Usaldada või mitte

NEED Shakespeare’i sõnad kajastavad muistse Iisraeli targa kuninga Saalomoni kirjapandud mõtteid kolm aastatuhat tagasi: „Lihtsameelne usub igat sõna, aga taipaja paneb tähele oma samme!” (Õpetussõnad 14:15). Jah, vaid lihtsameelne läheb pimesi läbi elu, uskudes valimatult kõike, mida ta kuuleb, ning tuginedes oma otsustes ja tegudes tühistele nõuannetele või põhjendamatutele õpetustele. Pimesi usaldamine – mis sarnaneb pehkinud plankudele astumisega – võib tuua kaasa õnnetuse. Niisiis võib tekkida küsimus, kas üldse ongi sellist juhatuse allikat, mis vääriks usaldust.

Maailmas on miljoneid inimesi, kes usaldavad täielikult iidset raamatut Piiblit. Nad lubavad sel raamatul juhtida oma samme. Nad tuginevad oma otsustes selle nõuannetele ning juhinduvad oma tegudes selle õpetustest. Kas sellised inimesed on astunud pehkinud plankudele? Vastus sellele küsimusele oleneb suuresti vastusest järgmisele küsimusele: kas on kindlat alust Piiblit usaldada? See „Ärgake!” eriväljaanne käsitlebki sellekohaseid tõendeid.

Selle „Ärgake!” numbri eesmärgiks pole sundida sulle peale mingeid usulisi tõekspidamisi. Pigem on ajakirja sihiks tuua ära kindlaid tõendeid, mis on veennud miljoneid inimesi selles, et Piibel on väärt nende usaldust. Järgnevaid artikleid lugedes saad ise otsustada, kas Piibel väärib sinu usaldust.

See teema on väärt enamat kui vaid lühiajalist huvi. Kui Piibel on tõepoolest Looja antud usaldusväärse juhatuse allikas, siis oleks nii sinul kui su lähedastel kasulik seal öelduga arvestada.

Kõigepealt aga toogem ära tähtsamaid fakte Piibli kohta. Kahtlemata on tegemist tõeliselt unikaalse raamatuga.