Kas elu väärtus on kadumas?

„Me elame maailmas, kus inimelu ei maksa peaaegu midagi. Inimese mõrva võib tellida vaid mõnesaja naela eest ja mõrvateenuse osutajatest ei tule puudust.” („The Scotsman”)

Ühel 1999. aasta aprillipäeval vallutasid kaks noorukit USAs Colorado osariigis Littletoni linna Columbine’i keskkooli. Selles kogu maailma vapustanud veresaunas hukkus 15 inimest. Uurimise käigus selgus, et ühel ründajatest oli Internetis oma kodulehekülg, kuhu oli kirjutatud: „SURNUD INIMESED EI VAIDLE!” Selles tragöödias lõppes mõlema ründaja elu.

IGA päev tapetakse kõikjal maailmas lugematul hulgal inimesi. 1995. aastal oli verevalamise poolest maailmas esikohal Lõuna-Aafrika Vabariik, kus mõrvati 100 000 elaniku kohta 75 inimest. Eriti odav on inimelu ühes Lõuna-Ameerika riigis, kus 1997. aastal tapeti poliitilistel põhjustel üle 6000 inimese. Üsna levinuks on saanud palgamõrvad. Selle Lõuna-Ameerika riigi ühes raportis öeldakse: „Šokeeriv on see, et ka lapsi on hakatud rohkem tapma: 1996. aastal tapeti 4322 last, mis tähendab kahe aasta jooksul 40-protsendist kasvu.” Kuid mõrvu on hakanud sooritama ka lapsed, kes on tapnud kas teisi lapsi või oma vanemad. On näha, et inimelu maksab tõepoolest väga vähe.

Miks õitseb praegu „surmakultuur”?

Millest need faktid ja numbrid kõnelevad? Sellest, et elu hinnatakse üha vähem. Võimu- ja rahaahned inimesed valavad verd silmagi pilgutamata. Narkoparunid lasevad tappa terveid peresid. Selle asemel et nimetada seda mõrvaks, kasutavad nad selliseid eufemistlikke väljendeid nagu „ära koristama”, „kõrvaldama”, „elimineerima” ja muud sarnast. Ohvreid on nõudnud ka genotsiid ning etniline puhastus ning see on omakorda vähendanud inimelu väärtust. Niisiis on tapmised igapäevaseks uudisteteemaks kogu maailma telekanalites.

Kui peale kõige selle mõelda veel vägivallale ja sandistamisele, mida ülistatakse televisioonis ja kinolinal, näib, nagu valitseks praegu maailma haiglane kultuur, mis on keskendunud surmale. Selle kohta ütleb „Encyclopædia Britannica”: „20. sajandi teisel poolel on surm saanud kummastavalt populaarseks teemaks. On ehk isegi üllatav, et enne seda aega oli surm teema, mida enamjaolt tõsistes teaduslikes ja mingil määral ka filosoofilistes arutlustes pigem välditi.” Kataloonia kultuurantropoloogia professori Josep Fericgla sõnul „pole surmast rääkimine tänapäeva ühiskondades enam mingi tabuteema ning seetõttu on see üks peamisi ideoloogilise manipuleerimise allikaid”.

Kõige rohkem iseloomustab ehk seda „surmakultuuri” üldlevinud arvamus, et võim, raha ja naudingud on palju tähtsamad kui inimelu ja moraaliväärtused.

Mis edendab surmakultuuri? Mida saavad teha vanemad, et kaitsta oma lapsi selle negatiivse mõju eest? Need on mõned küsimused, millele vastatakse järgmistes artiklites.

[Kast/pilt lk 4]

Kui palju on elu väärt?

◼ India Mumbai „noortekambad on nõus tapma isegi 5000 ruupia eest [umbes 1800 Eesti krooni]”. („Far Eastern Economic Review”)

◼ „Ta tappis möödakäija, kes keeldus andmast talle sigaretti.” (Tšiili Santiago ajalehe „La Tercera” pealkiri esiküljel)

◼ „Venemaal maksab [1995. aastal] palgamõrv keskmiselt 7000 dollarit ... Kommunismijärgsel Venemaal on majandusliku õitsengu tõttu suuresti kasvanud palgamõrvade arv.” (Reuters, ajalehes „Moscow News” ilmunud raporti põhjal)

◼ „Üks Brooklyni kinnisvaramaakler arreteeriti ... ja teda süüdistati selles, et ta tellis ühelt teismeliselt 1500 dollari eest oma raseda naise ja naise ema mõrva, makstes ette osa kokkulepitud tasust.” („The New York Times”)

◼ „Palgamõrva tellimine muutub [Inglismaal] odavamaks ... Mõrva sooritamise hind ... on langenud [30 000 naelalt] viis aastat tagasi 5000 kuni [10 000 naelani], mis järjest enamatele inimestele taskukohane on.” („The Guardian”)

◼ „Hirmsad Balkanimaade jõugud jätavad enda varju isegi maffia. ... See on uus liik roimareid, kellel on uued reeglid ja uued relvad. Neil on lõhkeained ja automaatpüssid, mida nad ei kõhkle kasutada.” („The Guardian Weekly”)