Lapsed ja terrorism
Videviku saabudes võib Põhja-Uganda teedel näha liikumas tuhandeid paljasjalgseid lapsi. Nad lahkuvad oma koduküladest enne päikeseloojangut ja lähevad suurematesse linnadesse, nagu Gulusse, Kitgumi ja Lirasse. Seal hajuvad nad hoonetesse, jaamadesse, parkidesse ja õuedesse. Päikesetõusu ajal kõnnivad nad taas koju. Miks võtavad nad ikka ja jälle ette sellise tavatu teekonna?
MÕNED kutsuvad neid ööpõgenikeks. Õhtu hakul lahkuvad nad oma kodudest, sest kui pimedus võtab võimust, on kõrvalistesse küladesse jäämine ohtlik.
Juba ligi kaks aastakümmet on partisanid tunginud maakohtadesse ja röövinud lapsi. Igal aastal varastavad nad sadu poisse ja tüdrukuid nende kodudest ning kaovad siis paksu džunglisse. Lapsi röövitakse peamiselt öösiti, et varustada mässuliste jõuke noorte sõdurite, pakikandjate ja seksiorjadega. Kui lapsed ei tee koostööd, võivad röövijad neilt ära lõigata nina või huuled. Põgenemiskatsel tabatuid ootab kirjeldamatult võigas surm.
On veel teistsuguseid noori terroriohvreid. Sandistatud teismelised Sierra Leonest olid veel väikesed põngerjad, kui matšeetedega vehkivad mehed raiusid neilt käed ja jalad. Afganistanis on poisse ja tüdrukuid, kes liblikakujuliste miinidega mängides jäid ilma näppudest ja kaotasid nägemise, kui need värvilised „mängukannid” plahvatasid.
Mõnedel noortel terroriohvritel on aga teistsugune saatus. Näiteks 1995. aasta terrorirünnakus USA-s Oklahoma Citys tapeti 168 inimest, neist 19 olid lapsed, mõned alles mähkmeis. Nagu marutuul kustutab võbeleva küünlaleegi, nii lõpetas pomm ühe hetkega nende lühikese elu. Terrorirünnak röövis neilt lapsepõlve, võimaluse mängida ja naerda ning pugeda ema-isa kaissu.
Need sündmused on lähiminevikust, kuid nagu näeme järgmisest artiklist, on terroristid vaenanud inimesi läbi sajandite.