John Foxe ja tollased tormilised ajad

KAS inimkond suudab midagi minevikust õppida või on ta lasknud ajaloo õppetundidel tühja minna? Mõelgem sellele küsimusele, kui vaatleme, kuidas elas John Foxe, inglane, kes haaras sule lootuses, et ta lugejad ütlevad lahti tema aega vaevanud sõnulseletamatutest julmustest.

John Foxe’i reformatsiooniajastul kirja pandud jutustused avaldasid inglise rahvale sajandite jooksul tõepoolest jõulist mõju. Tema raamatu „Acts and Monuments of the Church” valmimisele kulus enam kui 25 aastat. See öeldakse olevat olnud omakeelse Piibli kõrval teine tugev mõjur inglise keelele ja kultuurile.

Tormilised aastad

John Foxe sündis kas aastal 1516 või aastal 1517 Inglismaal Bostonis umbes sel ajal, kui Martin Luther naelutas Saksamaal Wittenbergi kiriku uksele oma 95 teesi ehk protesti. Niisiis nägi sünnilt roomakatoliiklane Foxe ilmavalgust ajal, mil reformaatorid esitasid väljakutse katoliku kiriku autoriteedile ja õpetustele.

Foxe läks õppima Oxfordi ülikooli, kus ta aineteks olid kreeka ja heebrea keel, mistõttu ta suutis lugeda Piiblit originaalkeeltes. Paistab, et see oli põhjus, miks ta hakkas kahtlema katoliku uskumustes. Tema koolivendadel tekkis kahtlusi, et ta on protestantismi omaks võtnud, ning nad andsid sellest teada ka õppeasutuse juhtkonnale. Seejärel hoiti Foxe’il teraselt silma peal.

Saanud aastal 1543 magistrikraadi, ootas Foxe’i ees preestriks ordineerimine. Ent ta keeldus sellest, sest polnud nõus pealesunnitud tsölibaadiga. Sellise seisukoha tõttu muutus olukord talle teravaks. Langenud kahtluse alla ketserluses – mis tõendamise korral oleks tähendanud surma –, läks ta aastal 1545 ülikoolist ära. Olles hüljanud paljutõotava akadeemilise karjääri, läks Foxe Warwickshiresse Stratford-upon-Avoni lähistele koduõpetajaks. Seal abiellus ta naisega, kelle nimi oli Agnes Randall.

Agnes, kes oli pärit Coventry lähistelt, jutustas Foxe’ile lesknaisest nimega Smith (või Smythe), kes oli õpetanud oma lastele kümmet käsku ja meieisapalveks kutsutavat Jeesuse eeskujupalvet. Ent ta oli õpetanud oma lapsi mitte ladina, vaid hoopis inglise keeles. Selle „kuriteo” pärast põletati ta tuleriidal koos kuue mehega, kes ka sarnase süüdistuse said. Kuna selline karjuv ülekohus rahva raevu ajas, levitas kohalik piiskop kuuldust, nagu oleks need õnnetud põletatud „hulga rängema kuriteo” pärast. Selleks olevat olnud lihasöömine reedeti ja muudel paastupäevadel.

Mil teel olid need märtrid saanud tutvuda ingliskeelsete piibliosadega? Umbes 150 aastat varem oli John Wyclif kiriku vastuseisust hoolimata tõlkinud Piibli ladina keelest inglise keelde. Ka oli ta õpetanud välja rändjutlustajaid, keda tunti lollardide nime all.a Nendel olid kaasas käsitsi kirjutatud piibliosad, mida nad rahvale ette lugesid. Parlament üritas sellist tegevust peatada. Aastal 1401 väljastaski parlament seaduse, mis andis piiskoppidele loa ketsereid vangistada ja piinata ning tuleriidal põletada.

Kartes arreteerimist, kolis Foxe koos perega Londonisse, kus ta hiljem asus protestantide poolele. Seal tõlkis ta saksa reformaatorite traktaate inglise keelde, sama tegi ta ladinakeelsete traktaatidega. Ta pani ka ise kirja mõningad traktaadid.

Lisaks asus Foxe kirjutama Inglismaa lollardide ajalugu, mis sai valmis 1554. aastal. 212-leheküljeline pisiformaadis ladinakeelne teos avaldati Strasbourgis, praeguses Prantsusmaa linnas. Tegelikult oli see teose „Acts and Monuments of the Church” esialgne variant. Viis aastat hiljem andis ta välja suure, enam kui 750-leheküljelise foliandi.

