Ühine söömaaeg tugevdab peresidemeid
„Elu ei tähenda mitte ainult rõõmu, armastust ja mõnu, vaid ka kurbust ja pisaraid. Ent kas oleme rõõmsad või kurvad – sööma peame ometi. Mõnus söömaaeg tõstab nii rõõmsate kui kurbade meeleolu.” (Ameerika kirjanik Laurie Colwin.)
AASTATE eest järgiti paljudes Läänemaades üht tähtsat kodust rituaali: vähemalt kord päevas istus kogu pere lauda, et pidada ühist söömaaega. Igasugune muu tegevus oli välistatud. Mitte keegi ei vaadanud sel ajal televiisorit, kasutanud kuuldeklappe ega läkitanud sõpradele tekstisõnumeid. Rahulik õhkkond võimaldas kohalolijail tarkust koguda, peresidemeid tugevdada ja päeva juhtumuste üle üheskoos naerda ning samal ajal tervislikku toitu nautida.
Tänapäeval võib perekondlik söömaaeg tunduda paljudele ajast ja arust kombena. Paljudes kodudes on pere ühissöömine pigem erand kui reegel. Miks siis on nii raske koos süüa? Kas see põline tava väärib säilitamist? Kuidas võiks see igale pereliikmele kasuks tulla?
Perekondlikud söömaajad – hääbuv tava
„Vaieldamatu fakt, et [õhtune söömaaeg] on üheainsa põlvkonna jooksul kadunud ..., osutab ilmeksimatult ülikiiretele muutustele meie sotsiaalse sidususe vallas,” selgitab Robert Putnam oma raamatus „Bowling Alone”. Millised tegurid on siis sellise nähtuse põhjustajaks? Esiteks, elukalliduse tõttu on mõlemad abikaasad sunnitud pikemaid tööpäevi tegema. Veelgi vähem aega on üksikvanematel, kelle majanduslik olukord on üldiselt ebakindlam. Teiseks, praegusaja metsik elutempo õhutab kiirtoitu tarvitama ja tõtakalt einestama. Mitte ainult täiskasvanute, vaid ka laste elu on täis kohustusi, näiteks treeninguid ja muid kooliväliseid ettevõtmisi.
Pealegi eelistavad mõningad õhtusööki rahus nautida ihkavad isad jõuda koju alles siis, kui paigalpüsimatud põngerjad juba magavad. Teised isad ja emad tulevad koju küll õigel ajal, kuid peavad paremaks kõigepealt lastele õhtusöök anda ning nad magama saata, et siis seejärel ise rahus koos õhtust süüa.
Selliste asjaolude tõttu ongi pereliikmed hakanud eraldi sööma. Söögilauakeskustelu on nüüd asendamas kirjakesed külmkapi uksel. Iga koju saabunud pereliige soojendab eelnevalt valmistatud toidu ning maandub siis kas televiisori, arvuti või mängupuldi ette. Paistab, et need sotsiaalsed trendid on pöördumatud. Kas siis tasukski tõsiselt kaaluda trendile vastuseismist?
Traditsiooni head küljed
Perekondlikud söömaajad pakuvad vanemaile erakordselt soodsat võimalust hoolitseda laste tundeelu eest. Söögilaua taga saavad lapsed „endastmõistetavalt vanematega sundimatus õhkkonnas regulaarselt koos olla,” mainib Miriam Weinstein oma raamatus „The Surprising Power of Family Meals”. „Perekondlik söömaaeg pole küll mingi imerohi, ent lahe turgutusvahend on see ometi.”
Sama meelt on keskeas isa Eduardo Hispaaniast. „Kui ma koos vanematega elasin, kogunes iga päev laua ümber 11 inimest,” meenutab ta. „Isa pingutas kõvasti selle nimel, et keskpäevaks koju koos perega sööma jõuda. Tegemist oli igas mõttes toreda ettevõtmisega. Saime olla iga pereliikme eluga kursis. Hea huumor ja naer olid alaliseks saatjaks. Need kallid mälestused andsid mulle veendumuse, et ka minul tuleks isa eeskuju järgida.”
Samuti aitavad perekondlikud söömaajad lastel elada tasakaalukamalt ja tervislikumalt. USA Columbia ülikooli sõltuvusravikeskus leidis, et lapsed, kes ligikaudu viis korda nädalas söövad koos perega, kannatavad vähem ärevusest, tüdimusest ja huvipuudusest tulenevate probleemide all ning saavad koolis paremaid hindeid.
