Kuidas aidata vägivalla all kannatavaid naisi

KUIDAS aidata naisi, kes on vägivalla ohvrid? Esiteks tuleb mõista, mida nad läbi elavad. Tihti pole neile tekitatud kahju üksnes füüsiline. Tavaliselt peavad need naised taluma ka ähvardusi ja hirmutamist, mis tekitab neis väärtusetuse- ja abitustunde.

Toome näiteks Roxana, kellest oli juttu esimeses artiklis. Vahel kasutab tema mees relvana sõnu. „Ta nimetab mind igasuguste alandavate nimedega,” ütleb Roxana. „Ta ütleb mulle: „Sa pole isegi kooli ära lõpetanud. Kuidas sa ilma minuta laste eest hoolitseksid? Sa oled laisk ema, sa ei kõlba kuskile! Kas sa arvad, et lapsed jäetaks sinule, kui sa mu juurest ära läheksid?””

Roxana mees säilitab naise üle kontrolli sellega, et jälgib rangelt raha kulutamist. Ta ei luba Roxanal autot kasutada ja helistab pidevalt koju, et kontrollida, mida Roxana teeb. Kui Roxana oma arvamust avaldab, läheb mees marru. Niisiis on Roxana õppinud hoidma oma mõtteid enda teada.

Nagu võib näha, on naistevastane vägivald kompleksne teema. Ohvrite toetamiseks tuleb neid kaastundlikult kuulata. Pea meeles, et tavaliselt on kannatanul üsna raske oma olukorrast rääkida. Sinu eesmärk peaks olema vägivalla ohvrile tuge pakkuda, kui ta püüab oma tempoga seda olukorda lahendada.

Mõned vägivalla all kannatavad naised võivad vajada ametivõimude abi. Vahel võib kriisiolukorras politsei sekkumine panna vägivaldse mehe mõtlema, kui tõsised on tema teod. Paraku kaob aga vägivaldse mehe soov oma käitumist muuta peagi pärast seda, kui kriisimoment on möödas.

Kas vägivalla all kannatav naine peaks oma mehe juurest ära minema? Piibel ei suhtu eraldi elama asumisse kergelt. Samal ajal ei kohusta Piibel naist ka jääma mehe juurde, kes ohustab tema tervist ja võib-olla isegi tema elu. Kristlik apostel Paulus kirjutas: „Kui ta aga siiski on lahkunud, siis ta jäägu üksikuks või leppigu oma mehega ära” (1. Korintlastele 7:10–16, EP 97, meie kursiiv). Kuna Piibel ei keela äärmuslikus olukorras eraldi elama asuda, on see naise enda otsustada, mis ta ette võtab (Galaatlastele 6:5). Keegi ei peaks vägivalla all kannatavat naist veenma meest maha jätma või mehe juurde jääma, kui ohus on tema tervis, elu ja vaimsus.

Kas vägivaldsed mehed võivad muutuda?

Naise peksmine on Piibli põhimõtete ränk rikkumine. Efeslastele 4:29, 31 ütleb: „Ükski nurjatu sõna ärgu tulgu teie suust ... Kõik kibedus ja äkiline meel ja viha ja kisa ja pilge jäägu teist kaugele ära ühes kõige pahaga.”

Ükski mees, kes väidab end olevat Kristuse järelkäija, ei saa mingil juhul öelda, et armastab oma naist, kui ta tema kallal vägivalda tarvitab. Kui ta kohtleb halvasti oma naist, mis väärtus oleks kõigil tema headel tegudel? „Kakleja” mees ei ole kõlblik saama kristlikus koguduses eesõigusi (1. Timoteosele 3:3, EP 97; 1. Korintlastele 13:1–3). Iga kristlane, kes annab korduvalt ja kahetsematult järgi vihale, võidakse eemaldada kristlikust kogudusest (Galaatlastele 5:19–21; 2. Johannese 9, 10).

Kas vägivaldsed mehed võivad oma käitumist muuta? Mõned on seda teinud. Tavaliselt küll vägivaldsed mehed ei muutu enne, kui nad 1) ei mööna, et nende teguviis on vale, 2) ei soovi end parandada, 3) ei otsi abi. Jehoova tunnistajad on leidnud, et Piibel võib olla tohutuks jõuks, mis aitab inimesel end muuta. Paljudel huvilistel, kes uurivad tunnistajatega Piiblit, on tekkinud suur soov saada Jumalale meelepäraseks. Nad saavad teada, et Jehoova Jumal vihkab „vägivalla armastajat” (Laul 11:5). Enda muutmine ei tähenda aga mitte üksnes seda, et mees lihtsalt lõpetab oma naise peksmise. Ta peab ka hakkama oma naisesse hoopis teistmoodi suhtuma.

