Hirmu küüsis

ROXANAa kardab oma mehele öelda, et ta tahab hakata poole kohaga tööl käima. Kui ta kord mehelt bussisõiduraha küsis, et ema vaatama minna, lõi mees teda nii kõvasti, et ta vajas arstiabi. Roxana elab alalises hirmus.

Rolando naine tuli varem õhtuti koju ühissõidukiga, kuid nüüd läheb mees talle alati autoga järele. Kuna nende kandis on üha sagedamini kuulda vägivaldsetest kallaletungidest, kardab Rolando oma naise turvalisuse pärast.

Haidé töötab ühe pealinna südames. Kui ta ükskord töölt koju hakkas minema, leidis ta end keset protestimeeleavaldust, mis muutus vägivaldseks. Nüüd tunneb ta endas pinget tõusmas iga kord, kui kuuleb meeleavaldajate lärmi. „Mul puudub igasugune turvatunne,” ütleb ta. „Ma ei tahaks siin enam töötada. Kuid mul pole teist valikut.”

Roxanat, Rolandot ja Haidéd mõjutab hirm, olgugi et nad pole mingis konkreetses hädaolukorras. Hirmutunne valdab neid pidevalt. Hirmu küüsis vaevlemine võib aga inimese päris jõuetuks teha. Kuna hirm takistab inimesi tegemast seda, mida nad tahaksid, röövib see elurõõmu. Hirm võib inimese mõtlemise koguni sel määral vallata, et ta ei suudagi enam millelegi muule keskenduda.

Elu alalises hirmus on ülimalt stressitekitav. Sageli viib see depressioonini ja võib rikkuda inimese tervise. „Stress pärsib immuunsüsteemi ning soodustab suure osa haiguste teket,” selgitab üks terviseajakiri. „See kulutab ajapikku inimese organismi, eriti teatud elundeid. Sellest tulenevalt võivad tekkida kõrgvererõhuhaigus, südame- ja neeruhaigused, seedehäired, peavalud, vähk, unetus, depressioon ja ängistus. Pikemat aega kestev stress viib täieliku kurnatuseni.”

Tänapäeva maailmas on tavaline, et inimesed elavad hirmus. Ent kas me saame kunagi näha sellist maailma, kus hirmu pole?

[Allmärkus]