Surmakülvav sallimatus

Euroopas saadeti reformatsiooni ajal tuhandeid mehi, naisi ja lapsi tapalavale. Inglismaal krooniti aastal 1553 tulihingeline katoliiklane, kes sai tuntuks nime all Mary Verine. Kuna Inglise parlament oli aastal 1534 katkestanud paavstiga igasugused sidemed, oli Maryl kindel siht tuua Inglismaa taas paavsti võimu alla. Mary viis aastat kestnud valitsemisaja vältel põletati ketseritena umbes 300 meest ja naist, kaasa arvatud protestandi kiriku juhid. Lisaks surid paljud vanglas.

Foxe elas selle aja üle, sest ta siirdus peatselt pärast Mary troonileasumist koos perega Šveitsi Baselisse. Aastal 1559, aasta pärast Mary protestandist õe Elizabethi kuningannaks kroonimist, pöördus Foxe koos teiste pagendatutega Inglismaale tagasi. Selsamal aastal taaskehtestas Elizabeth supremaatiaaktib, mille alusel temast sai Inglise kiriku pea. Vastuseks sellele heitis paavst Pius V Elizabethi aastal 1570 kirikust välja. Peagi tuli ilmsiks Inglismaa-vastane vandenõu, sealhulgas salaplaan teha protestandist kuningannale atentaat. Tagajärjeks oli see, et sajad katoliiklased said reetmissüüdistuse ning hukati Elizabethi korraldusel.

Kui kaugele olid küll läinud ristiusu kirikud – nii katoliiklased kui protestandid – Jeesus Kristuse õpetustest! „Armastage jätkuvalt oma vaenlasi ja palvetage aina nende eest, kes teid taga kiusavad,” õpetas ta (Matteuse 5:44). Kuna nii katoliiklased kui ka protestandid seda täiesti selgesõnalist juhist ignoreerisid, tõid nad kristlusele palju teotust. Sellist arengut on ka Piibel ennustanud. Nende pärast, kes teesklevad kristlust, „hakatakse tõe teest põlastavalt rääkima”, kirjutas apostel Peetrus (2. Peetruse 2:1, 2).

Foxe lõpetab oma teose

Olles tagasi Inglismaal, asus Foxe oma ülestähenduste laiendatud väljaande kallale, kusjuures tema lugejad võisid ka ise olla olnud mõningate selles mainitavate üksikasjade pealtnägijad. Tema esimene ingliskeelne väljaanne – milles on 1800 lehekülge ja hulgaliselt puugravüüre – ilmus 1563. aastal ning sai otsekohe populaarseks.

Teine väljaanne ilmus seitse aastat hiljem. See koosnes kahest köitest kokku enam kui 2300 lehekülje ja 153 pildiga. Järgmisel aastal andis Inglise kirik välja määruse, et Foxe’i teos tuleb kõigis Inglismaa katedraalides ning kiriku aukandjate kodudes paigutada Piibli kõrvale jumalateenijate ja külaliste kasuks. Sellest võtsid peagi eeskuju ka kihelkonnakirikud. Kasu said isegi kirjaoskamatud, seda tänu illustratsioonidele, mis jätsid sügava ja unustamatu mulje.

Selleks ajaks oli Foxe liitunud puritaanidega – protestantidega, kelle arvates pelgalt Rooma kirikust lahtiütlemisest ei piisanud. Nad õpetasid, et kõrvaldada tuleb viimnegi jälg katolitsismist. On paradoksaalne, et see seisukoht viis neid konflikti protestantliku kirikuga, kes oli säilitanud paljud katoliku kombed ja doktriinid.

Kuna John Foxe’i teos toob päevavalgele hulgaliselt noil tormilistel aegadel aset leidnud usumetsikusi, on see sajandite jooksul kujundanud inglaste vaateid religioonile ja poliitikale.

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 28]

FOXE’I „MÄRTRITE RAAMAT”

Ajal, mil katoliku kirik reformatsiooni vastu võitlust pidas, panid Euroopa martüroloogid, nagu Jean Crespin, kirja üksikasju tagakiusamisest ja märterlusest omal maal.c Nii hakatigi Foxe’i teost „Acts and Monuments of the Church” nimetama „Foxe’i märtrite raamatuks”. Hiljem, kui ilmusid revideeritud ja lühendatud väljaanded, tõrjuski see mitteametlik tiitel Foxe’i valitud tiitli välja.

[Allmärkus]

[Allikaviide]

© Classic Vision/age fotostock

[Pilt lk 27]

John Wyclif läkitab välja lollardide nime all tuntud rändjutlustajad

[Allikaviide]

Raamatust „The Church of England: A History for the People”, 1905, 2. köide

[Pildi allikaviide lk 26]

Väljavõte Foxe’i „Märtrite raamatust”