Äkki vanglad hoopis soodustavad kuritegevust?

„Vangide alandamine ja nende rõhumine on kõige hullem viis nende ettevalmistamiseks eluks väljaspool vanglat.” („THE ATLANTA CONSTITUTION’I” JUHTKIRI)

PALJUDEL juhtudel on vanglad lihtsalt ajutiseks vabadusepiiranguks. Kas on vang vabaks saades tõesti oma kuriteo eest maksnud? Mida tunnevad kannatanud või nende lähedased? „Olen mõrvatud lapse ema,” ütles Rita, kui tema 16-aastase poja tapmises süüdimõistetu pärast vaid kolmeaastast vanglakaristust vabaks lasti. „Palun peatuge hetkeks ja mõelge sellele. Kas te suudate üldse kujutada, mida see tähendab?” Nagu Rita juhtum näitab, kestab tragöödia veel pikka aega pärast seda, kui kohus on lõpetanud oma töö ja ajalehe veergudel on sellest rääkimine vaibunud.

See küsimus ei puuduta vaid neid, kelle elu on kuritegu mõjutanud, vaid ka kõiki teisi. See, kas trellide taga kogetu on vabanenud vangi muutnud või hoopis rohkem paadutanud, puudutab otseselt meie meelerahu, võib-olla isegi turvalisust.

Kurjategijate kasvulavad

Vanglasüsteem ei peata sugugi alati kriminaalset käitumist. „Kui vangide enesehinnangu ümberkujundamise asemel kulutatakse raha uute kongide ehitamiseks, viib see pahatihti veel hullemate kuritegudeni,” kirjutab Jill Smolowe ajakirjas „Time”. Petera, kes on veetnud 14 aastat trellide taga, on sellega nõus. „Suurem osa mu kaasvangidest alustas pisikuritegudega, nendele järgnesid varavastased ja lõpuks rasked isikuvastased kuriteod,” sõnab ta. „Nende jaoks on vanglad nagu kutsekoolid. Vabaks saades on nad veelgi hullemad kui tulles.”

Ehkki vanglad kõrvaldavad kurjategijad mõneks ajaks tänavatelt, paistab siiski, et pikemaajaliselt need kuritegusid ära ei hoia. Kesklinnas tegutsevad poisid ja noorukid peavad vangistust tihtilugu täisikka jõudmise riituseks. Väga tihti saavad neist seal lõpuks paadunud kurjategijad. „Vanglad ei paranda inimest üldse,” sõnab Larry, kes on suurema osa oma elust vanglas istunud. „Sealt vabanenud kordavad oma vanu tegusid ikka ja jälle.”

Sellist retsidiivset käitumist kinnitab ühe Ameerika Ühendriikides tehtud uurimuse tulemus, mille kohaselt 50 protsenti kõigist rasketest kuritegudest pannakse toime umbes 5 protsendi kurjategijate poolt. Ajakiri „Time” märgib: „Kui vangidel pole oma ajaga midagi mõttekat peale hakata, koguvad nad endasse üha rohkem pahameelt, rääkimata uute kuritegelike võtete õppimisest, mida ... nad kasutavad siis, kui on jälle tänavatel.”

Selline pole olukord mitte ainult Ameerika Ühendriikides. Kreeka sõjaväevangla arst John Vatis teatab: „Meie vanglad on muutunud väga tõhusateks paikadeks ohtlike, vägivaldsete ja alatute inimeste kujundamisel. Pärast vabanemist soovib enamik kinnipeetuid ühiskonnaga arveid klaarida.”

Mis see ühiskonnale maksma läheb

Vanglates valitsev kriis mõjutab otseselt sinu rahakotti. Näiteks Ameerika Ühendriikides läheb arvestuste kohaselt iga vang aastas maksumaksjale maksma umbes 21 000 dollarit. Rohkem kui 60 aasta vanused kinnipeetavad võivad olla veel kolm korda kulukamad. Paljudes riikides on üldsuse usaldus karistussüsteemi vastu kahanemas veel mitmel põhjusel. Kartusega suhtutakse enneaegselt vabastatud kurjategijatesse ja ka nendesse seaduserikkujatesse, kel õnnestub vanglakaristusest sootuks kõrvale hoida tänu mõne nutika advokaadi leitud seadusenõksule. Tavaliselt ei tunne ohvrid end piisavalt kaitstuna järgmiste vägivallategude suhtes, kohtumenetluses ei pruugita aga nende häält eriti kuulda võtta.

Üldsuse mure kasvab

Üldsuse usaldust vanglasüsteemi vastu on kõigutanud ebainimlikud tingimused, mis vangidele osaks saavad, nagu kirjeldab juuresolev kast. Vange, keda on karistusajal ebaõiglaselt koheldud, on üsna raske ümber kasvatada. Lisaks on mitmed inimõiguste rühmitused mures vanglates olevate vähemusgruppide liikmete paljususe üle. Nad on tõstatanud küsimuse, kas see on juhuslik või rassilise diskrimineerimise tagajärg.

