Lummav looduskaitseala Pantanal — Vahitorni VEEBIRAAMATUKOGU

Lummav looduskaitseala Pantanal

”ÄRGAKE!” BRASIILIA-KORRESPONDENDILT

TURIST sai vihaseks, kui Jerônimo ei lubanud tal õllepurki jõkke visata. ”On see sinu jõgi või?” küsis turist Jerônimolt. ”Ei ole,” vastas ta, ”see on meie jõgi. Aga kui siia pidevalt prügi visatakse, ei saa meist keegi siin varsti enam kala püüda.”

See on vaid üks viis, kuidas saastatakse Pantanali, tohutut maa-ala, mis hõlmab osa Brasiiliast, Boliiviast ja Paraguayst. Portugalikeelne sõna pântano tähendab sood või padurat. Kuna Pantanal pole lauge maa, ei ole sealsed veed seisvad. Need voolavad aeglaselt, jättes endast maha viljakad lagendikud, kus kasvavad mitmesugused kõrrelised. Kas sa sooviksid selle määratu maa-ala kohta rohkem teada saada? Kui jah, siis tee meie turismigrupiga kaasa matk ühele maailma lummavaimale looduskaitsealale.

Alligaatorid ja anakondad

Lahkunud São Paulost, sõidame bussiga lääne poole, 1200 kilomeetri kaugusel asuvasse Corumbásse. Kui me jõuame Pantanali, lendavad meie pea kohal suured linnud, kes justkui tervitavad meid. Need on jabiirud, kelle tiibade siruulatus on 2,6 meetrit. Nad vajavad lausa lennurada, et õhku tõusta. ”Jõuline tiibade liigutamine tekitab õhuga hõõrdumisel plaginat,” kirjutab Haroldo Palo juunior, kes elas Pantanalis kaks aastat. Ta lisab: ”[Jabiirude] paarimisajal võib eemalt koos .. lendamas näha kahte-kolme isalindu, kes demonstreerivad suurejoonelist sööstlendu.”

On saabunud kuivaperiood ja veetase on madal. Seega on kala lindudele kergeks saagiks. Jabiiru ja haigur püüavad kala otse alligaatorite keskel. Alligaatorid söövad parasjagu hirmuäratavaid kalu saagsalmlereid. Saagsalmleritel on nõelteravad hambad ja neid meelitavad ligi veritsevad ohvrid. Kuigi meie ei tahaks mingil juhul selle kala lähedale sattuda, ei näi alligaatoritele neist mingit ohtu olevat.

Ületanud praamiga jõe, hakkame rantšo poole sõitma. Äkitselt peatab autojuht auto ja näitab meile üle tolmuse maantee roomavat hiigelsuurt madu. ”See on anakonda,” lausub ta. ”Tehke ruttu pilti! Neid ei näe just iga päev nii lähedalt.” Mul hakkab juba pelgalt anakonda nägemisest süda kiiremini lööma, sest anakonda, kes võib kasvada kuni 9 meetrit pikaks, on üks suurimaid madusid. Kui anakonda on põõsastesse kadunud, mõistan, et ta on ka kiire loom. Mul pole aga tema lahkumise vastu midagi. Isegi siis, kui anakonda põgenenud poleks, oleks mul pildi tegemine värisevate käte tõttu sellegipoolest ebaõnnestunud.

Pantaneiro elu

Pantanalis karjatatakse suuri loomakarju. See on pantaneiro’de töö. Indiaanlaste, aafriklaste ja hispaanlaste järeltulija pantaneiro on midagi kauboi ja farmeri vahepealset. Pantaneiro taltsutab hobuseid ja karjatab rantšo territooriumil karja. Me näeme mitut umbes tuhandepealist karja. Igat karja karjatab kuus meest. Kokk on karja ees, temale järgneb karjus pulli sarvest valmistatud pasunaga. Teised kauboid on tagapool. Üks neist on karja omanik ja teised ajavad kokku mahajäänud ja eksinud loomi.

Ka Jerônimo, keda alguses mainiti, on pantaneiro. Ta sõidutab meid mööda Abobrali jõge aerupaadiga, olgugi et see on väsitavam, kuid mootorpaadi müra võib linde hirmutada. Jerônimo aupaklikust hääletoonist ilmneb tema armastus ja huvi oma kodu, Pantanali vastu. ”Vaadake, seal jõekaldal peesitab alligaator!” hüüab Jerônimo. Sõitnud edasi, näitab ta meile saarmaurgu. ”See on nende kodu,” ütleb ta. ”Näen neid siin alati.” Aeg-ajalt võtab Jerônimo jõest kruusiga vett, et oma janu kustutada. ”Kas see vesi must ei ole?” küsime temalt. ”Veel mitte,” vastab tema. ”Soovite ka?” Me pole siiski tema sõnades päris kindlad.

Pantaneiro suhtub ellu optimistlikult. Ta on vähenõudlik ja tema töö on ta hobi. Ta lahkub kodunt päikese tõustes ja saabub tagasi hilja õhtul, ta saab miinimumpalga (umbes 100 USA dollarit kuus) pluss toa ja toidu ning ta võib süüa nii palju liha kui soovib. ”Meie farmis,” ütleb üks farmer, ”sööb pantaneiro mida tahab ja nii palju kui tahab. Ta pole ori. Kui talle miski ei meeldi, võib ta lihtsalt öelda: ”Boss, anna mu raha siia, ma lähen ära.””

