Kahvatust päikesepruunini – muutunud nahatooni-eelistused

MIS kõneleb sinu arvates suurepärasest tervisest? Kas trimmis ja päevitunud keha? Seda arvavad paljud eurooplased ja põhja-ameeriklased. Kuid see pole sugugi alati nõnda olnud. Aastaid tagasi kandsid eurooplannad kaitseks päikese eest laia servaga kübarat ja käisid ringi päevavarjuga. Hele nahk oli suursugususe tundemärk. Päikese käes pruunistunud nahk oli omane füüsilise töö tegijaile.

Veelgi kaugematel aegadel kasutati naha valgendamiseks tooteid, mida praegu peetakse mürgisteks. Näiteks juba 4. sajandil e.m.a valgendasid kreeklased oma nahka pliikarbonaadist valmistatud näopuudriga. Seda mürgist ainet kasutas näonaha valgendamiseks ka Rooma keisri Nero naine Poppaea Sabina. 16. sajandil kasutasid itaallannad näonaha just kui läbikumavakas muutmiseks arseenikut. Ent alates 1920. aastate algusest, mil prantsuse moekunstnik Coco Chanel tõi moodi päevituse, peavad paljud päikesepruuni nahka ihaldusväärseks. Inimesed võtavad tundide kaupa päikest.

Kuid sugugi mitte kõik loodusenautijad ei soovi endale pruuniks päevitunud nahka – päevitamine pole nende kultuurile omane. Päeva vabas õhus veetes ei naudi nad mitte päikesekiirtes pruunistumist, vaid hoopis päikesesoojuse ja õrna tuule lõõgastavat toimet. Miks nad peavad vajalikuks kaitsta oma nahka päikese eest?

[Pilt lk 3]

Rannapilt 20. sajandi hakul

[Allikaviide]

Brown Brothers