Kliimakonverentsid. Kas tühipaljas jututuba?

„Maailm peab asuma ühiselt võitlema kliimamuutustega. Enamik teadlasi leiab, et kui me praegu midagi ette ei võta, ootab maailma ees veel tõsisem põud, nälg ja massiline väljaränne, mistõttu järgnevatel aastakümnetel esineb üha enam konflikte.” (USA president Barack Obama)

MÕNINGATE teadlaste meelest on planeet Maa haige, lausa palavikus. Nende väitel on globaalne temperatuur saavutamas kriitilist punkti – jõudmas tundliku piirini, kus väikseimgi temperatuuritõus „võib põhjustada keskkonna totaalse muutuse, mis omakorda kutsub esile veel suurema globaalse temperatuuri tõusu,” kirjutab Briti ajaleht „The Guardian”.

Kuidas me oleme sellisesse olukorda sattunud? Kas seda protsessi on võimalik ümber pöörata? Kas inimkonna võimuses üldse ongi lahendada globaalse soojenemise probleemi – rääkimata arvukatest muudest inimkonna ees seisvatest tõsistest raskustest?

Paljud teadlased leiavad, et just inimtegevus on peamiseks teguriks kliimamuutuste taga, mis said alguse tööstusrevolutsiooniga ja sellele järgnenud üha suureneva fossiilsete kütteainete, nagu kivisüsi ja nafta, tarbimisega. Veel üheks teguriks on ohjeldamatu metsade raadamine. Metsad on meie elukeskkonna kopsud. Puud neelavad endasse globaalset soojenemist põhjustavaid kasvuhoonegaase. Metsade laiahaardelise maharaiumise tagajärjel paiskub neid gaase meie atmosfääri üha suuremates kogustes. Et lahendada neid probleeme, on maailmajuhid kutsunud kokku kliimakonverentse.

Kyoto protokoll

1997. aastal sätestas Kyoto protokoll ehk lepe uued eesmärgid piirata süsinikdioksiidi emissiooni. Protokollile alla kirjutades kohustusid Euroopa Liidu riigid ja 37 muud tööstusriiki vähendama oma maal emissiooni keskmiselt 5 protsendi võrra võrreldes 1990. aastate tasemega ja seda viieaastase perioodi vältel alates aastast 2008 kuni aastani 2012.

Kyoto protokollil oli aga tõsiseid puudusi. Näiteks Ameerika Ühendriigid pole seda kokkulepet seniajani ratifitseerinud. Ka suured arengumaad, nagu Hiina ja India, ei võtnud endale kohustust konkreetsete emissioonipiirangutega arvestada. Samas aga annavad ainuüksi Ameerika Ühendriigid ja Hiina 40 protsenti globaalsest süsinikdioksiidi emissioonist.

Kopenhaageni konverents

Kopenhaageni konverentsi (COP 15) eesmärk oli asendada Kyoto protokoll uute ja siduvate eesmärkidega aastaks 2012 ja edaspidi.a Astumaks vastu kliimamuutustele, kogunesid 2009. aasta detsembris Taani Kopenhaagenisse kliimakonverentsile 192 riigi esindajad, sealhulgas 119 riigipead. COP 15 ees seisid järgmised kolm peamist ülesannet:

1. Jõuda juriidiliselt siduvate kokkulepeteni. Kas arenenud riigid nõustuksid hädavajalike emissiooni ülempiiride või piirangutega? Kas suuremad arengumaad nõustuksid kasvuhoonegaaside emissioone vähendama?

2. Alalise lahenduse rahastamine. Arengumaad vajaksid miljardeid dollareid paljude aastate vältel, et tulla toime üha kiireneva globaalse soojenemise tagajärgedega ja luua keskkonnahoidlikke tehnoloogiaid.

3. Emissioonide kontrollimeetod. Selline meetod aitaks igal riigil eraldi püsida lubatud emissiooni piirnormides. Nii saaks tagada ka seda, et arengumaad kasutaksid annetatud fonde otstarbekalt.

