Lugejate kirju

Truudusetus. Aitäh teile 1999. aasta 22. aprilli ”Ärgake!” artiklisarja eest ”Kui abikaasa murrab truudust”. Ka minu abikaasa murdis truudust. Ehkki lahutusest on möödas juba kolm aastat, tunnen endiselt suurt valu. Need artiklid aitasid mul mõista, et ma pean möödunule selja keerama, ennast jalule upitama ja oma eluga edasi minema.

V. B., Trinidad

Olen uurinud seda teemat ka varem, kuid mitte kunagi pole seda nii hästi käsitletud. Kui ma esimest korda Piibli sõnumit kuulsin, mõistsin kohe, et see on tõde. Nüüd on Jehoova andnud mulle veel ühe põhjuse seda uskuda.

G. B., Itaalia

Pärast lahutust vajusin sügavasse masendusse, mu enesehinnang langes ja mul tekkis otsatu hulk terviserikkeid. Ehkki kannatan nendel põhjustel veel praegugi, pakub mulle ütlemata suurt lohutust usk Jehoova tõotustesse ning koguduseliikmete armastus ja emotsionaalne toetus.

A. B., Kanada

Läksin abikaasast lahku üheksa kuu eest, kuid ikka veel valmistab üksielamine mulle valu. Kuidas ma kõnnin tänaval, ilma et keegi mu kätt hoiaks? Kes istub mu kõrval kristlikul koosolekul? Kes tuleb minuga kaasa, kui ma arsti juurde lähen? Aitäh teile tuletamast meelde, et Jehoova ei hülga süütut abielupoolt.

E. S., Brasiilia

Kast ”Kes on süüdi?” lohutas mind palju. Pärast abikaasa truudusemurdmist valisin lahutuse. Nagu Iiob, tahtsin minagi vahel surra (Iiob 17:11—13). Kuid mu pereliikmete ning kristlike vendade ja õdede toetus on mulle jõudu andnud.

M. O., Argentina

Ma ei lugenud seda sarja, vaid lausa neelasin seda! Olen lahutatud ja need artiklid käsitlesid kõiki küsimusi ja muresid, mis minulgi olid tekkinud. Aitäh, et hoolitsete meie eest.

E. L., Prantsusmaa

Kui olin seitsmeaastane, läks isa meie pere juurest ära. See oli hoop. Mõni aasta hiljem palus isa luba tagasi tulla. Me vendadega olime raudselt selle mõtte vastu, kuid ema oli nõus. Pärast teie artiklite lugemist olen hakanud aru saama, miks ta selle raske otsuse tegi.

A. A., Brasiilia

Suur, suur, suur tänu nende artiklite eest! On nii lohutav teada, et samasse olukorda sattudes kogevad inimesed samu tundeid. Kuid te ütlesite ka sellise mõtte: ”On võimalik, et üks pool ei osutanud teisele nii palju armastust ning kiindumust ega kiitnud ja austanud teist nii palju, kui see vajas.” See märkus teeb haiget neile, kes on püüdnud probleemidesse mattunud abielu edukaks muuta. Kui inimene mõtleb abielurikkumise peale, võib ta käituda äärmiselt vastikult, ning sellisele inimesele on raske kiindumust osutada.

L. W., Ameerika Ühendriigid

Meil on kahju, kui see märkus mõnele lugejale haiget tegi. Me ei kavatsenud mõista anda, et abielurikkuja võib enda väärteos oma abikaasat süüdistada. Kastis ”Kes on süüdi?” rõhutasime, et abielurikkuja on süüdi oma väärteos, hoolimata ”süütu abikaasa puudustest”. Küsimuse tekitanud lause kuulus arutellu, mis käsitles leppimist. Meie eesmärk oli lihtsalt rõhutada hea suhtlemise vajalikkust ning ergutada leppivaid abielupooli selgitama välja oma suhte probleemsed kohad, mis võivad vajada pakilist tähelepanu. Ka võib esineda varjatud vimmapidamist, millest tuleb avameelselt rääkida. Sellise arutelu tulemusena tunnistavad tavaliselt mõlemad abikaasad oma puudusi. Teatavasti ”me kõik eksime palju” (Jakoobuse 3:2). Ja kuigi sellised arutelud on sageli väga valulikud, on rääkimine, nagu meie artikkel ütles, ”usalduse taastamiseks väga oluline”. (Toim.)