Lugejate kirju
Lohutus haigetele. Olen 22-aastane ja põdenud peaaegu terve elu progresseeruvat vähki. Seepärast hindasin väga artiklisarja „Lohutus haigetele” (22. jaanuar 2001). Kui lohutav on küll teada, et Jehoova mõistab seda, millist frustratsiooni ja viha ma tunnen. See oli nii tuttav, mida lugesin William ja Rose Meinersi ning selle kohta, kuidas nad oma olukorraga toime tulevad. Jehoova oskab tõesti toetada neid, kes teda armastavad!
A. C. C., Tšiili
Tulekustutid. Tänan teid artikli eest „Tulekahju! Millist kustutit kasutada?” (22. jaanuar 2001). Palun saatke meile seda numbrit 130 eksemplari, et ka kõik meie töötajad saaksid selle ajakirja oma perele viia.
D. F., Ameerika Ühendriigid
Kas kurameerimiseks liiga noor? Mulle meeldis väga artikkel „Noored küsivad: mida teha, kui vanemad peavad mind kurameerimise jaoks liiga nooreks?” (22. jaanuar 2001). Olen 17-aastane ning olen jõudnud järeldusele, et ma pole valmis abielluma ega pere eest hoolitsema. See artikkel aitas mul kurameerimise üle järele mõelda ning kasutada vahetegemisvõimet, kui ma ühel päeval peaksin otsustama kurameerimise ja abielu kasuks.
A. M. H., Ameerika Ühendriigid
Olen alles 15-aastane, aga sellegipoolest avaldatakse mulle keskkoolis survet kurameerima hakata, mis mõjub üsna masendavalt. On hea teada, et saan tuge Piiblist ja kaaskristlastelt. See aitab mul oma seisukohtadele kindlaks jääda.
L. M., Kanada
Ma mõistan nende kahe noore olukorda, kes omavahel telefoni teel vestlevad, sest oleksin võinud ise samasugusesse situatsiooni sattuda. Pidin lõpetama lävimise ühe inimesega, kuna teadsin, et ma pole kurameerimiseks valmis. Sellised artiklid aitavad mul jääda kindlaks oma otsusele oodata.
M. R. C., Ameerika Ühendriigid
Olen 14-aastane. See artikkel aitas mul hästi mõista, kui ohtlik on minu eas kurameerida, sest ma pole tõesti valmis abielluma. See artikkel näitas, et mul on praegu vaja Jehoovaga arendada lähedasi suhteid, mitte aga romantilisi elamusi otsida.
A. P., Kanada
Tundub, nagu oleks see artikkel kirjutatud just mulle. Arvasin, et mu vanemad on minuga liiga ranged ega mõista minu tundeid. Nüüd saan aga aru, et nad teevad kõik mis võimalik, et mind aidata ja kaitsta. Ootan põnevusega järgmisi noorteartikleid.
H. E., Rumeenia