„Arvan, et perekondlikud söömaajad annavad lastele emotsionaalse stabiilsuse,” lisab Eduardo. „Mu tütred ei pea muretsema, millal meile oma asjadest rääkida. Koossöömised pakuvad iga päev selleks väga soodsat võimalust. Lisaks aitab see minul kui isal tütarde probleemidaga hästi kursis olla.”
On ilmne, et kui pere koos sööb, aitab see vältida ka halbu söömisharjumusi. Hispaania Navarra ülikool teatab, et omaette süües kasvab söömishäirete risk. Söömishäireid võib, tõsi küll, ikka ette tulla, kuid need on tõenäolisemad juhul, kui puuduvad ühised söömaajad. „Kindlakskujunenud ühissöömiste korral tajuvad lapsed, et nende eest hoolitsetakse. Perekondlikud söömaajad soojas armastavas õhkkonnas annavad neile emotsionaalse turvatunde,” selgitab kahe tütre ema Esmeralda.
Perekondlikud söömaajad võimaldavad vanematel hoolitseda ka oma laste usulise heaolu eest. Umbes 3500 aastat tagasi kutsus Jumal iisraellasi üles pühendama oma lastele aega, et juurutada nende südamesse vaimseid väärtusi (5. Moosese 6:6, 7). „Kui üheskoos palvetada ja piibliteksti käsitleda, saab pere söömaaegadest vaimne ettevõtmine,” lausub kahe lapse isa Ángel. Niisiis võib näha, kui palju kasu toob perega koos söömine. Mida on mõningad pered ette võtnud, et sellest kindel elu osa saaks?
Kuidas seda korraldada
„Olulised on organiseeritus ja valmisolek,” räägib Esmeralda. „Tuleb võimalikult paindlikult kohandada ajakava, pidades silmas viimast kojujõudjat.” Kahe lapse ema Maribel sõnab: „Kõik me sööme iga päev koos õhtust, juhtugu mis tahes.” Mõnes peres tehakse mõningad tööpäevade õhtusöökide koostisained või ka söögid ise vabadel nädalalõppudel eelnevalt valmis.
Aitab ka see, kui hoida perekondlikke söömaaegu tähtsal kohal. „Et õhtul perega koos süüa, tuli mul tööaega muuta, aga asi oli seda väärt,” nendib Eduardo. „Pereasjad on mulle nüüd paremini teada. Kuna töö nõuab mult tundidepikkust tõsist keskendumist, oleks minu poolt hoolimatu, kui ma oma perele söögiajal samasugust tähelepanu ei pööraks.”
Kuidas on lugu segavate asjaoludega? „Kohas, kus meie pere sööb, pole telerit,” ütleb 16-aastane David. „See on hea aeg rääkida isale ja emale päeva juhtumustest ning tihtilugu saame neilt kasulikku nõu.” Ta lisab: „Meie päevil teismelised vanematega eriti ei räägi. Isegi kui terve pere on kodus, istub igaüks telerit vahtides omaette. Neil pole aimugi, millest nad ilma jäävad!” Sedasama arvab 17-aastane Sandra: „Kurb on kuulda klassikaaslasi ütlemas: „Ei tea, mida ema külmkappi on ka pannud.” Näen, et meie pere söömaajad pole lihtsalt toidutankimine. See on aeg, mil saame naerda, jutelda ja üksteisele armastust osutada.”
Perekondlikest söömaaegadest võib kujuneda „kaitsevall igapäevaelu survete vastu”, nendib raamat „The Surprising Power of Family Meals”. Ehk pakuvad need ka teie perele võimalust omavahel lähedasemaks saada. Perega koos söömine võimaldab kiire elutempo juures aega maha võtta ning lähedastega rääkida. Selle poole tasub kindlasti püüelda!
[Kast/pilt lk 15]
PEREKONDLIKUL SÖÖMAAJAL SAAB ÕPPIDA . . .
... vestlema. Lapsed võivad õppida keskustlema ja lugupidavalt kuulama. Vestlused rikastavad nende sõnavara ning õpetavad end väljendama.
... tervislikult ja korrapäraselt sööma.
... häid kombeid. Õppigem toitu jagades heldekäelisust ja ärgem nõudkem kõige paremat pala endale. Samuti õppigem söögiajal arvestama teiste pereliikmete soovidega.
... koostööd tegema. Lapsed võivad lüüa kaasa lauakatmisel ja -koristamisel, nõudepesemisel või toidupakkumisel. Suuremaks sirgudes saavad nad ka toiduvalmistamisel abiks olla.