Kannatustevaba elu. Usaldusväärne tõotus
„[Jumal] pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega hädakisa ega valu ei ole enam. Endised asjad on möödunud” (Ilmutus 21:4).
KAS seda südantsoojendavat tõotust võib uskuda? Mõtle ühele esimestest hoiatustest, mis inimesele anti. Jumal ütles Aadamale, et kui ta talle ei kuuletu, peab ta „surma surema” (1. Moosese 2:17). Aadam eksiski Jumala käsu vastu. See juhtum, nagu ka inimkonna päritud surm ja kannatused, on ilmne tõend, et Jumalat võib uskuda. Kas on tõesti alust kahelda, et Jumala tõotus taastada maa peal täiuslikud tingimused jääb täitumata?
Samuti tasuks mõelda Jumala omaduste peale, mida käsitleti eelmises artiklis. Meie soovis näha kannatuste lõppu kajastub Jumala kaastunne, armastus ja õiglus. Lisaks tõestavad maailmasündmused ja tänapäeval valitsevad hoiakud, et kiiresti läheneb aeg, mil Jumal hakkab tegutsema. (Vaata kasti „Millal see kõik aset leiab?”.)
Miks on Jumal Jehoova ülimalt pädev lõpetama kõik inimeste kannatused? Vaadelgem, kuidas ta saab seda teha oma poja Jeesuse kaudu ja mida ta on juba teinud, et kõrvaldada kannatuste algpõhjused.
Isiklik valik.
Meie esiisa Aadam valis tee, mis tõi rängad tagajärjed kõigile tema järeltulijatele. Apostel Paulus kirjutas: „Kogu loodu aina ägab üheskoos ja on valudes praeguseni” (Roomlastele 8:22). Jumala lahendus on ülimalt õiglane, ääretult halastav ja võrratult lihtne. Kirjakoht Roomlastele 6:23 selgitab: „Palk, mille patt maksab, on surm, kuid kingitus, mille Jumal annab, on igavene elu Kristus Jeesuse, meie Issanda kaudu” (Roomlastele 6:23).
Täiuslik mees Jeesus elas patuta elu. Tema surm piinapostil avas sõnakuulelikele inimestele võimaluse patu ja surma needusest pääseda. Nüüd on meil väljavaade elada igavesti maailmas, kus meid enam ei mõjuta patune kalduvus langetada ebatarku otsuseid. Kuna „kurjad hävitatakse”, ei leidu enam ühtki inimest, kes teistele tahtlikult kannatusi põhjustaks (Laul 37:9).
Juhuslikud sündmused ja ebatäius.
Jumala määratud kuningal Jeesus Kristusel on väge ohjeldada maa loodusjõude. Esimesel sajandil m.a.j juhtus, et kui Jeesus oli koos apostlitega kalapaadis, „tõusis vali tormituul ning lained paiskusid paati, nii et paat sai peaaegu vett täis”. Kui Jeesust appi kutsuti, „tõusis ta üles ning hurjutas tuult ja ütles merele: „Rahune! Jää vaikseks!” Ja tuul rauges ning saabus täielik vaikus”. Ta apostlid olid hämmingus ning sõnasid: „Isegi tuul ja meri [kuuletuvad] talle” (Markuse 4:37–41).
Jeesuse valitsuse all võivad sõnakuulelikud inimesed ’julgesti elada ja olla muretud, kurja kartmata’ (Õpetussõnad 1:33). Siis ei saa kurja teha ka loodusõnnetused. Samuti on lõpp maapealsel halval elukorraldusel, ebaturvalistel ehitusmeetoditel, maa loodusjõududega mittearvestamisel ja inimlikel eksimustel. Mitte keegi ei pea siis enam kannatama seetõttu, et ta juhtub olema valel ajal vales kohas.
Maa peal olles juhtis Jeesus tähelepanu veel ühele oma valitsemise erijoonele, mis võib juhuslikest sündmustest tingitud praegused kannatused heastada. Ta sõnas: „Mina olen ülestõusmine ja elu” (Johannese 11:25). Tõepoolest, Jeesusel on vägi ja soov anda elu tagasi miljonitele inimestele, kes on loodusõnnetuste tagajärjel traagiliselt hukkunud. Kas see on vaid tühi lubadus? Jeesus andis meile kindla aluse temasse uskumiseks, kui ta maa peal elades inimesi surnuist üles äratas. Piibel mainib kolme ülesäratamisjuhtumit (Markuse 5:38–43; Luuka 7:11–15; Johannese 11:38–44).
„Selle maailma valitseja.”
Jumal määras Kristus Jeesuse, et teha „lõpp sellele, kelle võimuses on põhjustada surma, see tähendab Kuradile” (Heebrealastele 2:14). Jeesus andis teada: „Nüüd mõistetakse kohut selle maailma üle, nüüd heidetakse välja selle maailma valitseja” (Johannese 12:31). ’Purustades Kuradi töö’, kõrvaldab Jeesus täielikult tema mõju maailma asjadele (1. Johannese 3:8). Mõelda vaid, kui erinev on küll inimühiskond, kui Saatana ahnuse, kõlbelise rikutuse ja isekuse vaim on kadunud!