Miks on linnu tabanud kriis?
„Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ... et me ei hajuks üle kogu maailma!” (1. Moosese 11:4)
NEED rohkem kui 4000 aastat tagasi lausutud sõnad kuulutasid suure linna Paabeli ehitamise algust.
Paabel, hilisema nimega Babülon, paiknes viljakas Sinearimaa orus Mesopotaamias. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele pole see aga sugugi mitte esimene Piiblis mainitud linn. Linnu ehitati juba enne Noa-aegset veeuputust. Esimesena mainitakse mõrvar Kaini rajatud linna (1. Moosese 4:17). See Hanokiks kutsutud linn oli ilmselt pisut suurem kui kindlustatud asula või küla. Paabel oli aga suurlinn – silmapaistev usukeskus, mis oma toretseva kultustorniga esindas valereligiooni. Ent Paabel ja selle kurikuulus torn olid Jumala tahtega täiesti vastuolus (1. Moosese 9:7, UM). Seepärast, nagu kirjutab Piibel, sekkus Jumal asjasse ja segas ehitajate keele, tehes nõnda lõpu nende suurejoonelisele religioossele ettevõtmisele. Jumal „pillutas nad sealt üle kogu maailma” (1. Moosese 11:5–9).
Pole ime, et see viis linnade edasise tekkeni. Pakkusid ju linnad kaitset ka vaenlase rünnakute eest. Linnades olid paigad, kus talupojad said oma tooteid hoida ja müüa. Turuplatside tekkimine võimaldas paljudel linnaelanikel endale ka muul moel kui põlluharimisega elatist teenida. Väljaanne „The Rise of Cities” ütleb: „Saanud kord priiks peost-suhu elamise piirangutest, avanes linnaelanikele võimalus proovida mitmesuguseid ameteid, nagu korvipunumine, pottsepatöö, ketramine, kangakudumine, nahaparkimine, puusepatöö, kiviraiumine ning muu tegevus, millel oli turgu.”
Linnad olid selliste toodetega kauplemiseks soodsad paigad. Vaadelgem Piibli jutustust raskest näljahädast Egiptuses. Kõrge ametikandja Joosepi korraldusel siirdusid inimesed elama linnadesse. Miks ta sellise korralduse andis? Ilmselt võimaldas see paremini jaotada olemasolevaid toiduvarusid (1. Moosese 47:21, Suur Piibel).
Linnad edendasid ka inimestevahelist suhtlemist ja kontakte ajal, mil transport oli aeglane ning piiratud. See omakorda hoogustas ühiskonnas ja kultuurielus toimuvaid muutusi. Linnadest said uuenduskeskused, mis aitasid kaasa tehnoloogia arengule. Uute ideede vaba juurdevool soodustas uuendusi teaduse, religiooni ja filosoofia vallas.
Luhtunud unistused
Nüüdisajal pakuvad linnad jätkuvalt palju samalaadseid eeliseid. Pole siis imestada, et need tõmbavad ligi miljoneid – iseäranis riikides, kus elu maapiirkondades on muutunud väljakannatamatult raskeks. Ent paljud inimesed, kes siirduvad linnadesse, leiavad, et nende unistused paremale elule luhtuvad. Raamat „Vital Signs 1998” ütleb: „Rahvastiku Nõukogu hiljutise uurimuse kohaselt elatakse paljude arengumaade linnapiirkondades vaesemalt kui maapiirkondades.” Miks see on nii?
Henry G. Cisneros kirjutab väljaandes „The Human Face of the Urban Environment”: „Kui vaesed inimesed koonduvad kindlalt piiritletud geograafilisse piirkonda, suurenevad nende probleemid veelgi kiiremini. ... peamiselt vähemuse hulka kuuluvate vaeste osakaalu suurenemisega kaasneb massiline tööpuudus, kasvav ja pikaajaline vajadus hoolekande järele, kõiksugused tervisehädad, ning mis kõige hämmastavam, kasvav kuritegevus.” Raamat „Mega-city Growth and the Future” kinnitab sedasama: „Inimeste massiline juurdevool tekitab massilise tööpuuduse ja alarakendatuse, kuna tööturg ei suuda rahuldada üha suurenevat töönõudlust.”
Aina kasvav tänavalaste hulk on südantlõhestav tõend arengumaade linnades valitsevast äärmisest vaesusest. Mõnede arvestuste kohaselt on terves maailmas kokku umbes 30 miljonit tänavalast. Raamat „Mega-city Growth and the Future” ütleb: „Vaesus ja teised probleemid on nõrgestanud perekondlikke sidemeid, nii et tänavalapsed on sunnitud iseseisvalt toime tulema.” Sellised lapsed suudavad ennast vaevu elatada tänavakoristamise, kerjamise või mõne musta tööga kohalikul turuplatsil.
Teised kibedad tõsiasjad
Vaesus võib viia kuritegevuseni. Ühes Lõuna-Ameerika linnas, mis on kuulus oma moodsa arhitektuuri poolest, on kuritegevus muutunud niivõrd ohjeldamatuks, et linnamaastikku lisandub üha rohkem raudvõresid ja -tarasid. Nii rikkad kui vaesed linnakodanikud püstitavad raudaedu, et kaitsta oma vara ja privaatsust. Nad elavad otsekui puuris. Mõned isegi püstitavad raudtara enne, kui ehitatav maja valmis saab.
Elanikkonna paljusus paneb koorma ka linna suutlikkusele kindlustada sellised põhiteenused nagu veevarustus ja kanalisatsioon. Arvestuste kohaselt oleks ühes Aasia linnas vaja 500 000 avalikku käimlat. Ent hiljutise uurimuse kohaselt on seal kasutusel vaid 200 käimlat.
