Valgust neelav liblikatiib

VÄHENDAMAKS inimkonna sõltuvust fossiilsetest kütustest, püüavad teadlased parandada päikesepatareide efektiivsust valguse energiaks muundamisel. „Võib-olla on selle probleemi lahendus . . . laperdamas otse meie silme all,” märgib üks teadlane.

Mõtteainet. Et end jaheda ilmaga soojana hoida, sirutavad liblikad päikesepaistel oma tiivad välja. Mõne pääsusabaliigi tiivad talitlevad päiksevalgust püüdes ja neelates hämmastavalt tõhusalt. Nende liblikate saladus ei seisne mitte ainult tumedas pigmendis, vaid ka tiibu katvate mikroskoopiliste osaliselt kattuvate soomuste struktuuris. Soomustes on kärgjate urgete read, mida eraldavad tagurpidi pööratud V-kujulised viilud, mis suunavad valguse urgetesse. Selline nutikas struktuur püüab päikesevalgust, muutes tiivad erakordselt tumedaks ning soojendades liblikat äärmiselt tõhusalt.

„Liblika tiivad võib liigitada kõige õrnemate struktuuride hulka looduses,” kirjutab „Science Daily”, „ometi on need teadlastele võimsaks inspiratsiooniallikaks, aidates arendada uut tehnoloogiat, mis kahekordistaks vesinikgaasi — rohelise tulevikukütuse — tootmist veest ja päikesevalgusest.” Teised paljutõotavad kasutusvaldkonnad on optiliste instrumentide ja päikeseelementide tootmine.

Mida sina arvad? Kas liblika tiiva valgust neelav ehitus tekkis evolutsiooni teel või on see kellegi kavandatud?