Kiired linnud piiritajalased — Vahitorni VEEBIRAAMATUKOGU

Kiired linnud piiritajalased

”ÄRGAKE!” KEENIA-KORRESPONDENDILT

SEE TAEVA ALL KIHUTAV sirpjate tiibadega lind on üks kiiremaid olevusi maa peal. Kuigi ta on väike ja kaalub kõigest mõnikümmend grammi, võib ta vaatamata sellele lennata tohutu kiirusega. ”Piiritajalased on saavutanud kiiruse rohkem kui 100 miili (160 km) tunnis,” ütleb ”The Encyclopedia Americana”.

Piiritajalased näivad lendavat äärmise kergusega, kui nad kõrgel taevalaotuses liuglevad ja putukajahil kaelamurdva kiirusega end kord ühele, kord teisele küljele kallutades siia-sinna sööstavad. Piiritajalased on kõige rohkem õhus viibivad linnud: lennates püüavad nad toitu, söövad, joovad ja korjavad pesamaterjali ning õhus isegi paarituvad. Kuna piiritajalased tiibadel nii palju aega veedavad, arvati vanasti, et nad magavad kuskil pilvede varjus. Mõned piiritajalased võivad aastast üheksa kuud õhus veeta. Need hämmastavad väikesed linnud tõenäoliselt isegi magavad õhus hõljudes.

Loodud lendama

Piiritajalased on aerodünaamilised meistriteosed. Neil on tahapoole kõverdunud poolkuukujulised tiivad, mis aitavad oluliselt vähendada takistust, mis aeglustab enamiku lindude lendu. Kiirete ja nõrkade tiivalöökidega lisavad nad kõrgel taeva all kiirust ja liuglevad vahepeal veidi aega.

Nende harukordse manööverdamisvõime võib panna osaliselt selle arvele, et nad võivad lennu ajal ühe tiivaga vehkida kiiremini kui teisega. Tänu sellele on piiritajalastel võimalik kiirust vähendamata järske pöördeid teha. Nii suudavad nad saavutada suure kiiruse, kui nad õhus, nokk avali, putukaid püüdes ringi tiirutavad. Piiritajalased peavad sööma suurel hulgal putukaid, et katta energiakulu, mida nõuab nende kiiretempoline elu. Ja need vilkad lendurid võivad lennata putukaid jahtides sadu kilomeetreid päevas.

Vaatamata silmapaistvale lennuosavusele on piiritajalaste välimus tagasihoidlik. Isa- ja emalind ei avalda kumbki oma välimusega muljet, nende sulestik on suures osas tuhmhall või pruun. Piiritajalasi elab kogu maailmas, peamiselt aga troopikas ja lähistroopikas. Need piiritajalased, kes elavad põhjapoolkeral, lendavad talveks tuhandete kilomeetrite kaugusele, sinna, kus on soe kliima.

”Liimist” pesa

Piiritajalased kasutavad pesa ehitamisel väga ebatavalist ehitusmaterjali — omaenda sülge. Nende spetsiaalsed süljenäärmed eritavad suurel hulgal sülge, mida nad kasutavad pesamaterjali sideainena.

Piiritajalased laskuvad harva horisontaalsele pinnale ning nad ei saa istuda oksa peal nagu teised linnud. Neil on tillukesed haagisarnased varbad ja nii lühikesed jalad, et nad ei saa end tõsta piisavalt kõrgele, et oleks võimalik täistiivalööki teha. Kuid nende jalad on kohandatud täiuslikult selleks, et hoida kinni vertikaalsetest pindadest, nagu kalju-, koopa- ja majaseintest. Kui saabub pesaehitamise aeg, ei korja piiritajalased lehti, oksi ega muda maapinnalt, nagu teevad seda tavaliselt teised linnud. Neil on pesamaterjali kogumiseks teine viis.

Korstna-kammsaba kogub väikseid oksi, tõmmates neid puu küljest kiire lennu pealt. Siis liimib ta oksad üksteise külge ja kinnitab need oma kleepuva süljega vertikaalse pinna külge. Ameerika palmipiiritaja püüab õhus hõljuvaid karvu, sulgi, puuvillatükke ja muud kerget materjali, mida ta kasutab pesa ehitamisel koos süljega.

Hallsalangaan valmistab pesa peaaegu ainult oma kõvastuvast süljest. Nende sülg, millest nad pesa ehitavad, on idamaadel sajandeid maitsva linnupesasupi peamiseks koostisosaks olnud. Teadete kohaselt kasutatakse selle supi valmistamiseks aastas miljoneid linnupesasid.

Üks huvitavamaid liimjast süljest valmistatud pesi kuulub aafrika palmipiiritajale. See tilluke linnuke teeb sulgedest väikese lameda padjandi ja kinnitab selle süljega palmilehe alapoolele. Tema rippuv pesa õõtsub tihtipeale tugeva tuule käes. Kuidas aga pisikene linnumuna pesas püsib? David Attenborough selgitab oma raamatus ”Trials of Life”: ”Tundub peaaegu võimatuna, et ainuski muna võiks püsida selles tillukeses pesas. Muna kukuks igal juhul pesast välja, kui lind ei kleebiks selle pesa külge, nii nagu ta pesa lehe külge kleebib.” Kui pesa ja muna on mõlemad kindlalt palmilehe külge kinnitatud, haakuvad vanalinnud küünistega pesa seina külge ja hauduvad muna kordamööda. Pärast koorumist haakub ka linnupoeg tuules õõtsuva pesa külge, kuni ta sulestik välja areneb ning ta võib lendu tõusta.

On tore vaadata, kuidas tuhanded piiritajalased kihutavad ringi ja kriiskavad kõvasti justkui suurest elevusest. Vaadates neid kõrgel lendamas, tekib inimesel nii aukartus selle ees, kui vabalt nad lendavad, kui ka hindamine selle vastu, kui targalt nad on loodud.

[Pildid lk 17]

Suurpiiritaja

Piiritaja

[Allikaviide]

”Animals”/Jim Harter/Dover Publications, Inc.

[Pilt lk 17]

Korstnakammsaba

[Allikaviide]

[Pildi allikaviide lk 16]