Kui selline mees saab Jumala kohta teadmisi, õpib ta suhtuma oma naisesse kui abilisse, mitte teenijasse, nii et ta ei pea naist enam endast madalamaks, vaid kellekski, kellele tuleb austust osutada (1. Moosese 2:18; 1. Peetruse 3:7). Samuti õpib ta olema kaastundlik ja kuulama naise seisukohta (1. Moosese 21:12; Koguja 4:1). Piiblikursus, mida Jehoova tunnistajad inimestele pakuvad, on aidanud paljusid abielupaare. Kristlikus peres ei saa olla türanni ega jõhkardit (Efeslastele 5:25, 28, 29).

„Jumala sõna on elav ja vägev” (Heebrealastele 4:12). Seega tarkus, mida Piibel sisaldab, aitab abielupaaridel oma probleeme analüüsida ja annab neile julgust nende suhtes midagi ette võtta. Peale selle on Piiblis kindel ja lohutav lootus, et kui Jehoova taevane Kuningas hakkab valitsema kogu sõnakuuleliku inimkonna üle, pole enam vägivalda. Piibel ütleb: „Tema kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest! Ta lunastab nende hinged kavalusest ja vägivallast” (Laul 72:12, 14).

[Väljavõte lk 12]

Kristlikus peres ei saa olla türanni ega jõhkardit

[Kast lk 8]

Väärarusaamade korrigeerimine

• Naised on ise süüdi, et mehed nende kallal vägivalda tarvitavad.

Paljud vägivallatsejad keelduvad süüd omaks võtmast, väites, et naine on neid selleks provotseerinud. Isegi mõned perekonnasõbrad võivad uskuda, et naisega on raske läbi saada ning seega pole ime, kui mees vahetevahel end vaos ei suuda hoida. See tähendab aga ohvri süüdistamist ja ründaja õigustamist. Tegelikult teevad paljud vägivalla all kannatavad naised erilisi pingutusi, et oma meest maha rahustada. Pealegi pole partneri peksmine õigustatud mitte üheski olukorras. Raamatus „The Batterer–A Psychological Profile” öeldakse: „Mehed, kelle kohus saadab naise peksmise eest ravile, on vägivalla orjad. Nad kasutavad vägivalda selleks, et elada välja oma viha ja masendust, saavutada kontrolli, lahendada konflikte ning vähendada pingeid. ... Tihtipeale nad isegi ei suuda oma probleemi tunnistada ega seda tõsiselt võtta.”

• Mehe teeb vägivaldseks alkoholi tarbimine.

On küll tõsi, et mõned mehed muutuvad vägivaldsemaks, kui nad on joonud. Kuid kas süüdi on alkohol? „Alkohol on see, mille kaela vägivallatseja saab süü veeretada,” kirjutab Karen J. Wilson oma raamatus „When Violence Begins at Home”. Ta jätkab: „Näib, et meie ühiskonnas ei mõisteta perevägivalda nii hukka, kui seda on põhjustanud purjus isik. Naine, kelle kallal on vägivalda tarvitatud, ei pruugi mõista, et tema partner on vägivaldne, vaid peab teda hoopis suureks joomariks või alkohoolikuks.” Wilson märgib, et selline mõtlemine võib anda naisele vale lootuse, et „kui mees ainult lõpetaks joomise, siis poleks ta ka vägivaldne”.

Nüüd peavad paljud eksperdid joomist ja peksmist probleemideks, mis pole omavahel seotud. Enamik alkoholilembesi mehi ju oma naist ei peksa. Raamatu „When Men Batter Women” autorid märkisid: „Peksmine jätkub, kui mehed näevad, et nii saavad nad naist oma kontrolli all hoida, teda hirmutada ja ikestada. ... Alkoholi ja uimastite kuritarvitamine on osa vägivallatseja eluviisist. Kuid oleks vale oletada, et uimastite kasutamine põhjustab vägivallatsemist.”

• Sellised mehed on vägivaldsed kõigi vastu.

Sageli suudab vägivallatseja olla teiste ees meeldiv inimene. Temas on korraga kaks täiesti erinevat isiksust. Seepärast tunduvadki sõpradele jutud mehe vägivallategudest uskumatutena. Tõde on aga see, et naise peksja kasutab vägivalda, et oma naise üle valitseda.

• Naistel pole midagi selle vastu, et neid niiviisi koheldakse.

See arvamus on tekkinud tõenäoliselt selle tõttu, et inimesed ei mõista, et naisel pole kuskile põgeneda. Naisel on küll sõpru, kelle juures ta võiks olla nädal või paar, kuid mis temast edasi saaks? Töö leidmine ja üüri maksmine ning üksi laste eest hoolitsemine on väga raske ning mõningates kohtades ei luba seadus koos lastega ära põgeneda. Mõni naine on kodunt ära läinud, kuid mees on ta üles otsinud ja koju tagasi toonud, kas siis jõuga või meelitamisega. Sõbrad, kes sellest aru ei saa, võivad arvata, et naisel pole midagi sellise kohtlemise vastu.