Piibli seisukoht

Ekstreemsport: kas tasub riskida?

„NÜÜDISAJAL ON ÜHA ROHKEM INIMESI HÜLJANUD PEALTVAATAJA ROLLI JA ASUNUD ISE LANGEVARJUHÜPPEID SOORITAMA, MÄGEDELT ALLA LASKUMA, KAJAKIGA KOSKEDEL SÕITMA JA KOOS HAIDEGA SUKELDUMA.” (AJALEHT „THE WILLOW GLEN RESIDENT”)

SEE kommentaar kirjeldab järjest kasvavat suundumust spordis. Selliste tegevusalade märkimisväärselt kasvav populaarsus nagu langevarjusport, jääronimine, paraplanerism ja langevarjuhüpped kõrgetelt objektidelta peegeldab maailma, kus järjest enam armastatakse sääraseid riskantseid ettevõtmisi. Lumelauad, maastikujalgrattad, rulad ja rulluisud õhutavad samuti inimest laiendama oma võimete piire ning ronima kõige järsematele mägedele, vallutama kõrgeimaid kaljurünkaid ja sooritama pikimaid hüppeid. Ajakirja „Time” sõnul toob ekstreemspordialade (sellised spordialad, mille harrastaja võtab enda peale suure riisiko) järjest kasvav populaarsus esile miljonite inimeste soovi seista „piltlikul serval, kus oht, osavus ja hirm ühendatuna annavad nii pühapäevasportlastele kui elukutselistele tunde omaenese piiride ületamisest”.

Ent nende alade populaarsuse kasv läheb kalliks maksma. Järjest rohkem inimesi saab vigastada, kui suhteliselt ohutud spordialad võtavad äärmusliku kuju. Ameerika Ühendriikides kasvas 1997. aastal kiirabikabinettides selliste patsientide arv, kes olid saanud vigastusi rulaga sõites, rohkem kui 33 protsenti, lumelauaga sõites 31 protsenti ja mägedel turnides 20 protsenti. Teiste spordialade harrastajate hulgas olid tagajärjed veelgi raskemad, nagu näitab surmajuhtumite kasv ekstreemspordiga tegelejate hulgas. Selliste alade pooldajad on kursis selle ohtlikkusega. Üks naine, kes tegeleb äärmusliku suusaspordiga, ütleb: „Mõtlen pidevalt surmale.” Üks elukutseline lumelaudur ütleb kokkuvõtvalt, et kui „sa ei saa viga, siis sa ei pinguta piisavalt”.

Kuidas peaks kristlane neid fakte arvestades ekstreemspordiga tegelemisse suhtuma? Kuidas saab Piibel aidata meil otsustada, kas tasub selliseid spordialasid harrastada? Mõtisklemine selle üle, mida Jumal arvab elu pühadusest, aitab meil nendele küsimustele vastata.

Jumala vaade elule

Piibel räägib, et Jehoova on „eluallikas” (Laul 36:10). Pärast inimese loomist pööras ta suurt tähelepanu sellele, et elu oleks nauditav (Laul 139:14; Apostlite teod 14:16, 17; 17:24–28). Seega on mõistlik järeldada, et ta soovib, et me ka hoolitseks kõige selle eest, mida ta meile nii lahkesti on andnud. Iisraeli rahvale antud seadused ja põhimõtted aitavad meil seda mõista.

Moosese Seadus nõudis konkreetsete sammude astumist teiste elu kaitsmiseks. Kui selle põhimõtte eiramise tõttu kaotas keegi elu, peeti inimest, kes oleks saanud tragöödia ära hoida, veresüüdlaseks. Näiteks pidi majaomanik ehitama oma uue maja lamedale katusele madala kaitserinnatise või käsipuu, mida kutsuti parapetiks. Kui ta seda ei teinud, lasus pererahval veresüü, kui keegi sellelt katuselt surnuks kukkus (5. Moosese 22:8). Kui härg mõne inimese ootamatult surnuks kaevles, ei peetud härja omanikku vastutavaks. Kui aga oli teada, et see härg on ohtlik ja omanikku oli hoiatatud, kuid ta ei valvanud härga korralikult, siis juhul, kui härg kaevles kedagi, peeti selle omanikku veresüüdlaseks ning ta mõisteti surma (2. Moosese 21:28, 29). Kuna elu on Jehoova silmis hinnaline, peegeldas tema Seadus suurt hoolt elu alalhoidmise ja kaitsmise vastu.

Ustavad jumalateenrid mõistavad, et need põhimõtted kehtivad ka enda eluga riskimise puhul. Ühes Piibli jutustuses väljendab Taavet soovi, et ta tahaks „vett juua Petlemma kaevust”. Petlemm kuulus sel ajal vilistitele. Kolm sõdurit, kes kuulsid Taaveti käsku, tungisidki vilistite laagrisse, et ammutada vett Petlemma kaevust, ning tõid selle Taavetile. Kuidas Taavet reageeris? Ta ei joonud seda vett, vaid kallas selle hoopis maha. Ta ütles: „Jäägu Jumala pärast minust kaugele, et teeksin seda! Kas peaksin jooma nende meeste verd, nende hinge? Sest nad tõid seda oma hinge hinnaga!” (1. Ajaraamat 11:17–19.) Taavet pidas mõeldamatuks riskida teiste eluga oma isikliku heaolu pärast.

Jeesus käitus samamoodi, kui Saatan teda kiusas (tõenäoliselt nägemuses), et ta heidaks end alla pühakoja harjalt, nägemaks, kas inglid kaitsevad teda. Jeesus vastas: „Ära kiusa Issandat, oma Jumalat!” (Matteuse 4:5–7.) Tõesti, nii Taavet kui Jeesus tunnustasid seda, et Jumala silmis on vale mõttetult riskida, nõnda et see võib inimelule ohtlik olla.

Neid näiteid silmas pidades võime mõelda: „Kust jookseb meie jaoks piir ekstreemse ja ohtliku ning ohutu spordiala vahel? Kuna isegi tavalised meelelahutusvormid, mis iseenesest pole ohtlikud, võivad olla viidud äärmusliku piirini, kuidas siis saame otsustada, kui kaugele võime minna?”

Kas see on riski väärt?

Kui püüame ausalt hinnata seda spordiala, millega oleme mõelnud tegeleda, aitab see meil leida vastuse. Näiteks võime endalt küsida: „Mis on selle spordiala õnnetusjuhtumite määr? Kas mul on vigastustest hoidumisteks vajalik treeningu- või kaitsevarustus? Mis tagajärjed on sellel, kui ma kukun, hüppan valesti või kui mu kaitsevarustus on korrast ära? Kas põhjustab see vaid väikese õnnetuse või on tagajärjeks rasked vigastused või lausa surm?”

Meelelahutuse pärast tarbetult riskeerimine võib mõjutada tõelise kristlase hinnalist suhet Jehoovaga ning tema kõlblikkust koguduses antavatesse eesõigustesse (1. Timoteosele 3:2, 8–10; 4:12; Tiitusele 2:6–8). Niisiis on selge, et ka meelelahutuse osas peaks kristlane hoolega kaaluma Jumala vaadet elu pühadusele.

[Allmärkus]