Kõige sügavamad muutused
”20. sajand on olnud sügavamate ja kaugeleulatuvamate muutuste tunnistajaks kui ei ükski teine sajand inimkonna ajaloos.” (”The Times Atlas of the 20th Century”)
MÕELDES tagasi 20. sajandile, on paljud kahtlemata nõus ajakirja ”Time” peatoimetaja Walter Isaacsoniga, kes ütles: ”Sajandite lõikes on just käesolev sajand olnud üks kõige hämmastavamaid: tiivustav, mõnikord õudustäratav, alati lummav.”
Endine Norra peaminister Gro Harlem Brundtland ütleb samuti, et seda sajandit on kutsutud ”äärmuste sajandiks, .. mil inimeste pahed on võtnud mõõtmatu ulatuse”. Ta märgib, et see on olnud ”suure progressi [ja mõningais paigus] enneolematu majandusliku kasvu sajand”. Ent samal ajal kummitab vaeseid linnapiirkondi sünge tulevik ”vaesusest ja ebatervest elukeskkonnast tingitud ülerahvastuse ja haiguste vohamise näol”.
Poliitilised murrangud
Kui algas 20. sajand, oli suurem osa maailmast Hiinas valitseva Mandžu dünastia, Osmanite impeeriumi ja mitme Euroopa suurriigi kontrolli all. Ainuüksi Briti impeerium hõlmas neljandikku maakerast ning hoidis igast neljast maakera elanikust ühte oma võimu all. Aga juba ammu enne selle sajandi lõppu võis kõiki neid suurriike leida vaid ajalooraamatute lehekülgedelt. ”Aastaks 1945 oli imperialismiajastu läbi,” ütleb ”The Times Atlas of the 20th Century”.
Kolonialismi hinguseleminek võimaldas 17. ja 19. sajandi vahel üle Euroopa tormanud natsionalismilainel teistesse maailmaosadesse kanduda. ”The New Encyclopædia Britannica” ütleb: ”Paljudes Euroopa maades natsionalismilõõm vaibus pärast Teist maailmasõda .. Ent Aasias ja Aafrikas kasvas natsionalism eeskätt just vastureaktsioonina kolonialismile kiiresti.” Nagu ütleb ”The Collins Atlas of World History”, ”astus nüüd ajalooareenile Kolmas Maailm ning saabus lõpp viis sajandit tagasi alanud Euroopa ekspansiooniajastule”.
Suurriikide kokku varisedes kerkisid nende asemele sõltumatud riigid, päris suur osa neist demokraatliku valitsusstiiliga. Tihti osutati demokraatlikule valitsussüsteemile tugevat vastupanu, näiteks Euroopa ja Aasia vägevate totalitaarsete valitsuste poolt Teise maailmasõja ajal. Need valitsusrežiimid piirasid isikuvabadusi ning säilitasid range kontrolli majanduse, meedia ja relvajõudude üle. Nende püüdeid valitseda maailma suudeti lõpuks ohjeldada, seda aga meeletute kaotuste hinnaga raha ja inimelude näol.
Sõdade sajand
Just eeskätt sõjad eristavad 20. sajandit kõigist eelnenud sajanditest. Saksa ajaloolane Guido Knopp kirjutab seoses Esimese maailmasõjaga: ”1. august 1914. Mitte keegi ei osanud arvata, et sel päeval lõpeb eurooplastele pika rahuperioodi andnud 19. sajand, ja mitte keegi ei märganud, et 20. sajand algas tegelikult alles sel ajal sõjaperioodiga, mis kestis kolm aastakümmet ning näitas, mida kõike inimene võib kaasinimesele teha.”
Ajalooprofessor Hugh Brogan tuletab meile meelde, et ”Ameerika Ühendriikidele avaldas see sõda tohutut, kohutavat mõju, mida nüüdki veel [aastal 1998] tajuda võib”. Harvardi ülikooli ajalooprofessor Akira Iriye kirjutas: ”Esimene maailmasõda oli Ida-Aasia ja Ameerika Ühendriikide ajaloos mitmel moel pöördepunktiks.”
On mõistetav, miks ”The New Encyclopædia Britannica” peab Esimest ja Teist maailmasõda ”suureks pöördepunktiks 20. sajandi geopoliitilises ajaloos”. Selles väljaandes märgitakse, et ”Esimene maailmasõda põhjustas nelja suurriikliku dünastia kokkuvarisemise .., tõi kaasa bolševistliku revolutsiooni Venemaal ning .. rajas aluse Teisele maailmasõjale”. Ka öeldakse seal, et tegelikult olid need maailmasõjad ”oma tapatöö ja purustuste osas enneolematud”. Sedasama ütleb Guido Knopp: ”Inimeste julmus ja brutaalsus ületas kõige hullemadki kartused. Kaevikutes .. pandi alus ajastule, kus inimesi ei võetud mitte kui indiviide, vaid kui materjali.”
