Teismeline, kes on oma religiooni üle uhke

KUI Andrew oli 13-aastane, anti talle koolis ülesandeks teha kultuuripärandi teemaline ettekanne. Ta sõnab: „Alguses oli mul plaanis kirjutada oma vanaisast, kuid siis mõtlesin, et olen ju Jehoova tunnistaja. See oleks hea võimalus rääkida oma usust.”

„Valisin oma ettekande teemaks „Seisavad kindlalt” ja valmistasin suure plakati, mis kujutas Jehoova tunnistajate õelat tagakiusamist natslikul Saksamaal. Näitlike vahendite hulka kuulusid ka üks violetse kolmnurgaga vanglarõivas ning Kusserowide perekonna pildid ja kirjad.a Mul olid ka koopiad kirjast, mille Jehoova tunnistajad olid saatnud Saksamaa valitsusele, kus poliitiliselt neutraalse, ent kindla tooniga mõisteti hukka Jehoova tunnistajate vastased ebaõiged teod. Uurimistöö kõrval mängis video „Jehoova tunnistajad seisavad kindlalt natside rünnaku vastu” („Jehovah’s Witnesses Stand Firm Against Nazi Assault”). Ma panin vaatamiseks välja ka Piibleid, brošüüre ja traktaate.

Meie uurimistöid näidati kõigepealt kõigile gümnaasiumi õpilastele ja kooli õpetajatele. Järgmisel õhtul kutsuti nendega tutvuma perekonnaliikmed ja sõbrad. Paljud esitasid mulle küsimusi, kuna nad polnud kuulnudki, et natsid kiusasid Jehoova tunnistajaid taga.”

Andrew möönis, et oma usust rääkimiseks pidi ta julguse kokku võtma. „Ma teadsin, et mõned hakkavad mind pilkama,” sõnab ta, „ent kui ma poleks sel teemal üles astunud, oleksin tundnud end kohutavalt. Minu uurimistöö rääkis inimestest, kes andsid oma elu, et kaitsta oma usku Jehoovasse, seepärast leidsin, et võiksin selle nimel vähemalt mõningase kriitika välja kannatada.”

Lõpuks oli Andrew’l hea meel, et tal oli selline võimalus tunnistust anda. „Mul oli paljudega võimalik rääkida sellest, miks me ei osale sõdades, ning ma sain huvilistele jaotada Piibleid, raamatuid ja traktaate. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi varem olnud nii uhke selle üle, et olen Jehoova tunnistaja.”

[Allmärkus]