Häda religiooni pärast

KUI väita, et religioon on kõigi konfliktide peapõhjustaja, võib sellest mõista, et ilma religioonita oleks vähem sõdu. Kas sel väitel on reaalset alust? Kas sõdu oleks võimalik kõrvaldada pelgalt religiooni kõrvaldamisega? Ükskõik, kuidas sellele küsimusele ka ei vastataks, on päevselge tõsiasi, et religioon pole suutnud inimkonda ühendada. Kaalugem põhjusi, miks võib nii öelda.

Religioon lõhestab

Religioon lõhestab inimperet seeläbi, et paljud peamised religioossed jõud on haaratud pidevasse omavahelisse võitlusesse. Kas oleks tõesti alust uskuda, et budistid, hindud, juudid, kristlased ja muslimid suudavad ühel heal päeval rahumeelselt koos eksisteerida?

Teine kurb tõik on kõigi nende peamiste usundite sisene killustatus. Näiteks ühe arvestuse kohaselt on ristiusk jagunenud enam kui 30 000 rühmituseks. Ka islamiusku lõhestavad vastuolulised uskumused. Ühe Lähis-Ida uudisteagentuuri sõnul tunnistas muslimist õpetlane Mohsen Hojjat hiljuti, et „muslimitevaheline lahkmeel on islamimaailmas valitsevate probleemide süvapõhjus”. Teised mõjukad religioonid, nagu budism, hinduism ja judaism, on samuti jagunenud paljudeks konfliktseteks sektideks.

Religiooni osa poliitikas

Näib, et religioon mõjutab peaaegu igat ilmaliku elu aspekti. Uudisteajakiri „The Economist” märgib, et „usklike häält on üha enam kuulda kõikides valdkondades, ka äris. Samuti tõstab religioon pead majanduses”. See aga lõhestab, mitte ei liida ühte. Kuid palju kahjulikumat mõju avaldab religiooni poliitikasse sekkumise pikk ajalugu.

Hiljutises aruandes, millele eelmises artiklis viidati, märkis grupp ajaloolasi, et „religioonist saab suurema tõenäosusega sõja algpõhjus siis, kui religioon ja võimuesindajad teevad väga lähedast koostööd või kui nad on põimunud”. Sellest koorub veel üks vaieldamatu tõsiasi: religioon on tihedalt sidunud end kuni tänapäevani poliitiliste ja sõjaväeliste ühendustega.

Plahvatusohtlik segu

Paljudes riikides on suuremad religioonid saanud patriootlike ja rassistlike liikumiste sümboliks. Selle tagajärjel on peaaegu võimatu eristada rahvuslikku vihavaenu, rassilisi eelarvamusi ja etnilist rivaalitsemist usuvaenust. Selles plahvatusohtlikus segus on kõik vajalikud koostisosad, et meie maailm lõhki rebida.

Kõige juures on suurim segadusse ajav paradoks see, et enamik religioone väidab end esindavat Piibli Jumalat Loojat. Kas on tõesti mõistlik arvata, et kõikvõimas, kõiketeadev, armastav Looja teeks mingit pistmist lõhenemisi põhjustavate ja veresüüga koormatud religioonidega?

[Pilt lk 6]

Tuhanded Jehoova tunnistajad on sattunud vangi, kuna on otsustanud säilitada neutraalsuse