Kas see on kavandatud?
Koolibri keel
● Teadlased analüüsivad üliväikestes kogustes verd, DNA-d ja muid aineid umbes peopesasuurusel klaaspinnal. Voolavate ainete mikrokogustes käsitlemisel kasutatakse tillukeste tilgakeste liigutamiseks imamist või pumpamist, ent sellised meetodid kipuvad olema ebaefektiivsed. Kas leiduks miniatuursetes kogustes vedelike teisaldamiseks mingit paremat moodust? Nagu väidab dr John Bush Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist, on „loodus need probleemid juba lahendanud”.
Mõtteainet. Koolibri ei raiska oma energiat õienektari suhu imamisele. Selle asemel kasutab ta ära kohesioonijõude, mis sunnivad vett siledal pinnal moodustama tilku ning mitte alluma gravitatsioonile. Kui koolibri keel puutub kokku nektariga, paneb vedeliku pind linnu keele keerduma kokku tillukese kõrre kujuliseks ning nektar tõmbub ülespoole. Tegelikult ei näe koolibri tarbetult vaeva, vaid laseb nektaril omal jõul „kõrt” mööda ülespoole suhu liikuda. Koolibri võib toitumise käigus täita oma keelt nektariga kuni 20 korda sekundis!
Säärast „end ise kokkupanevat sifooni” on täheldatud ka mõningatel veekogude ääres elutsevatel lindudel, kes joovad vett samal kombel. Selle võime kohta täheldab USA California Stanfordi ülikooli professor Mark Denny: „Selline inseneriteaduse, füüsika ja rakendusmatemaatika kombinatsioon on lihtsalt imeline. ... Kui paluda mõnel inseneril või rakendusmatemaatikul mõelda välja moodus, kuidas lind saaks nokast vett suhu, ei oskaks nad tulla sellise mõtte pealegi.”
Mis sa arvad? Kas koolibri tilluke keel koos võimega koguda nektarit kiiresti ja tõhusalt tekkis juhuse läbi või on see kavandatud?
[Pildi allikaviide lk 23]
© Richard Mittleman/Gon2Foto/Alamy