plataia lahing.

Viited vastasseisule

Otsekui meisterlik stsenaarium, rääkisid Piibli prohvetiennustused juba sajandeid varem maailmariikide tõusust ja langusest. Vastavalt prohvetiennustustele haaras karu ja jäärana kujutatud Meedia-Pärsia maailmariik oma peamistes ekspansionistlikes püüdlustes enda valdusse järjest läänepoolsemaid territooriume (Taanieli 7:5; 8:4). Ent sõjakäigul Kreeka vastu said kuningas Dareios I juhitud väed aastal 490 e.m.a. Maratoni all hävitavalt lüüa. Neli aastat hiljem Dareios suri.

Edasi rääkis Taanieli prohvetiennustus sellest, et ”kolm kuningat tõuseb Pärsias”, misjärel neljas Pärsia kuningas ’paneb kõik liikuma Kreeka kuningriigi vastu’. Ilmselt oli selleks kuningaks Dareiose poeg Xerxes (Taanieli 11:2). Üritades Pärsia kaotust Maratoni all tasa teha, koondas Xerxes aastal 480 e.m.a. Mandri-Kreeka vastu tohutud sõjajõud. Ent pärast ränkade kaotuste hinnaga saavutatud võitu Termopüülide juures said ta väed kibeda kaotuse osaliseks Salamises.a

Mardonios — kas võitleja vastu tahtmist?

Kitsikusse sattunud Xerxes läks kiiruga ära Lüüdiasse, jättes vilunud sõjamehe Mardoniose käsutusse oma 300000 meest ülesandega vallutatud Kreeka aladel korda hoida. Mardonios läkitas oma talvekorterist Tessaaliast Ateenasse saadiku ettepanekuga anda üleüldiselt armu, ehitada põletatud templid taas üles, ennistada territoorium ja tagada võrdne allianss autonoomse vabalinnana. Ent ateenlased lükkasid ettepaneku tagasi ja pöördusid sõjalise abi saamiseks Sparta poole.

Mardoniose kreeklastest poolehoidjad andsid talle nõu tõrksatest kreeklastest jagusaamiseks nende juhid ära osta. Kuid Mardonios pidas taolisi meetmeid põlastusväärseks. Ta üritas ikka veel hoiduda otsesest kokkupõrkest kreeklastega ning pakkus taas ateenlastele alistumist soodsatel tingimustel. Need aga keeldusid visalt.

Lõppvaatus

Niisiis etendus Pärsia ja Kreeka vahelise vastasseisu lõpuepisood augustis aastal 479 e.m.a. Plataias. Seal seisis umbes 40000 kreeka jalaväelast — ateenlased, spartalased ja teiste kreeka linnade väeosad — Sparta väejuhi Pausaniase juhtimisel vastamisi Mardoniose 100000 vägeva sõdalasega.

Kolm nädalat pidasid nende kahe armee põhiväed otsest kokkupõrget vältides Asopóse jõe kallastel tulemusteta eelvõitlust. Legendi järgi olid selgeltnägijad ennustanud kummalegi armeele võitu, kui nad kaitsepositsioonile jäävad. Ent Pärsia ratsavägi kimbutas kreeklasi vahetpidamata ning võttis vangi olulise moonavoori ja mürgitas kreeklastele elutähtsad joogiveekaevud.

Mardoniose arvates oli sõja lõpp käega katsuda. Kuid Pärsia väepealik oli vastase võitlusvõimet alahinnanud. Seda väejuhti ahvatles lootus saavutada kohene ja silmapaistev võit. Nõnda siis viiski ta oma armee kiiresti üle jõe ning alustas rünnakut.

Pärslased seadsid oma punutud kilbid kaitsemüüriks ning külvasid selle varjust vastased noolerahega üle. Pärslaste kreeklastest liitlased tungisid peale 8000 ateenlasele, samal ajal kui Mardoniose põhiväed ründasid 11500 spartalast. Et kaitsta end noolekülvi eest, kummardusid spartalased oma kilpide taha. Seejärel aga asusid nad korrapärase faalanksina vasturünnakule. Varustatuna pikemate odade ja kindlama turvisega, tungisid nad otsustavalt pärslastele peale.

Segadusseaetud pärslased taandusid. Vahepeal olid ateenlased reeturitest kreeklastest võitu saanud. Mardoniose armee kiirustas oma ratsaväe kaitse all teisele poole jõge tagasi. Mardonios löödi sadulast maha ning surmati. Oma pealiku kaotanud Pärsia armee lagunes laiali ja põgenes.