Kas neile kolmele ülesandele leiti lahendus? Nõupidamised põrkusid sedavõrd tõsistele probleemidele, et näis, nagu ei suudetaks jõuda isegi tunduvalt vähem ambitsioonika konsensuseni. Konverentsi viimastel tundidel kirjutasid 28 riigi juhid alla lõppdokumendile, nõndanimetatud Kopenhaageni kooskõlale. See dokument võeti uudisteagentuuri Reuters sõnul ametlikult vastu võrdlemisi vähesiduvate sõnadega „konverents peab silmas Kopenhaageni kooskõla”. Teisisõnu, igast konkreetsest riigist endast sõltub, kuidas ta sellest kinni peab.

Mis saab edasi?

Peetud on ja kavatsetakse veel pidada konverentse, kuid lahenduste suhtes ollakse väga skeptilised. „Globaalne soojenemine jätkub,” sõnas ajakirja „New York Times” kolumnist Paul Krugman. Liigagi sageli kaaluvad lühiajalised poliitilised ja majanduslikud kasutegurid üles pikaajalised keskkonnahoiu tegurid, mistõttu seatakse endistviisi esikohale majandusareng. „Kui üritada mõista vastupanu kliimamuutuste takistamisele, tuleks otsida tagamaid rahast,” sõnab Krugman. Ta lisas, et tema maa soovimatuses seoses kliimamuutusega midagi ette võtta võib kahtlustada „kahte tavapärast tegurit: ahnust ja [poliitilist] argust”.

Näib, et globaalne soojenemine sarnaneb paljuski orkaaniga. Meteoroloogid suudavad orkaani jõudu ja võimalikku kurssi võrdlemisi täpselt prognoosida – millest on orkaani teele jääjatele palju kasu. Kuid mitte ükski teadlane, poliitik ega ärijuht maailmas ei suuda orkaani peatada. Sama näib pidavat paika seoses globaalse soojenemisega. See tõsiasi tuletab meelde Piibli kirjakohas Jeremija 10:23 toodud sõnu „Inimese tee ei olene temast enesest, ei ole ränduri käes juhtida oma sammu”.

Globaalse soojenemise lõpetab Jumal

Piibel annab teada, et „maa vormija ning valmistaja ... ei ole loonud seda tühjaks” (Jesaja 45:18). Lisaks öeldakse seal: „Maa püsib igavesti” (Koguja 1:4).

Jah, Jumal ei luba maad asustuskõlbmatuks muuta. Selle asemel sekkub ta inimeste asjadesse ning hävitab luhtunud inimvalitsused ja need, kes ei hooli maakerast. Samas jätab ta ellu kõik, kes elavad moraalselt puhast elu ja soovivad kogu südamest talle meeldida. Õpetussõnad 2:21, 22 on kirjas: „Õiglased tohivad elada maa peal ja vagad sinna järele jääda, aga õelad hävitatakse maa pealt ja truudusemurdjad pühitakse ära!”

[Allmärkus]

[Kast lk 13]

Kasvuhoonegaas on atmosfääri koostisosa, mis neelab endasse maakeralt lähtuva kiirguse. Paljud tänapäeval tööstuste poolt õhku paisatavatest gaasidest on kasvuhoonegaasid. Nende hulka kuuluvad süsinikdioksiid, freoonid, metaan ja dilämmastikoksiid. Ainuüksi süsinikdioksiidi paisatakse igal aastal atmosfääri üle 25 miljardi tonni. Aruannetest ilmneb, et alates tööstusajastust on atmosfääri süsinikdioksiidi tase tõusnud 40 protsenti.

[Piltide allikaviited lk 12]

Maakera: NASA/The Visible Earth (http://visibleearth.nasa.gov/); Barack Obama: ATTILA KISBENEDEK/AFP/Getty Images