Läbi sõrmede ei saa vaadata ka sellele, kui laastavalt mõjub ülerahvastus keskkonnale. Linna ümbruses paiknevad põllumaad kaovad linnapiiride laienedes. UNESCO endine peadirektor Federico Mayor sõnab: „Linnad tarbivad tohutul hulgal energiat, ammendavad veevarusid ning hävitavad kolossaalses koguses toitu ja mitmesuguseid materjale. ... Nende looduslik keskkond on välja kurnatud ning seetõttu ei suuda see enam midagi pakkuda ega jäätmeid käidelda.”
Suurlinnade probleemid lääneriikides
Olukord läänemaades pole ehk nii kohutav, kuid linnad on ka seal kriisiseisus. Näiteks raamat „The Crisis of America’s Cities” ütleb: „Ameerika linnu iseloomustab nüüdisajal erakordselt ulatuslik vägivald. ... Vägivald Ameerika linnades on niivõrd laialt levinud, et meditsiiniajakirjad on hakanud seda teemat laialdaselt kajastama kui üht suurimat tervishoiuküsimust meie päevil.” Loomulikult on vägivald nuhtluseks paljudes suurlinnades kõikjal maailmas.
Linnaelu allakäik on üks põhjus, miks paljud linnad tööandjaid enam ligi ei tõmba. Raamat „The Human Face of the Urban Environmen” kirjutab: „Äritegevus on siirdunud eeslinnadesse ja välisriikidesse, nii et ettevõtted suletakse ja maha jääb rüüstatud maa – tühjad majad saastatud maa-aladel, kuhu on maetud mürgiseid aineid ning mis on hoonestamiseks täiesti kõlbmatud.” Selle tulemusena on paljudes linnades vaesed elanikud koondunud piirkondadesse, „kus keskkonnaprobleeme liigagi kergesti ignoreeritakse: kanalisatsioon on korrast ära, veepuhastus pole piisav, kahjurid täidavad prügi täis krunte ja tungivad majadesse, väikesed lapsed söövad lagunenud kortermajade seintelt kooruvat pliisisaldusega värvainet ja keegi ei näi sellest kõigest hoolivat”. Sellises keskkonnas lokkavad kuritegevus ja vägivald ning valitseb lootusetus.
Lisaks on lääne linnades raskusi inimestele põhiteenuste tagamisega. Aastal 1981 kirjutasid Pat Choate ja Susan Walter lööva pealkirjaga raamatu „America in Ruins–The Decaying Infrastructure” („Ameerika rusudel – kõdunev infrastruktuur”). Selles nad laususid: „Ameerika üldkasutatavad rajatised lagunevad kiiremini, kui neid suudetakse asendada.” Autorid väljendasid suurt ärevust paljude roostetavate sildade, lagunevate teede ja vananenud kanalisatsioonivõrkude üle suurlinnades.
20 aastat hiljem on näiteks New Yorgi infrastruktuur endiselt kehvas seisus. Väljaandes „New York Magazine” ilmunud artikkel kirjeldab suurt kolmanda veetunneli projekti, millega tehti algust juba 30 aastat tagasi ning mis nimetati ainsaks suureks infrastruktuuri projektiks läänepoolkeral. See ettevõtmine läheb maksma umbes viis miljardit dollarit! Kui tunnel valmis saab, voolab sellest iga päev New Yorgi linna neli miljardit liitrit puhast vett. Autor sõnab: „Ent kogu selle tohutu kaevanduse juures ... on see tunnel mõeldud vaid täiendama olemasolevat torustikku, võimaldades seda esimest korda parandada alates selle paigaldamisest [XX] sajandi alguses.” Vastavalt ajalehes „The New York Times” ilmunud artiklile läheb linna ülejäänud laguneva infrastruktuuri, nagu metroode, veetorude, teede ja sildade remont maksma ligi 90 miljardit dollarit.
New York pole sugugi ainus linn, millel on raskusi vajalike teenuste pakkumisega. Tegelikult on paljudes suurlinnades toimunud kõikvõimalikke avariisid. 1998. aasta veebruaris vaevles Aucklandi linn Uus-Meremaal kaks nädalat laastava energiakatkestuse käes. Austraalia Melbourne’i linna elanikud olid 13 päeva ilma sooja veeta, kui ühes tootmisettevõttes toimunud tööõnnetuse tõttu keerati kinni gaasivarud.
Üks selline probleem, millega on seotud tegelikult kõik linnad, on liiklusummikud. Arhitekt Moshe Safdie sõnab: „Linnade mastaabi ja neid teenindava transpordisüsteemi vahel valitseb fundamentaalne ebakõla. ... Vanemad linnad peavad kesklinnades toime tulema tohutu liiklusega, mida ehitamise ajal ei osatud ettegi kujutada.” Ajalehe „The New York Times” sõnul on sellistes linnades nagu Kairo, Bangkok ja São Paulo liiklusummikud reegliks.
Sellistest probleemidest hoolimata ei paista linnadesse siirdumine sugugi vähenevat. „The UNESCO Courier” artikkel sõnab: „On see õige või mitte, kuid linn paistab pakkuvat progressi ja vabadust, võimalusi, vastupandamatuid ahvatlusi.” Mis siis ootab tulevikus ees maailma suurlinnu? Kas on probleemidele realistlikku lahendust?
[Väljavõte lk 5]
„Inimeste massiline juurdevool tekitab massilise tööpuuduse ja alarakendatuse”
[Pilt lk 7]
Liiklusummikud on paljude linnade nuhtluseks
[Pilt lk 7]
Miljonid tänavalapsed peavad iseseisvalt toime tulema
[Pilt lk 7]
Paljude linnaelanike unistused paremast elust luhtuvad