Samal ajal saavutas Kreeka laevastik teisel pool Joonia merd Mykale rannikul ülekaaluka võidu Pärsia mereväe üle, millest pärast aastatagust lüüasaamist Salamise all olid järel vaid riismed. Pärsia vägeva armee ühisjõududele oli antud otsustav hoop.

Sandistatud ”karu”

Enam eales ei võidelnud Pärsia sõjajõud Euroopa pinnal. Pärsia armee kui hästikorraldatud sõjamasin oli täielikult purustatud. Nagu on kirjas raamatus ”A Soaring Spirit”, elas Xerxes seejärel ”tagasitõmbununa oma pealinnades ning nautis haaremirõõme. Aeg-ajalt asus ta oma isa algatatud ehitusprojektide kallale ning püstitas Pärsia toretsevasse pealinna Persepolisesse uusi paleesid ning monumentaalehitisi. Ent põhiliselt sellega tema tähelepanuväärsed saavutused piirdusidki”.

Tõmbunud tagasi turvalist õukonnaelu nautima, lubas kord nii ambitsioonikas vallutaja madalduda oma huvideringil tühiste poliitiliste intriigide ja õukonnaklatšini. Ent ka see valmistas talle pettumust. Aastal 465 e.m.a. mõrvasid vandenõulased ta tema enda voodis.

Raamat ”A Soaring Spirit” kommenteerib: ”Mitte ükski järgnevatest Pärsia kuningatest ei ilmutanud sellist tarmukust ja hiilgust nagu Kyros või Dareios — nii arvasid vähemalt kreeka kirjanikud, kes olid peamisi teabekanaleid impeeriumi selle perioodi kohta. Xerxese poja Artaxerxes I valitsusajal ei saanud Pärsia imperialistliku poliitika peavahendiks mitte sõjajõud, vaid hoopis raha. Ta kasutas oma riigi münte Kreeka asjadesse sekkumiseks, ostes ära ühe [linnriigi] teise järel, et õhutada tülisid. [— — —] Müntidel — kulddareikidel — oli vibu ja nooletuppe kandva Dareiose kujutis; kreeklased kutsusid neid pilkavalt ”Pärsia amburiteks”.”

Vandenõud ja mõrvad määrisid impeeriumi kuningakoda verega ka edaspidi, kuni selle lõpliku hinguseleminekuni. Algas impeeriumi jätkuv allakäik, kusjuures Pärsia dünastia kaotas oma võimuhaarde ja valitsemisoskuse.

Hoolimata viimastest meeleheitlikest pingutustest režiimi tugevdada, oli kuningakoda küps kukutamiseks, kui neljandal sajandil e.m.a. alustas oma marssi läbi hiigelimpeeriumi Aleksander Suur — mees, kelle imperialistlikud tulevikuplaanid ja ambitsioonid olid võrdsed Kyrose omadega. Taas kord läksid Piibli prohvetiennustused täide viimsegi detaili osas.

[Allmärkus]

[Kast/pildid lk 26]

Meedia-Pärsia ja Kreeka — Kaks sajandit vastasseisu

539 e.m.a. Meedia-Pärsiast saab neljas maailmariik. Ta haarab enda valdusse alasid peamiselt kolmest suunast: põhjast (Assüüria), läänest (Joonia) ja lõunast (Egiptus) (Taanieli 7:5; 8:1—4, 20)

500 e.m.a. Joonia kreeklased (Väike-Aasias) tõstavad Pärsia valitsejate vastu mässu

490 e.m.a. Ateenlased tõrjuvad pärslased Maratoni alt tagasi

482 e.m.a. Xerxes ’paneb kõik liikuma Kreeka vastu’ (Taanieli 11:2)

480 e.m.a. Pärslaste ränkade kaotuste hinnaga saavutatud võit Termopüülide juures; pärslased saavad Salamise all põhjalikult lüüa

479 e.m.a. Ateenlased ja spartalased saavutavad pärslaste üle Plataias võidu

336 e.m.a. Aleksander saab Makedoonia kuningaks

331 e.m.a. Aleksander Suur purustab Gaugamela all Pärsia armee; Kreeka saab viiendaks maailmariigiks (Taanieli 8:3—8, 20—22)

[Pildid]

Pärsia ambur

Kreeka ratsaväe protsessioon

[Allikaviited]

Musée du Louvre, Paris

Pildistatud British Museum’i loal

[Kast lk 26]

Inimese kõigi võimupüüdluste lõpptulemus

”Nende kuningate päevil püstitab taeva Jumal kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks ja mille valitsust ei anta teisele rahvale. See lõhub ja hävitab kõik need kuningriigid, aga ta ise püsib igavesti.” (Taanieli 2:44)

[Pilt lk 25]

Plataia lahingutander, kus purustati Pärsia sõjamasin