Associated Pressi 1998. aasta aruanne pööras tähelepanu USA Pennsylvania osariigi Holmesburgi vangla eksvangidele, kes taotlesid kompensatsiooni, kuna neid olevat vangisoleku ajal kasutatud katsejänestena keemilistel eksperimentidel. Ning mida öelda Ameerika Ühendriikides taas kasutusele võetud ahelate kohta? Amnesty International teatab: „Töö aheldatud rühmas kestab 10–12 tundi, tihtilugu kõrvetava päikese käes, väga lühikeste joogipausidega ning tunnikese lõunaajaga. [–––] Ainus olemasolev tualettruum aheldatud kinnipeetavate jaoks on hädapärase eesriide taga paiknev pott. Vangid on selle kasutamise ajal ikka üksteise külge aheldatud. Kui kinnipeetav potini ei ulatu, on ta sunnitud teiste ees oma asju ajama.” Loomulikult pole kõigis vanglates olukord nii hull. Ent alandav kohtlemine muudab ebainimlikumaks nii vange kui nende karistajaid.

Kas vanglad teenivad ühiskonna huve?

Loomulikult tunneb enamik kogukondi end turvalisemalt, kui ohtlikud kurjategijad on trellide taga. Mõnes paigas on vanglate soosimiseks muid põhjusi. Kui väikeses Austraalia linnas Coomas vanglat hakati sulgema, hakkasid inimesed protestima. Mispärast? Kuna vangla pakkus selle majandusraskuste käes vaevleva linna elanikele tööd.

Viimastel aegadel on mõned valitsused vanglaid kulude säästmise eesmärgil erakätesse müünud. Kahjuks tuleb aga äritegevusele kasuks vangide paljusus ja pikad karistusajad. Nõnda on oht, et õiglus segatakse äritegevusega.

Eelnevat silmas pidades jääb alles põhiküsimus: kas vanglad kasvatavad kurjategijaid ümber? Kuigi vastus sellele on tihti eitav, võib ehk olla üllatav kuulda, et mõnda kinnipeetavat on suudetud aidata. Vaadelgem, kuidas see on olnud võimalik.

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 6, 7]

Põgus pilguheit vanglatrellide taha

ÜLERAHVASTUS. Suurbritannia vanglates on ülerahvastus suureks probleemiks. Pole ka ime, on see riik ju terves Lääne-Euroopas teisel kohal selle poolest, kui palju tuleb ühe inimese kohta vange – 125 vangi 100 000 inimese kohta. Brasiilia São Paulo suurim vangla ehitati mahutama 500 kinnipeetavat. Selle asemel istub seal kinni 6000 vangi. Venemaal on 28 vangile mõeldud kongides ühtekokku 90 kuni 110 vangi. Probleem on niivõrd suur, et vangid peavad magama kordamööda. Ühes Aasia riigis on 13–14 vangi paigutatud 3 ruutmeetri suurusse kongi. Lääne-Austraalias on ametnikud püüdnud ruumipuudust leevendada sellega, et kasutavad vangide majutamiseks laevakonteinereid.

VÄGIVALD. Saksamaa ajakiri „Der Spiegel” teatab, et Saksamaa vanglates tapavad ja piinavad jõhkrad vangid teisi „omavahel konkureerivate illegaalsete alkoholi-, narko-, seksi- ja liigkasuvõtugrupeeringute vahelise sõja tõttu”. Etniliste rühmituste vahelised pinged õhutavad tihtilugu vanglavägivalda. „Seal on vange 72 rahvusest,” kirjutab „Der Spiegel”. „Vägivallani viivaid hõõrumisi ja konflikte on võimatu ära hoida.” Ühes Lõuna-Ameerika vanglas tapetakse ametnike sõnul iga kuu keskmiselt 12 vangi. Kinnipeetavad ütlevad, et see arv on kaks korda suurem, teatab Londoni „Financial Times”.

SEKSUAALNE AHISTAMINE. Artiklis „Vägistamised trellide taga” teatab „The New York Times”, et tagasihoidlike arvestuste kohaselt „ahistatakse [Ameerika Ühendriikides] seksuaalselt ühe aasta jooksul trellide taga rohkem kui 290 000 meesvangi”. Raport jätkab: „Seksuaalvägivalla kohutav kogemus pole tavaliselt mingi üksikjuhtum, vaid see kujuneb tihti igapäevaseks rünnakuks.” Ühe organisatsiooni arvestuste kohaselt toimub USA vanglates iga päev umbes 60 000 soovimatut seksuaalakti.

TERVIS JA HÜGIEEN. Seksuaalsel teel edasikanduvate haiguste levik vanglaasukate hulgas on hästi tõendatud. Venemaa ja mõnede Aafrika riikide vangide hulgas levinud tuberkuloos on leidnud üleilmset tähelepanu, nagu ka see, et maailma paljudes vanglates ei hoolitseta kinnipeetavate ravi, hügieeni ja toitlustamise eest.

[Pilt]

Ülerahvastatud vangla São Paulos Brasiilias

[Allikaviide]

AP Photo/Dario Lopez-Mills

[Pilt lk 4, 5]

Suurendatud turvalisusega La Santé vangla Prantsusmaal Pariisis

[Allikaviide]

AP Photo/Francois Mori

[Pilt lk 6]

Naised Managua vanglas Nicaraguas

[Allikaviide]

AP Photo/Javier Galeano