Et edaspidi selliseid katastroofilisi sõdu ära hoida, moodustati aastal 1919 Rahvasteliit. See, jätnud täitmata oma eesmärgi tagada maailmas rahu, asendati Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga. Ehkki ÜRO-l on õnnestunud hoida ära kolmas maailmasõda, ei suutnud ta hoida ära külma sõda, mis aastakümneid ähvardas laieneda kõikehaaravaks tuumahävinguks. Ka pole ta hoidnud ära kõikjal maailmas, näiteks Balkanimaades, puhkenud väiksemaid konflikte.
Nii nagu maailmas on tekkinud järjest uusi riike, on järjest raskem hoida nende vahel rahu. Kui võrrelda enne Esimese maailmasõja aegset kaarti praegusaegsega, selgub, et selle sajandi algul puudus sealt vähemalt 51 praegu eksisteerivat iseseisvat Aafrika ja 44 Aasia riiki. Kui ÜRO 1945. aastal loodi, polnud praegusest 185 liikmest tervelt 116 veel iseseisvad!
”Üks .. dramaatilisemaid vaatepilte”
19. sajandi lõpuks oli Venemaast saanud maailma suurim maismaariik. Ent ta tugisambad hakkasid kiiresti pudenema. Kirjanik Geoffrey Pontoni sõnul olid paljud inimesed arvamusel, et ”mitte reformimine, vaid revolutsioon on hädavajalik”. Ta lisab: ”Ent selleks, et õiget revolutsiooni esile kutsuda, läks vaja tohutu ulatusega sõda, Esimest maailmasõda, ning kaost selle järel.”
Kui bolševikud tollal Venemaal võimu haarasid, oligi rajatud alus uuele impeeriumile — maailmakommunismile Nõukogude Liidu spondeerimisel. Ehkki Nõukogude impeerium sündis ilmasõja rüpest, ei läinud ta hingusele kuulirahe all. Michael Dobbs väidab oma raamatus ”Down With Big Brother” (”Lõpp Suurele Vennale”), et 1970-ndate aastate lõpus oli Nõukogude Liit ”paljurahvuseline hiigelimpeerium, mida oli juba haaranud pöördumatu allakäik”.
Ja ikkagi oli tema kokkuvarisemine äkiline. Norman Davis kommenteerib oma raamatus ”Europe—A History”: ”Tema kollapsi kiirus ületas kõiki teisi suuri krahhe Euroopa ajaloos” ning ”see toimus loomulikel põhjustel”. Tõepoolest, Pontoni sõnul oli ”Nõukogude Liidu tõus, areng ja kollaps üks 20. sajandi dramaatilisemaid vaatepilte”.
Tegelikult oli Nõukogude Liidu kokkuvarisemine vaid üks sündmus 20. sajandil toimunud kaugeleulatuvate tagajärgedega põhjalike muutuste sarjas. Muidugi pole poliitilistes muutustes midagi uut. Neid on toimunud aastatuhandete vältel.
Kuid üks 20. sajandil toimunud muutus valitsuse vallas on eriliselt tähelepanuväärne. Seda, mis muutus see on ja kuidas see sind isiklikult puudutab, arutame hiljem.
Esmalt aga vaadelgem mõningaid 20. sajandi teadussaavutusi. Seoses nendega teeb professor Michael Howard järelduse: ”Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika rahvastel paistis olevat igati põhjust tervitada kahekümnendat sajandit kui uue ja õnnelikuma ajastu koidikut inimkonna ajaloos.” Kas on toonud need edusammud kaasa nõndanimetatud hea elu?
[Teabegraafika/pildid lk 2—7]
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
1901
Sureb 64 aastat võimul olnud kuninganna Victoria
Maailma rahvaarv on 1,6 miljardit
1914
Salamõrvar tapab ertshertsog Ferdinandi. Puhkeb I maailmasõda
Viimane tsaar Nikolai II koos oma perekonnaga
1917
Lenin asub juhtima Venemaa revolutsiooni
1919
Asutatakse Rahvasteliit
1929
USA börsikrahh toob kaasa Suure depressiooni
Gandhi jätkab võitlust India iseseisvuse eest
1939
Adolf Hitler vallutab Poola, II maailmasõja algus
Winston Churchill saab aastal 1940 Suurbritannia peaministriks
Holokaust
1941
Jaapan pommitab Pearl Harborit
1945
Ameerika Ühendriigid viskavad Hiroshimale ja Nagasakile aatomipommi. Lõpeb II maailmasõda
1946
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee peab oma esimese istungjärgu
1949
Mao Zedong kuulutab välja Hiina Rahvavabariigi
1960
Moodustatakse seitseteist uut Aafrika riiki
1975
Lõpeb Vietnami sõda
1989
Kommunismi mõjuvõimu kahanedes kistakse maha Berliini müür
1991
Nõukogude Liit laguneb