Puurideta loomaaed

Farm, kus me ööbisime, on koduks ka paljudele lindudele ja loomadele, nagu mitmetele papagoilistele, jabiirudele, jaaguaridele, kapibaaradele ja punahirvedele. Üks guanaindiaanlaste järeltulija, kelle pere on elanud Pantanalis 100 aastat, ütles: ”Me toidame siin linde. Metsapolitsei konfiskeeris paljud neist lindudest inimestelt, keda kahtlustati salaküttimises.” Tema naine ütles, et alguses oli neil vaid 18 papagoid, nüüd aga on umbes sada. ”Meie eesmärk on nad loodusesse tagasi viia,” ütles naine.

Selles puurideta loomaaias saime teha pilte aaradest, kes sõid rahulikult koos sigade ja tibudega. Kogu maakera turistid on vaimustunud Pantanali mitmekesisest linnu- ja loomariigist ning maastikust. Võrratud on ka sealsed päikeseloojangud. Ühel päeval vaatas üks noor Jaapani turist hämmastusega linnuparve, kes lendas päikeseloojangu ajal oma ööbimispaika. Kui sulane hoiatas teda, et seal on jaaguarid, pani ta joostes toa poole. Järgmisel päeval oli ta aga hirmust juba üle saanud ning söötis sealsamas aaradele kuivikuid. Me saime teha isegi pilti sellest, kuidas üks lind tema suust nokaga kuivikut võttis. Hirmust polnud enam lõhnagi!

Ühel hommikul läksime enne päikesetõusu välja tähti vaatama. Meile tundus, nagu oleksid tähed nii lähedal, et võiksime neid puudutada. See oli kirjeldamatu vaatepilt. Siin Pantanalis võisime peaaegu et ”kuulda” vaikust. Kõik need vaated ja hääled panid meid tänama Loojat selle paradiisliku paiga eest. Ühel reklaamlehel oli kirjas: ”Kui keegi peaks teilt kunagi küsima, kas on olemas paradiis, võite öelda: ”Kahtlemata, ja Pantanal on osa sellest.””

Rüvetatud looduskaitseala

Viimase 20 aasta jooksul on ajakirjanduses olnud palju juttu Pantanali ohustavatest teguritest. Oma raamatus ”Pantanal” kirjutab Haroldo Palo juunior sellest, mis viisidel Pantanali ökosüsteemi hävitatakse. Toome lühidalt mõned näited.

◼ Jõgede mudastumine. ”Taquari jõgi on viimaste aastate jooksul niivõrd mudastunud, et selle suudme lähedal on võimatu navigeerida ja jõe vastaskallastel elavad inimesed ei pääse enam üksteise juurde. Samas olukorras on ka teised Pantanali jõgikonna jõed.”

◼ Põuaaeg. ”Ma kardan, et kui .. tuleks põud, mis kestaks 15 kuni 20 aastat, nagu on juhtunud varem, oleks sellel katastroofilised tagajärjed selle piirkonna floorale ja faunale.”

◼ Herbitsiidid ja elavhõbe. ”Väljaspool Pantanali piire kasutab mehhaniseeritud põllumajandus herbitsiide, mis imbuvad põhjavette ning reostavad lõpuks lähedal voolavad jõed. Herbitsiidid võivad kanduda edasi ka pinnavee ja mullaga, mis põhjustab jõgede mudastumist. Poconé Pantanalis on teiseks suureks ohuks kulla kaevandamine, mis reostab vett elavhõbedaga.”

◼ Jahipidamine. ”Kuigi jahipidamine on seadusega keelatud, peetakse jahti kontrollimatult peaaegu kogu Pantanalis. Kui jätta arvestamata üksikud ohtudest teadlikud farmerid, kes loodusrikkusi kaitsevad, ja teised, kes teevad seda majanduslikel kaalutlustel, mõeldes turismist saadavale tulule, sõltub siinse loomastiku ja maastiku edasine saatus täielikult oportunistlike huvidega inimestest.”

Tagasi betoondžunglisse

Milliseks kontrastiks oli küll Pantanalile São Paulo! Troopikapuude ja -põõsaste asemel kõrguvad meie ees pilvelõhkujad. Puhaste, läbipaistvate ja kaladest kubisevate jõgede asemel voolavad solgijõed. Linnulaulu asemel kuuleme tuhandete veo- ja sõiduautode kurdistavat müra ja tuututamist. Selge sinise taeva asemel näeme tablood, kus on kirjas ”Õhu seisund: halb”. Inimese ja loomade vahelise rahu asemel valitseb kartus kiskjalike inimeste ees.

Veetsime Pantanalis kaks nädalat, mis oli siiski liiga lühike aeg, et õppida tundma selle eri piirkondi, millel on sellised eksootilised nimed nagu Poconé, Nhecolândia, Abobral, Nabileque ja Paiaguás ning millest igaüks on omanäoline. Kuid see reis oli unustamatu. Sealne floora ja fauna on justkui palsam silmadele, sümfoonia kõrvadele ja rahusti südamele.

[Kaardid lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Paraguay

Boliivia

Brasiilia

PANTANAL

[Allikaviide]

[Pilt lk 16]

Ratsulibliklane

[Pilt lk 16, 17]

Jaaguar

[Pilt lk 17]

Hõbehaigrud

[Allikaviide]

Georges El Sayegh

[Pilt lk 17]

Anakonda ja alligaator

[Allikaviide]

Georges El Sayegh

[Pilt lk 18]

Rohetiib-aara

[Allikaviide]

Georges El Sayegh

[Pilt lk 18]

Nõelteravate hammastega 15 sentimeetri pikkune saagsalmlerlane

[Allikaviide]

[Pildi allikaviide lk 15]

Georges El Sayegh