Tiivuline saak

„ÄRGAKE!” COSTA RICA KORRESPONDENDILT

SAAK, millel on tiivad! Jah, sa lugesid õigesti, selle farmeri saagil on tiivad. Iga farmer teab, et suure ja hea saagi koristamiseks tuleb tal vaeva näha. See peab paika ka selle farmeri puhul. Ta püüab hoolsalt hoida oma saaki puutumatuna sellistest kahjuritest nagu putukad, ämblikud ja linnud. Saagikoristuse ajal tuleb tal aga veel enam vaeva näha, et mitte jääda ilma oma väärtuslikust kaubaartiklist, mille eest ta on hoolitsenud juba pikka aega. Kui kõik läheb hästi, valmib tema kodukohast tuhandete kilomeetrite kaugusel kütkestavalt kaunivärviliste tiibadega saak. Millisest ainulaadsest saagist on siis jutt? Nagu võiski arvata, on selleks saagiks liblikad.

Liblikakasvatus on tähtis töö. See on leidlik ja suurepärane viis säilitada mitmesuguseid liblikaliike. Nüüd võib aga tekkida nii mõnigi küsimus. Näiteks, mida see liblikafarm endast täpsemalt kujutab ja kuidas seal töö käib? Mis on selle eesmärk? Enne kui aga nendele küsimustele vastame, heidame pilgu nende õrnade olevuste kasvatamise ajaloole.

Algus Hiinas

Kuigi siidi tootmiseks kasvatasid hiinlased paabusilmlasi juba sajandeid, tekkis nõudlus liblikafarmide järele alles hiljaaegu. See oli 1970. aastatel, mil Suurbritanniale kuuluval Guernsey saarel toimus elusate liblikate näitus.

Näituse asutajatel tärkas suurejooneline idee luua Guernseys troopiline mets, mida elustaksid kõiksugu värvuse ja kujuga liblikad. Selle plaani realiseerimine aga tähendanuks, et liblikaid oleks tulnud tuua sinna troopikamaadest. Kuidas toimetada tuhandete kilomeetrite kauguselt kohale troopikaliblikaid (kellest mõningate liikide eluiga kestab vaid kaks-kolm nädalat), et need tee peal ei sureks? Nii tekkiski vajadus kaubandusliku liblikakasvatuse järele.

Kuidas töötab liblikafarm

Näha oma silmaga, mida ühes liblikafarmis tehakse, on väga põnev. Kui võrratu on küll silmitseda nii palju ja nii erisuguse tiivakirjaga kirevaid liblikaid nii lähedalt! Ajakirja „Ärgake!” korrespondent külastas suurimat liblikafarmi ja -eksportijat Kesk-Ameerikas Costa Ricas. See farm ekspordib liblikanukke, kuid neil on peale selle ka hariduslik programm, mis võimaldab huvilistel liblikate arengujärkude ja elutegevuse kohta rohkem teada saada.

Astunud liblikaaeda, võib näha enda ümber lendlemas sadu särava mustriga liblikaid, kellest mõned laperdavad ja laskuvad taimedele, teised aga hõljuvad graatsiliselt. Need erksate ja mitmevärviliste tiibadega olendid ei tee inimeste juuresolekust väljagi ning jätkavad oma igapäevaseid toiminguid – söömist, paaritumist ja munemist. Kuidas saaks sellisest vaatepildist mitte vaimustuda! Lõhnavad lilled ja banaanitaimed on liblikatele nii söögiks kui ka munemiskohaks.

Tillukesi liblikamune kaitseb kahjurite eest kinnine aed. Looduslikes tingimustes areneb valmikuteni kõigest 2 protsenti liblikamunadest, liblikafarmis aga 90 protsenti.

Liblikate paljunemiseks ja arenguks on vaja õigeid taimi. Seepärast on liblikaaed täis toidutaimi, millele emasliblikad saavad muneda ning millest toituvad röövikud. Valmikutele annavad toitu nektaririkkad taimed. Iga liblikaliik muneb oma munad vaid ühele konkreetsele taimeliigile, mis on ka ainsaks toidutaimeks tema röövikutele. Seega peab olema farmis rikkalikult toidutaimi.

Emasliblikas muneb korraga sadakond muna. Liblikamunad sarnanevad tillukeste veepiiskadega, mis on sama väikesed kui punkt lause lõpus. Peale selle, et iga liblikaliik muneb kindlale toidutaimele, paigutab ta oma munad ka konkreetsele taimeosale. See aitab farmeril need kiiresti üles leida, taime küljest eemaldada ja talletada. Mune otsitakse toidutaimedelt iga päev, samuti vaadatakse iga päev, kas munadest on koorunud röövikuid. Kohe pärast koorumist söövad näljased röövikud ära oma tühjad munakestad. Röövikud pannakse pottidesse istutatud taimedele, mis asuvad väikestes puurides. Et röövikud ei haigestuks ega sureks, on väga tähtis pidada puurides puhtust kogu rööviku arengustaadiumi ajal.

Pärast kolmandat kasvujärku (kahe kestavahetuse vahel) elavad röövikud tõepoolest selleks, et süüa. Öeldakse, et kui kolm kilogrammi kaaluv inimlaps võtaks kaalus juurde sama tempoga kui liblikaröövik, kaaluks ta kahe nädala pärast kaheksa tonni.

Viienda ehk viimase kasvujärgu ajal kinnitub vastne oksa või puurilae külge ning püüab osavalt väljuda kestast, mille all on kõva koor ehk nukukest. Nüüd peab farmer olema valmis tegutsema, et saavutada soovitud tulemusi.

Nukkusid tuleb korjata taimedelt iga päev, kuna see on ainus võimalus teada, kui vanad nad on. Nukud pakitakse 40 kuni 100 kaupa väga hoolega pappkarpidesse puuvillakihtide vahele. Farmeritel ja eksportijatel on kümme päeva aega toimetada nukud suurturustajale, kes müüb need edasi kliendile, tavaliselt liblikamajale või mõnele sarnasele asutusele. Kui liblikanukke ei suudeta selle aja sees kohale toimetada, väljuvad need nukukestast reisi ajal ning hukkuvad. Kui aga kõik läheb hästi, väljuvad liblikad nukukestast oma kodust tuhandete kilomeetrite kaugusel ega paista olevat sugugi teadlikud oma asukoha muutusest. Costa Rica liblikafarm toimetab üle kogu maailma ühe kuu jooksul 4000 kuni 6000 liblikanukku.

Liblikafarmide arv kasvab kõikjal maailmas. Need on juba olemas Ameerika Ühendriikides, El Salvadoris, Filipiinidel, Kenyas, Madagaskaril, Malaisias, Tais, Taiwanil ja muidugi Costa Ricas. Samuti kasvab iga aastaga liblikamajade arv, tänu millele on neid kauneid putukaid võimalik vaadata maailma eri paigus.

Kahtlemata etendab selle tiivulise saagi kasvatamine haruldaste liblikaliikide säilimises edaspidigi tähtsat rolli. Liblikaäri võib suurendada ka inimeste teadlikkust maakera ressursside haprast tasakaalust.

[Pildid lk 18]

Farmerid kasutavad liblikamunade ja -vastsete kaitsmiseks võrkusid (1). Nukud, nagu see siin (2), pakitakse kastidesse ja toimetatakse mööda maakera laiali (3)

[Allikaviited]

Vasakul ülal monarhliblikas ja nukud: Butterfly House, Mittagong, Australia; vasakul keskel olev liblikas ja lehtedel olevad liblikad: Courtesy of Buckfast Butterfly Farm

[Pildi allikaviide lk 16]

K. Schafer/Audiovise